kuidas end võimalikult kiiresti jahedasse merevette kasta. Võib-olla seepärast ei pannud nad tähele üht silmapaari, mis neid kadakapõõsa varjust seiras.
Kui lapsed kadakaga peaaegu kohakuti jõudsid, kuulsid nad köhatust. Neist natuke eemal seisis üks naine ja vaatas neid varjamatu halvakspanuga. Naine oli tumedate lokkis juuste ja terava ninaga. Ta kandis villast seelikut ja lillelist pluusi. Ta meenutas natuke mustlast, kuid ilmselt seda siiski ei olnud.
Tanel, Marten ja Laura ei teadnud, mida teha. Naine oli köhatanud justkui nende tähelepanu äratamiseks, kuid nüüd lihtsalt seisis ja silmitses neid, lausumata ainsatki sõna. Võibolla oli ta hull?
„Lähme edasi.” Tanel müksas Laurat ja Martenit.
Marten noogutas. Ta haaras Laural käest, tüdruk vaatas ikka veel ainiti naist.
Viimaks avas naine suu. „Hoidke siit parem eemale,” lausus ta imelikult kähiseval häälel.
Laura tundis, kuidas tal seda kuuldes kummaline värin läbi keha jooksis. „Miks?” piiksatas ta üldsegi mitte endale omase hääletooniga.
Kuid naine ei kuulnud teda. Või ei tahtnud kuulda. Ta oli selja pööranud ja eemaldus neist kiirel sammul.
„Lähme,” nõudis Tanel. „Ära pane tähele,” sosistas ta Laurale.
Laura krimpsutas nägu. Ta tundis, et pidi veel vaatama. Tüdruk seisatas ja heitis pilgu selja taha. Naine oli kolmkümmend-nelikümmend meetrit eemal samuti peatunud ja vaatas omakorda tagasi. Laurale tundus, et ta tahtis talle veel midagi öelda. Aga mida?
„Hulle on igal pool,” lausus Marten justkui Laura mõtteid lugedes.
Päeva lõpus tuli Marten oma igaõhtuselt jooksuringilt. Ta oli seni käinud igal õhtul saarel sörkimas ja leidnud, et see on väga mõnus. Palju mõnusam kui Tallinnas, kus igal sammul tuleb keegi vastu või läheb mööda või on ees autotee, mis vajab ületamist, ning veel muidugi see lõputuna tunduv müra. Saarel sai aga nautida vaikust või siis kuulata kõrvaklappide kaudu muusikat. See oli Tallinnas välistatud. Tal poleks siis enam mingit kontrolli autode, või mis veel hullem, kergliiklusrajal kihutavate rulluisutajate üle. Nüüd oli ta aga saanud juba peaaegu tund aega rahus muusikat kuulata.
Korraga kuulis ta kummalist häält. See ei tulnud kindlasti telefonist, Marten teadis surmkindlalt, et see heli ei kuulunud parajasti mängiva albumi juurde. Poiss seisatas, pani muusika kinni ja kuulatas uuesti. Ilmselt oli see kruus, mis mu jalgade all krabises, mõtles ta, plaanides juba edasi joosta, kui hääl kordus. Kummaline joig. Ja tuli see kivide juurest.
Hetkeks Marten kõhkles. Väljas oli juba päris hämar. Ja ta mäletas veel selgesti päeval kohatud naise hoiatust. Mitte et ta seda põrmugi uskunud oleks, aga… Mis siis, kui naisel oli siiski õigus? Õhtul hämaras ei tundunud naise kähisev hääl ja tungiv silmavaade enam nii lõbusad kui päikesevalguses. Äkki oleks siiski targem ennast sellest kahtlasest paigast eemal hoida, mõtles Marten. Kuid järgmisel hetkel said uudishimu ja terve mõistus hirmust võitu. Mida on siin karta? Kindlasti räägitakse selle paiga kohta hirmujutte, et soovimatuid inimesi eemal hoida. Miks peaks olema üks koht kuidagi ohtlik? Ja pealegi – ta ei tahtnud Tanelist kehvem olla. Kui sõber oli eile siin põlevaid küünlaid uurinud, miks peaks siis tema kartma salapärase hääle allikat kindlaks teha?
Marten hiilis ettevaatlikult põõsastesse, et näha, mis platsil õigupoolest toimub. Natuke maad eemal märkas ta kadakate vahel kahte kogu. Hämaruse tõttu ei näinud ta inimesi kuigi täpselt, kuid liigutuste ja varjude järgi, mida küünlad maapinnale heitsid, arvas ta, et tegu on naise ja mehega, kes on pigem noored kui vanad. Tundus, et nad istusid ümber küünalde ja laulsid või joigusid, aeg-ajalt kätega imelikult vehkides.
Marten läks nii ligidale, kui sai, kuid ikka ei seletanud ta silm rohkemat kui inimeste kontuure. Poiss arvas, et joigujad olid kohalikud, sest kusagil polnud näha autot, ja kes võõras siia nii hilja õhtul ikka tulla võis. Või kas võõrad üldse teavad seda kohta? Lähemale ei saanud ta minna, sest tema ja kahe tundmatu vahel oli lagendik. Uudishimu ei andnud Martenile siiski rahu. Poiss otsustas ringi ümber platsi hiilida, et riituses osalejatele – aga mingiks kummaliseks salariituseks ta nähtut pidas – lähemale saada.
Kuna õhtu oli peaaegu tuulevaikne, polnud ülesanne kergete killast. Iga oks ta jalge all oleks võinud ta ära anda. Ja viimaks tabas poissi ikkagi ebaõnn. Just siis, kui teda ning meest ja naist – nüüd nägi ta nende siluette juba päris selgesti – lahutas ainult umbes kolmkümmend meetrit, kustutasid asjaosalised küünlad. Marten mõistis, et edasi hiilimine on mõttetu. Ta ei jõua nagunii piisavalt lähedale, et nende nägusid näha. Vaikselt hakkas ta tuldud teed tagasi minema.
Kui Marten viimaks Roosimäe tallu naasis, oli ta üleni oksapurune.
„Mis sinuga juhtus?” küsis Taneli ema, kes teda esimesena märkas. Marten oli püüdnud majja hiilida nii vaikselt kui võimalik, tal polnud tahtmist vastata oma räsitud välimust puudutavatele küsimustele. Ometigi oli ta nagu saatuse kiuste vahele jäänud.
Marten kehitas õlgu. Pähe ei torganud midagi arukat peale tõe. „Luurasin võsas kivide juures mingi riituse läbiviijaid,” vastas ta õlgu kehitades.
„Mida?” Trepist alla tulnud Tanel ja Laura olid Marteni viimaseid sõnu kuulnud.
Marten noogutas. „Just, täpselt, nagu kuulsite. Oodake, ma käin pesemas ära ja siis räägin.” Poiss tormas kiiresti välja sauna juurde.
„Tee kähku!” hüüdis Tanel talle järele. Seal siis ikkagi on midagi, järeldas ta.
Sama mõtles Laura.
Umbes kakskümmend minutit hiljem istusid nad kolmekesi Taneli ja Marteni toas ning poiss andis nähtust põhjaliku ülevaate.
„Sul oli siis riituse koha pealt õigus,” lausus viimaks Laura mõtlikult Martenile. „Ainult ei tea, mis imeasja nad seal saada tahavad?”
„Seal on tüdruk ja poiss ning sa imestad, mida nad saada tahavad?” muigas Tanel.
„Kas sa arvad, et see oli mingi iidne viljakusriitus või?” küsis Marten.
Tanel kehitas õlgu. „Miks sa arvad, et iidne? Võib-olla oli see mingi tantristlik riitus?”
„Neil olid riided seljas.”
„Ja kui nad küünlad ära puhusid? Kas pärast seda ka?”
Marten kehitas õlgu. „Ma ei tea. Tulin tulema. Aga kõik on muidugi võimalik.”
„Ma ei usu seda,” väitis Laura. „Seal peab midagi muud olema.”
„Ma ise ka ei usu,” tunnistas Tanel. „Aga mis seal siis toimub?”
„Äkki on need ikkagi maausulised. Ehk on see seal mingi vana hiiekoht?” pakkus Markus.
„Väga võimalik,” arvas Laura. „Kuigi ma ei ole kuulnud, et Hiiumaal oleks maausulisi.”
„Oled sa nendest üldse midagi kuulnud?” küsis Marten naerdes.
Laura kehitas õlgu. „Sul on õigus. Tegelikult mitte eriti. Või no ainult siis, kui kuskil tahetakse jälle mõnda hiit maha võtta.”
Äkki katkestas vaikuse Taneli möire, poiss oli viimased kuus-seitse minutit arvuti kohal klõbistanud. „UFO-d!”
„Mida?”
