teades, et isa ei tee talle midagi. Tüdruk ei suutnud meenutada ühtki korda, mil teda karistatud oleks. Ei mingit koduaresti või taskuraha äravõtmist, tal ei kästud isegi oma tuba koristada.
„Nad rääkisid su seletuskirjast,” ütles John tahtmatult veidi ükskõikselt, tal ei tulnud kurja isa mängimine hästi välja. Tal lihtsalt oli lahke ja andestav loomus ning ta arvas, et tütar on piisavalt vana enda eest otsustama.
„No ja mis sellest? Merilaas ei anna neid kunagi direktorile, muidu oleks mind juba ammu välja visatud,” teatas Kati ülbelt.
„Kati, sa ei saa enam käituda nagu titt ja mina ei saa sind kogu aeg hädast välja aidata. Kui kaua ta mu meelitusi talub? Sinu niinimetatud kehv eesti keele oskus, mida ei eksisteeri juba väga mitu aastat, ei vabanda välja ülbust. Ja kas sa tõesti arvad, et ta ei kavatse järele kontrollida, kui vanalt Inglismaal tegelikult suitsetada võib?”
„Kui uuribki, tuleb segasemat juttu ajada, näiteks et müüa ei või, aga suitsetada võib. Või et mõnes piirkonnas võib ja mõnes mitte…”
„Ta ei ole nii rumal, üks päev saab ta aru, et ma ajan talle udu.”
„Kuule, Merilaas sundis mind kirjutama mingitel lollakatel põhjustel, mida ma siis tegema oleksin pidanud?”
„Esiteks mitte ropendama…”
„Ma tõmbasin kõik ropud sõnad maha…”
„Nii, et neid ikka välja lugeda sai! Teiseks, ära solva, sa pead õppima neelama sitta, mis… tähendab, jama, mis õpetajad sulle ette annavad. Sa ei saa täiskasvanuna sel moel käituda. Sa ei ole tõepoolest enam väike.”
„Hea keelekasutus, isa.”
„Kati, ma olen sind alati mõistlikuks pidanud ja kohelnud sind juba tükk aega täiskasvanuna, kuid ma hakkan kõiges selles juba kahtlema. Sa ei saa koolis enam nii jätkata.”
„Mul ei ole ükski kursusehinne kaks ja kolmesid on ka vaid paar! Mul on ainult pisikesed ülbusprobleemid.”
„Nii et märkad neid ka ise? Igatahes, ma tahan, et sa oma käitumishinde „hea” peale tõstaksid, ja ma ei taha saada enam ühtegi negatiivset kõnet su klassijuhatajalt. Igal õhtul oled kaheksaks kodus, sa ei jõuagi õppida, kui alles kell üksteist koju marsid.”
„Mul ei ole elu, põhimõtteliselt olengi ju…”
„Ära sega vahele. Ja ära joo nii palju! Kas pean sulle su vanust meelde tuletama?”
„Kuule, see jook on sama mis limonaad, ainult parema maitsega.”
„Vahet pole, ja too mulle nüüd sõnaraamat, et saaksin kontrollida, mida ma sulle just rääkisin.”
„Jajah, tegelikult tahtsid mind kiita.”
„Kindlasti, mine nüüd magama.”
„Kell on alles kümme.”
„Mine siis õppima või tee midagi arukat.”
Kati ulatas riiulist isale sõnaraamatu ning jooksis oma tuppa, mõtiskledes, miks ta isa lõbu pärast sellist kirjandust loeb.
Kati isa Jonathan Park oli, nagu nimestki aru saada, inglane. Ema Marianne Park oli päritolult eestlane, kel õnnestus omal ajal mingi ime läbi Nõukogude Liidust põgeneda. Kati ja ta õde Kersti olid sündinud Inglismaal ning seal mitu aastat elanud. Perekond kolis Eestisse veidi rohkem kui kuus aastat tagasi, Kati oli siis üheksane.
Harjumuspäraselt arvuti sisse lükanud, teleka mängima pannud, uksele barrikaadi ette ehitanud (ta vihkas, kui vanemad või õde teda ehmatavad), koristas Kati natuke, ta ei talunud sassis tuba. Arvuti ekraanile hüppas MSN-i aknake koos tekstiga Juhanilt, armsalt sinisilmselt sasipealt. Kati naeratas ja istus arvuti taha, et poisile kiiresti vastata.
Johann: Mis teed?
Karvane: Just koristasin veidike ja kohe hakkan puhast pesu sorteerima.
Johann: Ahah. Kui hämmastavalt põnev. Aga tegelikult?
Karvane: Korraldan seksorgiat.
Johann: See on vähemalt usutav.
Karvane: Aitäh, et minust nii hästi arvad.
Johann: Alati. Kokku viitsid saada?
Karvane: Ei, täna ei saa. Selle seletuskirja pärast mõtles isa uued reeglid välja.
Johann: Ma ei saa pihta. Sa oled ju mässuline?!
Karvane: Mitte kodus, vanemad saavad ju mult ära võtta raha, telefoni, teleka, arvuti, vabaduse, söömisõiguse…
Johann: Kui vahva. Hiili välja, mul on igav.
Karvane: Ma ei viitsi. Kutsu Kristo, see ju ka ei maga öösiti.
Johann: Kristo ei ole nii ilus kui sina. :(
Karvane: Mariliis?
Johann: Mulle ei meeldi inimesed, kelle IQ on miinustes, ükskõik kui avar nende dekoltee on.
Karvane: Ega ta nüüd nii loll ka ole.
Johann: On ikka küll. Usu mind, ma tean, ta on minuga juba viis aastat ühes klassis käinud.
Karvane: Hmm… Tal ei ole ju sitad hinded.
Johann: Sellepärast, et ta on õpetaja laps. Koolis saab kuidagi veel hakkama, aga elus… lollim kui kivi. Ema pealesunnitud raamatud või liiga kuumad lokitangid on ta vist hulluks ajanud.
Karvane: Kui ta lugedagi oskab. Merilaasi teine tütar on küll mingi tarkpea…
Johann: See ongi nii, et Mariliis on liiga loll ja Maria liiga tark.
Karvane: Vaene beib, nii tobe nimi – Mariliis Merilaas. Teda on juba esimesest päevast ahistatud. Pole ju ime.
Johann: Mari-Liis Merilaas tegelikult.
Karvane: Vahet pole, teeb sama välja. Aga mis on sinul tibide vastu?
Johann: Mitte midagi… kuni nad tee peale ette ei jää.
Karvane: Kas naised ei või kasutada lokitange ja oma välimuse eest hoolitseda?
Johann: Sa tead, mida ma mõtlesin. Jiizh.
Karvane: Urr.
Johann: Igatahes sorteeri siis oma sokke edasi või midagi. Ma lähen vahin telekat. Nägemiseni.
Karvane: Nägemiseni.
Üks silm teleril, sorteeris Kati oma sokke. Üks mõttetu õhtu järgnes teisele, seesugusena ta oma elukest nägi. Tüdruk teadis, et ta on vaid tükike hallist massist ja et tema juures ei ole midagi erilist. Mitte keegi ei oleks suutnud teda ümber veenda. „Hall mass” oli teine väljend, mida ta vihkas. Muidugi soovis ka Kati olla seksikas seltskonnalõvi, kes oskab kõike ja on alati vapustav, kuid ta ei osanud… ega olnud kindel, et tal sellistki elu vaja
