ise tead ju kõige paremini. Jah, teistele jätad küll sellise mulje, kui see sind huvitab.”
Kati oleks tahtnud Juhanile veel südant puistata, kuid kartis, et oli andnud juba piisavalt põhjust ennast imelikuks pidada.
Juhan tundis kaastunnet. Endal tal kogemusi ei olnud, kuid ta hakkas aeglaselt mõistma, miks tüdruk vahel imelikult käitus.
4
Laupäev. Kati ärkas altkorruselt kostva karjumise peale. Mõne minuti pärast meenus Katile karm tõde, et väike õde Kersti peab täna sünnipäeva.
Tüdruk haaras padja ja teki ning läks allkorrusel toimuvat uurima, haududes kurje plaane oma lärmaka õe vastu. Kati ei olnud lõbus ärkaja.
„Mis siin toimub?” küsis Kati oma hommikuse puhaskurjus-häälega.
„Katukene, sa oled üleval! Me läheme kohe poodi Kerstile õhtuks toitu ja muud kraami ostma, tahad ka midagi?” küsis ema Marianne rõõmsa häälega. Kahjuks oli vaid Kersti pärinud ema positiivsuse ja pideva hea tuju.
„Tooge midagi juua, palun,” pomises Kati uniselt. „Mittealkohoolset!” rõhutas ta.
„Hea küll. Tuletan sulle igaks juhuks meelde, et me isaga läheme ära ja tuleme alles ülehomme.”
„Kuhu te lähete?”
„Eh… me isaga mõtlesime, et ei ole viimasel ajal saanud üldse kahekesi olla, ning et tööl sai stressirikkam aeg otsa ja on veidi vabadust, võiksime suvilasse sõita ja…”
„Okei, ma ei taha detaile kuulda!” hüüdis Kati, ennetades liigset täpsustamist.
„Kati, esiteks oled sa juba piisavalt vana, et sinuga saaks seksist rääkida, ja teiseks pole mõtet eeldada, et ma päris kõigest kavatsen rääkida,” teatas Marianne.
„Fakt, et ka vanemad on inimesed oma inimlike ihadega, on rõve ja selleks jääb, sellest ei tohi mõelda ega rääkida!”
„Oh Katukene, sa oled veel teismelise mõtlemisega…”
„Ma olen 16, muidugi olen ma teismeline!” teatas Kati, tegi endale elutoa diivanile aseme ja vahetas ETV multikakanali vastu. Marianne muigas Kati käitumise peale ning ütles: „Hoia siis Kerstil silma peal.” Kuigi teadis, et tal pole vaja seda öelda.
„Kaduge juba minema!” karjus Kati mõni minut hiljem, kui ikka veel oli kuulda lärmi. Keegi ei vastanud, kuid peagi kõlas uksepaugatus.
„Ärka juba üles! Kell on kolm päeval, külalised jõuavad varsti kohale,” ütles Kersti Katile otsa ronides. Ta kõditas suurt õde, kui too keeldus reageerimast.
„Mida? Jälle magasin pool päeva maha?” ehmatas Kati end ärkvele, kui kuuldu mõte oli kohale jõudnud.
„Jep. Kuule, kas ma võin sult paari asja laenata?”
„Mida nimelt?”
„Ühte lahedat pluusi või toppi ja meiki.”
„Miks? Sul on ju endal riided olemas.”
„Ma olen vanemate arvates alles beebi, mulle ei osteta midagi lahedat.”
„Sa mõtled litsakat?”
„Põhimõtteliselt jah.”
„Võta, kuid kui midagi ära lõhud, saad tappa.”
„Jess!” hüüdis Kersti õnnelikult ja tormas Kati tuppa.
Kati korjas oma teki ja padja kokku ning loivas samas suunas. Ta viskas need toa uksest sisse ning suundus vannituppa nägu ja hambaid pesema.
Oma toa uksel Kati peatus, et muiata – ta ei suutnud alla suruda uhkust, kui jälgis õde osavalt meikimas. Kati oli teda õpetanud, kui Kersti oli kümneaastane. Imelik, kuid armas oli vaadata, kuidas pisitilluke õde oli suureks saamas.
„Ma luban, et ei aja su pluusile midagi peale, ja kui midagi juhtuma peaks, võid mu vabalt ära tappa,” ütles Katit märganud Kersti.
„Suva, see on ju ainult riideese. Kui palju rahvast tuleb?”
„Alguses umbes kakskümmend.”
„Issand jumal! 20 titte!”
„Me ei ole enam tited, pealegi on kõik minust vanemad. Ja muide, käitu korralikult, muidu ma ei räägi sulle ühte asja,” lausus Kersti saladuslikult muiates.
„Mis asja?” küsis Kati ükskõikselt, eeldades, et teema puudutab pontšikuid. Või oli tal lihtsalt kõht tühi.
„Võiks ju sind piinata… Okei, okei. Juhan helistas.”
„Juhan?” ütles Kati huvitunult. Sekund hiljem jälestas ta end oma hääletooni pärast.
„Jah, Juhan. Ta käskis edasi öelda, et tuleb õhtupoole läbi.”
„Millal täpsemalt?”
„Mingi nelja paiku, ta ei teadnud täpselt. Ma teatasin, et oled diivanil koomas, ta palus su kinni siduda, kui ärkama peaksid.”
„Eem, okei,” mõmises Kati ja tormas peegli ette oma nägu vaadatavaks tegema, juukseid kammima, siis midagi puhast ja ilusat selga panema.
Kersti jälgis Katit kui põnevat objekti. Oh see armunud pubekas!
Tund aega hiljem loivasid kohale Juhan ja kakskümmend eelpuberteeti.
„Mis tahad?” oli Kati poissi sisse lastes otsekohene.
„Ulualust. Mulle tuli külla supertüütu kümneaastane plika, kes on minusse armunud. Ta ei ole kõige meeldivam inimene,” teatas Juhan ja ulatas Katile kotitäie õlut.
„Ahah. Ma eeldan, et sa jääd ööseks?”
„Duh. Ja kui see pisike asi ära ei lähe, siis kolin siia, ja kui te ei lase, siis kas või maja ette põõsasse. Kuhu jope käib?”
Kati mõtles hetke… kui aus olla, oli tema oma jope alati lihtsalt kuhugi visanud. „Ma arvan, et nagisse või kappi,” vastas ta mõne hetke pärast ja jooksis elutuppa.
„Mis sul käes on?” küsis Kersti sõbranna õlut nähes.
„Õlu,” vastas Kati ingelliku süütusega.
„Kas sa pole mitte alaealine?” päris tüütu plika edasi.
„Kas sa pole mitte liiga noor, et teada, mis on õlu?” nähvas Kati vastu.
„Ei. Kas sa ei olegi siis korralik tüdruk?”
„Mm… oleneb, kuidas defineerida. Kuid pange kõrva taha – ma olen teist vanem ja mul on siin sõnaõigus, nii et molu kinni ja käituge korralikult. Keegi aknast alla ei oksenda!”
„Nad tunduvad selleks liiga noored, lähme kööki, mõtleme mingi tegevuse välja,” sosistas Juhan Katile kõrva, mille peale tüdruk heitis lastele kurja ja kahtlustava pilgu ning noogutas.
Ülejäänud
