ja Juhan suundusid kodu lähedal asuvale staadionile, niisama passima. Nad elasid lähestikku, vaid paar maja vahet, ja neil oli kujunenud välja komme hilisõhtul või öösel kokku saada: otsisid läheduses mõne koha, rääkisid seal juttu, jõid ja vahel harva isegi õppisid. Raiskasid väärtusetut uneaega ja olid selle üle õnnelikud: igatahes parem kui kodus passida.
Paar tundi hiljem sammus Kati koju, viskas jope ja saapad harjunud liigutusega esikusse maha ning tormas vihaselt ülakorrusele oma tuppa, jätnud õhtusöögi „kogemata” vahele.
Tüdruk veetis tunnikese arvutis kaarte mängides ja tšättides, siis meenus talle, et peaks väheke ka õppimisega tegelema. Kurnatult avas ta päeviku ja jõllitas järgmise päeva kodutöid. Pool tundi tuupis ta vene keele sõnu, siis lahendas kiiresti ajalooülesanded, tegi kuidagi ära eesti keele tobeda ülesande töövihikust, vaatas üle geograafia ning järjekorda jäi ainult matemaatika.
„Õppida, õppida, õppida!” ütles Lenin. Aga see mees ütles veel igasugust paska ja keeras kümnete miljonite inimeste elu persse. Moraal – ei tasu Leninit kuulda võtta ja tuleb teha vastupidist.
Kati muigas oma loogika üle ning tõi kapist matemaatika asjad. Ta kontrollis päevikust, mis teha oli jäänud, ning avas raamatu õigest kohast. Kati teadis seda osa peaaegu kristallselgelt, kuid siiski ei tulnud ükski tehe välja. Nagu alati. Sai ta õpetaja jutust aru või mitte, ikkagi ei tulnud miski välja, kontrolltööde ajal läks ta lihtsalt närvi ja unustas kõik ära või tegi lohakusvigu. Parast kahte ebaõnnestunud ülesannet ei suutnud Kati pisaraid tagasi hoida. „Kuidas teised sellega hakkama saavad?” Teistel, keda kool vähegi huvitas, tuli alati kõik välja, aga temal mitte. Püüdku ta kui palju tahes, ikka ebaõnnestus. Nagu alati, kõiges. Tüdruk võttis oma kalli padja sülle ning üritas end sellega lämmatada. Ta teadis, et see ei õnnestu, sada korda proovitud. Ellujäämisinstinkt rikkus kõik ära. Aga siiski sai ta sellest tegevusest kerget rahuldust. Kati nuttis minutikese. Vanemad ootavad temast ju kõige paremat. Kuidas saab ta neid alt vedada?
Matemaatika ajas ta sageli nutma, vahel polnud sedagi vaja. Kõik käis üle jõu. Lausa imelik, kui valusaks teeb magamatus inimese elu. Katil ei olnud väljakujunenud unetust ega midagi sellelaadset, tihtipeale ei olnud tal lihtsalt aega magada, ja kui oli, ei saanud ta pead mõtetest tühjaks. See salapärane jõud, mis sundis teda igal hommikul hiljaks jääma, ei lasknud tal ka öösel korralikult magada.
Kati sundis pisarad minema, haaras matemaatika asjad, et need tagasi kappi viia. Tüdruk passis tükk aega kapiuksele kleebitud klassinimekirja: kõigi värdjate, lollide, normaalsete, ideaalsete nimed ilutsesid sellel. Ja tema oma. Paras loomaaed kokku aetud… Kati peletas veel mõned pisarad. Ta virutas pea vastu kapiust, et lollakad mõtted ära läheksid. See ei aidanud ning ta virutas veel kord. Ka teisest löögist polnud kasu. Taluvuse piir oli ületatud ja tüdruk virutas pead vastu kõike kõva, mis ette jäi. Vihast enda vastu… Kuid mõtted ei läinud, need ei kadunud kunagi.
Nagu miljon korda varem – see ei aidanud. Ainult pea käis ringi. Kati tuikus rõdule, seljas õhuke t-särk ja miniseelik, istus lumehange ja süütas suitsu. Vahel ta lihtsalt ei hoolinud.
Nagu siis, kui ta kordagi kõrvale vaatamata vales kohas üle tee läks. Vahel ta lihtsalt ei hoolinud. Vahel ta ei üritanudki hoolida. Vahel tegi ta kõik, et mitte hoolida.
3
Mobiiltelefoni äratuskell helises, patjade vahelt ilmus käsi, mis selle kinni lülitas. Rutiin, alamagamine, tujud ja öised nutuhood hakkasid Katit vaikselt tapma. Kas meelega või mitte, aga ta magas rahulikult edasi. Varahommikuses poolunes ei huvita kedagi, et sissemagataval hommikul on füüsikas kontrolltöö, mida on võimatu üksi, ilma pinginaabri abita kaheksanda või üheksanda tunni ajal järele teha.
Kolm tundi hiljem märkas Kati isa, et tütar pole kooli läinud, ning äratas ta kurjalt. „Sorry, isa, ma ei kuulnud äratuskella,” pomises Kati valetada. Isegi unisena oli ta hea luiskaja. Tüdruk loivas aeglaselt kööki kofeiini otsima. Jätma muljet, nagu ei kavatseks ta uuesti magama heita kohe, kui õhk puhas.
„Mida sa venitad, kiirusta, ma võin su ära visata,” hüüdis paanikas John, kes oli ka ise hilinemas.
Kati pööras pead ja lausus: „Kell on 9.40, ma ei jõua mingil juhul enam kolmandasse tundi!”
„9.40? Kurat, ma… pean minema. Vaata, et sa kooli lähed! Nägemist,” hüüdis John, haaras pintsaku ja tormas välja. Kaks minutit hiljem oli ta tagasi, otsides paaniliselt autovõtmeid. Leidnud need oma tavaliselt kohalt esikulaual, tormas ta inglise keeles valjusti vandudes uksest välja.
Mõnuledes kohvi juues meenus Katile, et koolis on parajasti suitsupausi vahetund, ta napsas isa köögilauale unustatud pakist suitsu ja endale üllatuseks nautis seda. Suitsetamine oli talle aastatega pigem harjumuseks saanud, erilist naudingut ta sellest ei otsinud. Hiljem arutles tüdruk, kas süüa või mitte. Ta otsustas, et mitte: ta ei tahtnud enam kunagi kogeda seda põrgut, mida tähendab olla paks. Ta haaras kohvi, otsis elutoast teki ja keeras end diivanile kerra, et raisata päev multikate vaatamisele ja laisklemisele.
Katil ei olnud vähimatki kavatsust kooli minna. Isegi kui talle teatataks, et parajasti toimub midagi ülipõnevat, midagi, mis juhtub vaid üks kord elu jooksul: näiteks koolimaja lendab õhku või mõni õpilane läheb hulluks ja hakkab meesõpetajaid poolalasti mööda koolimaja ringi vedama. Nagu ta paralleelikas oli mõni aasta tagasi teinud. Aga ilmselt oli sellel tüdrukul närvidega probleeme.
Pärast ohtrat kofeiinitarbimist tabas Katit energiahoog, ta otsustas seda ära kasutada ja veidi võimelda, tantsida või muidu tõmmelda. Lihtsalt põletada kaloreid, oli ta ju tol päeval kodune.
Kui võhm väljas, hakkas Kati, ikka vältides kõike söödavat peale värske kurgi ja kohvi, päevikut kirjutama. Nagu igal teisel pubekal oli temalgi salapäevik. Sinna kirjutas ta vähe, tavaliselt mõnest hullust ideest, või sodis niisama. Omaenda elust või päevast oli liiga valus kirjutada. Miks meenutada midagi sellist nagu enda elu?
Kati kirjutas essee põhjustest, miks ta veel elus on. Teisisõnu: „Kui ma elaksin kümnendal korrusel, oleksin juba ammu surnud.”
Tujud. Tujud olid teda piinanud kaua. Ühel päeval oli ta lollitaja, teisel surmakuulutaja, kolmandal puhas kurjus, neljandal puhas headus, viiendal depressioon, kuuendal tibi ja nii edasi. Aga samas… vahel ei tundnud ta midagi, oli päevi, mil ta liikus ringi nagu kummitus, eksisteerimata, tuim… Kati isegi ei teadnud, kumb oli hullem, kas tujud või tuimus. Viimane sundis teda end piinama, et ainult midagi tunda… nagu sel päeval: tühja mao krambid tegid valu, mida sai nautida. Tujud ja tuimus olid järgmised põhjused, miks end vihata.
Ta raputas pea mõtetest tühjaks ja alustas päeva uuelt lehelt, kuigi kell oli juba neli pärastlõunal. Ta tõi arvuti elutuppa ning logis end jutukasse, kus peaaegu kohe hüppas ette aken Juhani sõnumiga.
Johann: Kuuuuuuuuule.
Nähtamatu naine: Mis tahad?
Johann: Kiire? Deprekas? Sitt tuju?
Nähtamatu naine: Mis tahad?
Johann: Niisama räägin, mul on igav (peaksin praegu eesti keele kirjandit kirjutama).
Nähtamatu naine: Ja mis rohi mina igavuse vastu olen?
Johann: Lõbusta mind. Saame kokku või aja esmaklassilist möla interneti teel.
Nähtamatu naine: Nähtamatu naine ei ole selleks võimeline.
Johann: Milles
