style="font-size:15px;"> „Siis polegi nii hullud. Ma arvasin, et üksteist või kümme. Mida nad seal teevad, huvitav?”
„Arvestades seda, et nad on 12–13-aastased ja seal on ka poisid, keerutavad arvatavasti pudelit ja maitsevad alkoholi.”
„Noorus läheb ju aina hullemaks. Äkki on kõik juba purjus ja kepivad?”
„Ära pane mulle mõtteid pähe, mu väike õde on seal.”
„Mnjah. Kas su õde on see tumeblondide juuste, teksade ja musta topiga?” küsis Juhan köögiukse vahelt elutoas toimuvat piiludes.
„Jah.”
„Ta pani just ühe poisiga tatti.”
„AAH!” Katile ei meeldinud mõte, et ta väikese õe keel on kellegi kurgus. Eriti kuna tema oli oma esimese korraliku suudluse saanud 15-aastaselt.
„Rahune, nad vist mängivad pudelit, kuigi ma pole kindel. Päris kaua pani…”
„Ära räägi üksikasjadest, palun.”
„Okei. Aga see pudel seal keskel on igatahes suur siidripudel. Rahune, see on ainus… vist…”
Õhtu veeres rahulikult edasi. Kummalgi polnud erilist jututuju. Katil tuli vahepeal taas masendushoog peale. Ta oli tüdinenud, nii tüdinenud oma elust. Ta lausa vihkas seda, kuigi ei mõistnud isegi, miks. Midagi oli puudu, midagi oli valesti, kuid tal polnud aimugi, mis see olla võiks. Tal olid sõbrad, tuttavad, poiss, kes temast huvitus, tore pere, raha… ta probleem oli lihtsalt selles, et ta kippus nägema pigem seda, mida tal ei olnud, kui seda, mis tal oli.
Miski oli valesti ja Kati ei olnud rahul, kuid ei osanud ka midagi ette võtta. „See on lihtsalt mingi lollakas masendusperiood,” lohutas ta end ja üritas kurbi mõtteid peast raputada, keskendudes millelegi rõõmsamale, näiteks Juhanile.
Juhan mõtles samal ajal pontšikutest.
Kui erinevad võivad inimesed olla.
Paari tunni pärast lahkus enamik Kersti sõpradest, teistega, kes ööseks jäid, kadus õde oma tuppa. Kati ja Juhan vedasid end heameelega ülakorrusele, nii ei pidanud nad suitsupausiks kaugele jooksma. Nad logelesid ja kuulasid Kersti kamba juttu pealt. Vähemalt ei pidanud üksteisega rääkima. Mitte et neil midagi üksteise vastu oleks olnud, aga kummalgi ei olnud erilist jututuju. Poole kolme paiku kustusid sünnipäevalised ära ning Katil ja Juhanil ei jäänud muud üle kui kaarte mängida. Väsimuse pärast kahanes jutuajamine vaid hädavajalikeks fraasideks.
„Kuule, ma ei suuda enam üleval istuda, läheksin hea meelega magama,” teatas Juhan ja pani kaardid tagasi pakki.
„Jah, hilja on, ma teen sulle voodi ära,” ütles Kati ja läks poisile puhtaid linu tooma.
„Suudad minuga ühes toas magada?” imestas poiss, kui Kati linadega naasis.
„Mis mul selle vastu peaks olema?” päris Kati linasid lahtikäivale tugitoolile visates.
„Ma olen poiss, sina plika. Ma ei tea, sa oled ju korralik, selliste asjade suhtes vähemalt.”
„Korralik…” sosistas Kati pettunult, haavunult.
„Nojah, selline… korralik.”
„Tead, Juhan,” ütles Kati võrgutava häälega ennast Juhani vastu surudes, „ma olen ulakam, kui sa arvatagi oskad.”
„Ee…”
„Ulakas, ulakas tüdruk,” sosistas Kati ja suudles poissi põgusalt, haaras suitsupaki ja läks rõdule. Ehmunud Juhan järgnes talle nagu truu kutsikas.
„Uuah,” haigutas Kati, „mis kell on?”
„Pool neli,” vastas Juhan telefonilt kellaaega kontrollides. „Mida sa nagu enne sellega mõtlesid?” Kati suudlus oli andnud talle lootust, et tüdruk vastab ta tunnetele.
„Mitte midagi.”
„Aga…” oli Juhan segaduses.
„Ainult seda, et ma ei ole rahulik, korralik ega tubli. Võibolla tähendas see seda, et sa ei tunne mind üldse.”
„Ma arvasin, et pool aastat on piisav aeg inimese tundmaõppimiseks.”
„No aga me ei ole ju kogu aeg ninapidi koos.”
„Ma lihtsalt üritan sinust aru saada.”
„Kas ma olen tõesti nii… keeruline?” Kati rõhutas meelega sõna „keeruline”, et tunduda salapärasem.
„Tundub küll. Minule oled sa küll jätnud rahuliku rõõmurulli mulje.”
„See mulje, mis inimesest jääb, ei pruugi peegeldada ta tõelist olemust,” teatas Kati, kustutas suitsu ja läks tuppa voodit tegema.
„Mis mõttes?” küsis Juhan talle järgnedes.
„Inimene on keerukas olend, kunagi ei saa öelda, et kedagi tõeliselt tunned. Ja tihtilugu ei ole võimalustki kõiki oma külgi näidata,” teatas Kati pärast järelemõtlemist. „Palun, see on, jah, enam-vähem voodit meenutav asi…” pomises Kati, enne kui poiss kuuldut seedida jõudis.
„Tänan, Kati, head und,” pomises too vaid.
5
Järgmine hommik. Kersti ja kompanii ärkasid teismeliste mõistes vara, et jõuda kinno esimesele seansile. Enne minekut vingusid nad nii kaua, kuni Kati ja Juhan olid nõus neile pannkooke küpsetama. Nad oleksid sellega ka ise hakkama saanud, aga „põhimõtte pärast” oli vaja teised üles äratada.
Kui Kersti ja sõbrad ära läksid, jäid maha Kati, Juhan, kohv ja hunnik pannkooke. Noored nautisid ja raiskasid ilusat pühapäevahommikut söögi ja teleri seltsis. Hiljem suundusid nad linna, et Heigo ja Liisiga kokku saada, uudiseid kuulata ja midagi arukat teha. Viimase suhtes ei tulnud kellelgi ühtki head ideed, nagu alati.
Õhtul läks Juhan koju, veendus, et sugulane on alles, võttis asjad ja tuli tagasi Kati juurde.
Kersti saabus koju kella kaheksaks ja Kati kamandas ta kiiresti oma tuppa õppima, et nad saaksid Juhaniga elutoarõõme nautida. Õhtu oli rahulik, kuid kell kümme leidsid Kati ja Juhan end ülakorruselt taas tegevuseta.
„Mis teeme?” küsis Juhan pärast lühikest vaikust.
„Õpime?” pakkus Kati.
„Hea nali, aga tegelikult?”
„Ma ei tea.”
„Hea küll,” pomises Juhan ja lülitas teleri sisse.
„Ma lähen vist magama, tee, mis tahad,” ütles Kati ja ronis teki alla riideid vahetama.
„Mulle linu ei taha tuua?”
„Faakk,” Kati oli need hommikul ära koristanud, et vanemad ei avastaks, et tal on külaline käinud, „on sul eraldi voodit vaja, ma mõtlen, et…?”
„Aww… kas sa kutsud
