oli endiselt teadmata, kellega mees kinos käis. Ja Lili-Hanna poolt väljapakutud teooria, et armukese mees sai asjast haisu ninna ja lõi näiteks vihahoos Johansoni maha, oli tegelikult kõlanud päris loogiliselt. Ainult et mis asja tal siis ikkagi sinna Toompeale oli? Kes oli see sõber – või vaenlane – ta kõrvalistmel? Ja mis paistis olevat kõige tähtsam – mis sõnumi ta telefonis oli saanud, et see ta niiviisi rivist välja lõi? Silver oli üsna veendunud, et sel asjaolul peab olema tema surmaga mingisugune seos. Midagi kahtlast oli sel Johansonil teoksil olnud ja kuidagi oli see talle saatuslikuks saanud. Oli ta ehk mingil moel seadust rikkunud ja kavatsenud põgeneda? Oli keegi sellest haisu ninna saanud ja teda ähvardanud, võib-olla tahtnud talt midagi välja pressida? Selleks olnuks tarvis tõendeid. Kuid kas põgeneda plaaniv mees oleks samal õhtul rahulikult kinno läinud? Võib-olla oleks. Küsimus seisnes selles, mismoodi nüüd edasi tegutseda, kust saada kõige kohta rohkem infot.
Nüüd lootsid Silver ja Marek kõige rohkem tapetud mehe töökaaslaste peale, sest muud juhtlõnga neil lihtsalt ei olnudki. Johanson oli töötanud Kristiine keskuses asuvas sporditarvete kaupluses müüja-konsultandina, ja just sinna nad nüüd teel olidki.
„Ega ma muidugi ette ei kujuta, mis sorti abi neist töökaaslastest olla võiks,” ütles Silver, kui nad olid auto ära parkinud ja nüüd keskuse peaukse poole suundusid. „No äkki annavad mingi vihje vähemalt selle kohta, mis inimene see Mirko üldse võis olla,” lootis Marek. „Tema naise vähese jutu järgi võiks teda nagu mingiks ideaalmeheks pidada – tore ja rõõmsameelne ja optimistlik ja mis kõik … Kuigi, kui minu arvamust tahad teada, siis üks selline supermees ikka ei jäta oma viimase vindi peal rasedat naist üksi koju ja ei lähe mingite sõpradega viina viskama.”
Üsna sama mõte oli ka Silveril juba korduvalt peast läbi käinud. „Jah, ja ehk on ta töö juures näidanud mingit väheke teistsugust palet kui kodus. Oleks ehk natukegi abiks mingisuguse pildi kokkupanemisel.”
Rahvas piidles politseinikke uudishimuga, küllap arvates, et kusagile kauplusesse on sisse murtud või varas kinni saadud. Õigusega arvasid, varasemalt olid nad siin korduvalt just sellistel põhjustel käinud. Tänane juhtum oli aga sootuks teisem.
Nad olid siia ette helistanud ning seepärast teadsid müüjad neid juba oodata. Pikemat kasvu põskhabemega noorepoolne meesmüüja tervitas neid ja lubas kohe juhataja kutsuda. Kutsutu saabus peagi, osutudes nii umbes viiekümnendates aastates saledaks naisterahvaks, kelle helepruunid hobusesabas juuksed ja õbluke kogu lubanuks teda kaugemalt või selja tagant vaadates nooreks tütarlapseks pidada. „Tere, Marika Gutman olen mina,” sirutas ta meestele käe. „Lähme ehk tahapoole. Kohutav lugu, mul polnud lihtsalt sõnu, kui sellest kuulsin.”
Gutman juhatas mehed pisikesse tagaruumi, kus palus neil ümmarguse lauakese taha istuda ja valas kummalegi tassikese espressot, seejärel võttis ta kapist taldriku koos hunniku saiakestega ja tõstis selle lauale. Ruumis hõljus kohvi ja kaneelisaiade lõhn, mis teinuks olemise ilmselt üsna õdusaks, kui poleks olnud seda ebameeldivat põhjust, mis mehed siia tõi.
„Palun rääkige meile natuke, kuidas Mirko Johanson teile tundus – nii töötaja kui inimesena,” lausus Silver, olles pisikese kohvitassi ühe sõõmuga peaaegu tühjaks rüübanud. Kange kohv kulus praegu ära küll. „Milline ta oli, kirjeldage teda.”
Gutman ristas käed rinnal ja vajus hetkeks mõttesse. „Ma luiskaksin, kui ütleks, et ta oli meil kõige kohusetundlikum töötaja,” ütles ta siis. „Pigem võttis ta tööd hästi vabalt, jäi sageli hiljaks, mitu korda väitis, et on sisse maganud. Ta oli ka paras tuulepea, kassast jäi tema vahetuse ajal paar korda raha puudu, mistõttu me selle tema palgast maha pidime arvestama. Muidu aga – suurepärane suhtleja, väga hea inimestetundja ja müügimees, oskas alati klientidega rääkida ja neile kaupa soovitada. Mirko tegi meile ikka suurimaid kassasid, selles osas võis temaga väga rahule jääda.”
„Aga midagi kahtlast teile tema osas silma ei jäänud?” küsis Marek, kes oli seni vaikides kaneelisaia kallal näkitsenud. „Ükskõik mida, mis natukegi imeliku mulje jättis.”
Gutman kibrutas kulmu. „Mina ei oska küll midagi öelda. Aga kutsuksin ehk paar töötajat siia – võib-olla on keegi nendest midagi märganud.”
„Üks hetk.” Silveril oli üks mõte pähe turgatanud. „Ta töötas teie juures kui kaua, natuke üle aasta? Äkki on teil alles tema CV? Võib-olla oli tal isegi mõni soovitaja?”
„Jah, ta töötas meil peaaegu poolteist aastat ja saabus heade soovitustega – ta oli ka varasemalt ühes samalaadses kaupluses töötanud, mitu aastat. Oodake palun, ma usun, et mul on arvutis ta CV olemas.”
Naine läks korra kõrvalruumi ja naasis hetke pärast välja prinditud lehega, mille Silveri kätte ulatas. CV oli korrektselt vormistatud ning sellelt võis lugeda, et Mirko Johanson oli enne siia kauplusesse kandideerimist töötanud tõepoolest neli aastat konkureerivas kaupluses, enne seda tegutsenud aga mitu aastat ühe hotelliketi baarmenina. Õppinud oligi ta hotelliteenindust. Täiendkoolitusena oli mees märkinud mingid arvutikursused. Täiesti tavaline CV. Ainsana pälvis Silveri tähelepanu soovitaja – eelmise spordipoe juhataja, keegi Janar Kase nimeline meesterahvas. Tolle telefoninumber oli kenasti kirjas. Kui see Kase oli Johansonile nii hiilgava iseloomustuse andnud, siis vahest oskaks ta nüüdki mõned sõnad öelda ja neid võib-olla paremini edasi aidata kui see Gutman siin? Tasus katsetada.
Seejärel kutsus juhataja kohale kõik kolm parajasti tööl viibivat töötajat ning läks seniks ise nende asemel saali. Põskhabemega müüjat olid mehed juba näinud, teised kaks olid mõlemad nii umbes kahekümnendates naisterahvad, üks poisiliku potisoenguga blond ja teine Silveri meelest kuidagi ebaloomulikult kitsa näoga punapea. Kõik kolm tundusid parajalt kohkunud ja kohmetunud olevat. Põskhabe, kes tutvustas end Rihona, kinnitas, et Mirko olevat olnud üks rõõmsameelne ja tore kolleeg, kes armastanud nalja visata ning saanud kõigiga hästi läbi. Kui Silver temalt päris, kas talle töökaaslase juures midagi veidrat ei meenu, kehitas Riho õlgu. „Veidrat otseselt mitte, aga nii palju ma võin küll öelda, et oma eraelust ta rääkida ei armastanud. Ma teadsin küll, et ta naine ootab last, aga seda sellepärast, et ma ise ükskord küsisin, kas tal on lapsi. Muidu ei teinud ta oma naisest üldse juttu, ega perest, sõpradest …”
„Iseasi, kuivõrd seda nüüd imelikuks pidada,” tähendas kitsa näoga punapea, kes end ennist Merlena oli tutvustanud. „Kõik ju ei armastagi oma isiklikest asjadest rääkida, mõni on lihtsalt privaatsema loomuga. Muide, mis puutub sõpradesse, siis neid käis tal aeg-ajalt siin töö juures küll. Mõnikord niisama juttu ajamas, vahel ootasid teda peale tööd ja ta läks nendega koos ära.”
Silver elavnes, see info oli juba midagi. „Millised nad siis olid? Nimesid te ilmselt ei tea?”
„Paraku mitte. Aga siin on käinud mitmed, mina mäletan kahte meest ja ühte naist. Üks neist meestest oli selline väiksemat kasvu, heleda siilipeaga. Teine pikem, nagu natuke tõmmuvõitu ja tema endaga veidi sarnane, tumedate juuste ja tumedate silmadega. Selle tõmmuga ta läkski mitu korda koos ära peale tööd.”
„Aga see naine? Mida te temast teate?”
„Naist ma nägin kaks korda ja sellest on nüüd juba mõni nädal kindlasti möödas. Heleda peaga, pikkade juustega ja põse peal üsna suur sünnimärk. Käis siin Mirkoga juttu ajamas, vaatas kaupa …”
„Selle naise nimi on vist Leila,” sekkus nüüd potisoenguga müüjanäitsik, Triin. „Mina mäletan teda ka, ja mul on ka meeles, et Mirko teda niiviisi hüüdis.”
Leila. Eesnimest ja kirjeldusest oli muidugi üksi vähe, kuid see oli siiski parem kui mitte midagi. Rohkemat ei osanud ükski kolmest müüjast lisada.
„Kuulge,”
