või siis selle järgi, kuidas õpilase teised hinded olid, ei tea. Oli kuidas oli, aga Haimi eesti keele hinne keskkooli lõputunnistusel oli hea. Mitte isegi rahuldav, millest oleks võinud kahtlustada, et see võib olla üks hädisevõitu kolmekene, vaid just hea. Haim kurtis, et kõik eestlased, kellega ta oma elu ajal oli kokku puutunud, oskasid alati mingilgi määral vene keelt ja läksid temaga rääkimisel kohe sellele keelele üle. Sellepärast, et mingit muud keelt oskav venelane oleks kahel jalal kõndiv ime, mõtles Heli omaette kibestunult.
Aga ka Heli endaga oli naljakas lugu. Kuigi veidi teistmoodi. Tal olid keskkoolis olnud kõik hinded neljad-viied. Välja arvatud üks aine – vene keel. Kui näiteks inglise keeles sai ta õppimata vastates nelja ja õppinuna viie, siis vene keele hinded kõikusid pidevalt kahe ja kolme vahel. Muidugi oli vene keel raske nii erineva tähestiku, terve karja sibilantide kui muudegi oluliste erinevuste poolest. Seitse susisevat häälikut ja igaüht tuli susistada isemoodi, see oli Heli meelest üle mõistuse. Kuid südamepõhjas oli Heli veendunud, et selle aine nadide tulemuste põhjus oli psühholoogiline. Isegi, kui sellest endale selgelt aru ei antud, oli puudulik vene keele oskus alateadlik vastuhakk suurrahvaliku sunni vastu kõik teised rahvused jõuga ja vene keele abil venelasteks teha.
Keeltega seotut mõttes arutades turgatas Helile pähe hiilgav idee, et ta võiks hakata õppima ivriiti või jidišit, sest Haimi emakeele õppimine oleks olnud vahva. Vaevalt, et nende jutuajamine sel juhul niipea ladusamaks muutuks, kuid vähemalt iga tüüp ei saaks siis aimu, millest ja kui algeliselt nad vestlevad. Ja need, kellega nad kokku puutuvad, tunneksid ehk nende vastu ka teatavat respekti tundmatu võõra keele oskamise pärast. Kui ta aga oma vaimustavast ideest Haimile rääkis, varises see plaan kolinal kokku – Haim ise ei osanud ei ühte ega teist. Terves ta suguvõsaski polnud kedagi, kes oleks võinud neid õpetada.
Oma sõbrannadele oli Heli Haimi vaid möödaminnes tutvustanud. Ta ei saanud lisaks endale ka neid asja ees, teist taga sundida omavahel võõrast keelt rääkima. Niikuinii pidi enamik neist tööl seda tegema. Venelased olid tugevama õigusega kehtestanud kirjutamata seaduse, et kui näiteks kahekümne muulase hulka ilmub kas või ainult üks venelane, peavad need kakskümmend iseenesest mõistetavalt minema oma emakeelelt üle vene keelele. Ka siis, kui see üks venelane on kogu oma elu nende keskel elanud. Kui keegi oleks oma keeles vestlust jätkanud ka venelase juuresolekul, oleks seda võidud tõlgendada kui riiklikku vastuhakku, see oleks tembeldatud natsionalismiks ja lõpuks fašismiks, mis oli venelaste lemmiksõna kõige kriipsuvõrdki teistsuguse kohta.
Haimiga oleks Helil olnud oma sõprade seltsis ainult kaks võimalust. Esimene – lasta kõigel minna isevoolu teed ja sel puhul oleks Haim istunud tumm kui kala, jutust midagi mõistmata, ning omandanud kohtlase maine. Kohtlase paksukese maine, täpsustas Helis vastalise hääl. Või siis oleks Heli pidanud räägitavat pidevalt tõlkima, mis oleks enam-vähem välistanud kummagi osalemise vestluses. Niisiis saigi Heli kokku kord Haimiga ja teine kord oma tuttavatega, mitte kunagi koos.
KATSE SOBITUDA TEISE POOLEGA
Kui Heli järgmisel hommikul suvilas ärkas, tundis ta end värske ja väljapuhanuna. Tuba oli ööga maha jahtunud – kraadiklaas laual näitas 12 kraadi sooja. Õhtul oli ta isegi 18 kraadi saavutanud. Ta hüppas voodist välja, pani hommikumantli selga, tõmbas vöö kõvasti kinni ning läks kohe pliidi alla tuld tegema. Siis pani kohvimasina tilkuma ning pesi ja riietus. Ahvikiirusel, nagu lapsed olid tavatsenud öelda, kui nad väikesed olid. Järgnesid elu-alahoidmise-toimingud, nagu ta neid nimetas: viis välja pesuvee, tõi juurde pliidipuid, kaminapuid õhtul ärapõletatute asemele, päevaks kaevust värsket vett ning pani pudrupoti pliidile hauduma.
Kohvikruus käes, läks Heli rõdule ning vaatas majaesist lillepeenart. Sügisel olid temast õitsema jäänud kaunis kukehari, talikrüsanteem ja hiina latern. Nüüd oli neist järele jäänud pisut prahti ja kuivanud varsi. Siin-seal oli võilill õienupsu maast välja pistnud. Ka vesihein kosus talvest. Heli mõtles, et tuleks ka lillepeenar üle käia, pärastpoole ajab üks töö teist taga ja pole aega.
Niiviisi hommikukarguses jalutada kuigi kaua ei kannatanud ja Heli läks majja tagasi. Ta segas putru, soojendas pliidisuu ees käsi, kallas teise kruusitäie kohvi ja kõndis sellega kaminatuppa raamaturiiuli juurde. Ta võttis päevikud kätte ja istus laua taha neid sirvima. Kui kohv otsas, hakkas ta otsustavalt raamatuid riiulist maha võtma ja pakki siduma. Mõtted aga läksid loetu najal oma rada.
Ühel õhtul kutsus Haim Heli kaasa oma tuttavate juurde. Ta oli ostnud pudeli veini ja karbi šokolaadi ning mindigi. See oli ühe ingerlannast ja venelasest noorpaari kodu Koplis. Veel oli sinna tulnud Haimi tudengist sõber Viktor koos oma tüdrukuga, mõlemad venelased. Vastuvõtjad elasid kohe sõja järel ehitatud kahekorruselises majas. Selle välisseintelt oli kollane värv koos krohviga jõudnud juba tükkidena maha kooruda, nagu kõigil teistelgi majadel ümbruskonnas. Kuigi oli teada, et majas on vannitoa ja keskküttega korterid, mis oli Heli silmis iseenesest kujuteldamatu luksus, nägid majad välja nukrad nagu barakid. Aga ega eestlastele neis barakkides kortereid antudki. Sinna asustati üleliiduliste tööjõuvärbajate abil Venemaa avarustest kokku toodud töölisi. Ja küllap neid ühesuguseid nukraid maju klopsiti kokku üle kogu tohutu riigi, Läänemerest kuni Ohhoota mere rannikuni.
Perenaine Elviira teretas neid soome-vene aktsendiga eesti keeles, kuid edasi jätkus jutt vene keeles. Esikus võeti mantlid ja saapad ära ning Elviira andis neile jalga sussid. Heli sai kannata rihmikud, mis tundusid üsna uued olema. Haim sai meeste lääpas sussid, mis lõid naljaka kontrasti ta ülikonna ja valge särgiga. Nagi sai riideid kuhjaga täis, nii et küllap nad olid viimased tulijad.
Elviira järel astuti tuppa. Kolme inimese silmad pöördusid nende poole ja jäid pikemalt peatuma Helil. „See on Heli. Ja Haimi juba tunnete,” ütles Elviira kahele noormehele, kes istusid mõnusalt diivanil ja ka tervitades istuma jäid, ning tütarlapsele laua ääres. „Tanja,” viipas Elviira tütarlapse suunas. See oli ükskõikse näoga heledapäine kleenuke tüdruk angooravillast pulstunud pulloveris. Kui Heli talle käe ulatas, tundis ta peos jahedaid lõtvu sõrmi. Külmad keedetud makaronid, mõtles Heli. Küllap peetakse sellise lõdva käe ulatamist mingiks eriliseks väärikuse näitajaks. „Tanja sõber Viktor,” tutvustas Elviira kõhna tõmmut noormeest diivanil. Viktor kergitas end pisut, ta käepigistus oli tugev ja nad naeratasid teineteisele. „Ja minu mees Aleksandr, sõpradele Saša,” suunas Elviira pilgu teisele diivanil istujale. See oli turske kuju triibulises madrusesärgis, kes oli hõivatud klaasidesse viina kallamisega ning kes sirutas Helile käe rohkem kombe pärast. „Väga meeldiv,” kohmas Heli poolihääli ning tundis kergendust, et tutvumine läbi sai.
Haim tõmbas laua alt toolid ja istus ise Heli kõrvale. Elviira kadus kööki ja tuli sealt tagasi kahe klaasiga Heli ja Haimi jaoks. Klaasid meenutasid pakse kandilisi teeklaase, kuid olid neist väiksemad. „Viina? Veini?” küsis Aleksandr viinapudelit kätte võttes. „Veini palun,” vastas Heli ja sama valis ka Haim. Aleksandr pani viinapudeli käest, võttis nende toodud veinipudeli horisontaalselt vasakusse kätte ning tabamatult osava peopesalöögiga vastu pudeli põhja lõi korgi täpselt nii palju pudelikaelast välja, et selle sai käega kergesti eemaldada. „See on Saša personaaltrikk,” naeris Viktor. See oli olnud tõesti muljet avaldav.
Heli oli näinud ka, kuidas Imbi kallim Villu tegi sama, ainult teiste vahenditega. Nimelt oli Villu toonud Imbi juurde teadmata kust ühe Lenini kogutud teoste köite – selle, kus olid sees Lenini artiklid rahvusküsimusest. Lenini kirjapandud seisukohtadega armastas Villu nii mõnigi kord suurvene rahvuslastel suu kinni panna, sest nad ei saanud öelda ei seda, et Lenin milleski oleks võinud eksida, ega ka seda, et nad ei jaga oma suure juhi ideid. Seda, et Lenini kõige räigemad ideed ja teod ei näinud iialgi trükivalgust, ei teadnud tollal ei eestlased ega ka vist venelased ise. Kord, kui Villul järjekordne korgitser katki läks, pani ta Lenini köite vastu seina, asetas selle peale mitmekordselt froteerätiku ning lõi veinipudelit põhjaga vastu seda ehitist. Kork hüppas lupsti poolest saadik pudelikaelast
