suurt õrnust nagu ei kunagi varem. Olematuks olid taandunud vimm keele pärast ja tõrksus tüseduse vastu, jäänud oli vaid mehe käte soojus, tema kaitsev hoolivus ning üle kõige ta kuuluvus andekate ja tagakiusatute hulka.
Haim seisatas, pani käed Helile õlgadele ning tõmbas ta endale lähemale. „Tüdruk, ka mina tahan sind edaspidi näha, väga tahan,” ütles ta ning suudles Heli õrnalt põskedele, laugudele, ninale. „Aga ma ei taha, et sul sellepärast pahandusi oleks. Peame tõsiselt mõtlema, kuidas edasi olla.”
Nad kõndisid edasi, Haimi käsi kõvasti ümber Heli õlgade.
Lõpuks ei osanud nad muud, kui leppisid kokku, et sestpeale kohtuvad mõni aeg harvemini, et Haim ei saada Heli enam koduni ja kokku saavad nad ainult lugemissaalis või siis Kadrioru pargis, kus isa tuttavate kohtamine on kõige vähem tõenäoline. Lahkumisel suudlesid nad kaua ja ennastunustavalt. Helil oli tunne, et ta on Haimi najal juba saanudki natuke paremaks inimeseks kui enne. Ta läks koju aeglaselt jalutades, et rahuneda ning manada näole igapäevasem ilme.
Algas kui teistsugune elu, konspiratiivne ja põnev. Hirm isa ähvarduse ees oli küll alles, kuid õppimine läks just ladusamalt. Ta käis Tartus ja tegi ära paar eksamit enne tähtaega. Tööl sai Heli kõige paremini läbi ühe vanema naisega raamatupidamisest ja kord koos temaga piimasaalis lõunatades ei suutnud ta end tagasi hoida ja tunnistas talle õnnelikult, et on vist armunud. Naine ei teinud teist nägugi ja ütles: „Tean seda.”
„Kust sa tead?” küsis Heli ehmunult.
Töökaaslane vaatas Helile heatahtlikult muiates otsa ja ütles: „See paistab kilomeetri kaugusele ära. Sa ju särad üleni.”
Heli otsustas, et peab oma käitumist rohkem kontrollima ja olema vaoshoitum. Aga ellu rakendada oli seda raske. Kuigi nad said Haimiga kokku harvemini, olid nad nüüd armunumad kui kunagi varem. Kord Kadrioru lossi ees pimedas varjulisel pingil istudes võttis Haim Heli käed oma kätte, suudles iga sõrme, iga liigest ja surus siis Heli käe oma mantli all vastu südant ja küsis: „Tunned? See süda lööb sinule.”
Haimi süda tuksus peaaegu Heli peopesas, soojalt ja tugevasti ja Heli mõtles, et selliseid sõnu ta oma elu jooksul rohkem ei kuule ning seetõttu mäletab ta neid ja selle südame tuksumist oma peopesas surmatunnini.
Lõpuks läks aga tõeks vanasõna, et unustab hoidja ja tabab püüdja. Kui Heli ükskord jälle Haimiga kohtumiselt koju jõudis, oli isa kodus ja ootas teda. Ta heitis tütrele pilukil silmadest vahkvihase pilgu, tõusis laua tagant püsti ja röögatas: „Kus sa olid?”
„Raamatukogus,” vastas Heli ja tundis, kuidas ta üleni värisema hakkab.
„Ah raamatukogus! Vaata, missugune sa välja näed, huuled paiste lutsutatud! Kas litsimaja kutsutakse nüüd raamatukoguks? Kas raamatukogus see juut su läbi tõmbaski? Ma hoiatasin sind, aga sina ei kuulanud. Nüüd süüdista iseennast!” Ta astus üheainsa pika sammuga nagi juurde ja tõmbas riiete alt välja oma jalutuskepi. Ta oli selle mõni aasta tagasi komisjonikauplusest ostnud, see oli jäme, kõvera käepideme ja hõbenupuga. Isa armastaski ainult soliidseid, vastupidavaid asju.
Heli avas selja taga ukse, et välja lipsata, kuid ei jõudnud, sest juba tõstis isa kepi hoovõtuks. Heli tõstis käed kaitseks näo ette, kuid esimene kepihoop läks vastu ust ja see prantsatas kinni. Seejärel rabas isa Helil käest ja tõmbas ta uksest eemale. Äkki jõudis Heli kõrvu karjumine ja kohe seejärel taipas ta, et tema ise ongi see, kes kõigest kõrist karjub. Teine kepihoop tabas juba Heli õlga, kuid kepp oli takerdunud nagis rippuvatesse riietesse ning hoop oli küll valus, aga viga ei teinud. Enne kui isa uuesti lüüa jõudis, oli Heli end ta käest lahti tõmmanud ja välkkiirelt laua alla pugenud. See oli tammepuust ümmargune söögilaud jämedate jalgadega, mille pihta läks uus kepihoop. Isa püüdis lauda paigalt nihutada, kuid selleks oli vähe ruumi ning pealegi hoidis Heli kõvasti ühest lauajalast kinni.
Kui isa püüdis tütart kepi kõvera otsaga laua alt välja tõmmata, prõmmiti äkki uksele. Isa langetas kepi ja hüüdis üle õla: „Kes seal on?” Uks lükati lahti ja sisse astus majaperemees. Nad elasid väikekorteritega eramajas ning selle peremees, pikk kondine vanamees, nõudis kõigilt majaelanikelt vaikust ja korda ning tema sõna maksis, sest muidu tuli kiiresti välja kolida.
„Mis siin toimub?” küsis ta karmil toonil.
Isa ajas end sirgu ja pöördus sissetulnu poole. Välkkiirelt ja vaikselt oli Heli laua alt väljas. „Ei midagi, see rohkem oma perekonna asi. Õpetan siin oma sõnakuulmatut last,” vastas isa.
„Kepi ja karjumisega? See küll õpetamine pole,” ütles peremees ja astus sammu isa poole, jättes ukse enda selja taga lahti.
„Niisuguse õpetamise peale on varsti miilits kohal. Neid pole siin majas enne vaja läinud ega lähe ka edaspidi,” ütles majaperemees kindlal häälel. Tema sõnade ajal haaras Heli maast käekoti, oli mehest vilksti möödas ja lahtisest uksest väljas. Värisevi jalu tormas ta trepist alla, välisuksest välja ning tänavat pidi majast kaugemale. Alles naabertänavas aeglustas ta sammu ning püüdis nii palju rahuneda, et ta vastutulijate tähelepanu ei ärataks.
Oma teisel suvilaõhtul polnudki Heli enam nii hirmus väsinud ja läks jalutama. Siin-seal hajali asuvates suvilates olid süüdatud tuled. Heli jõudis heinamaale ja mõeldes, et huvitav, kui kõrge on selle kevade suurvesi, hakkas minema rada pidi, mis viis üle heinamaa jõe äärde. Ujumiskoha juures olid möödunud aastast alles istmeteks sobivad jämedad puupakud ja Heli võttis istet. Veetase oli suvisest tasemest oma meeter maad kõrgemal ja veevool kiire. Heli jäi vaatama, kuidas vesi kandis väsimatult edasi veetaimede jäänuseid, oksi ja leheprahti ning lasi mõtetel uitama minna.
LÄBI KAUNI ÕHTU
Heli pähe mahtus tollal üksainuke mõte – Haimi juurde. Ta vaatas kella – Haim ei tarvitsenud veel kodus olla, nii et targem oli helistamisega natuke oodata. Ta leidis mantli taskust kahekopikalise, ja Haimi telefoninumber oli tal peas. Otsustas siis, et läheb raudteejaama – selleks kulub just nii palju aega, et Haim kindlasti koju jõuaks. Jaamas on ka telefoniautomaat ja seal on trammipeatus, kust saab sõita Haimi juurde või saab Haim tulla tema juurde.
Alles teel jaama taipas Heli äkki, et tal on öömaja vaja, sest isa juurde tagasi ta minna ei saa. Homme, kui isa on tööle läinud, läheb ta ja võtab oma riided ja ülikooli asjad ning alustab uut elu, püüdis ta oma olukorda vapralt suhtuda. Aga vähemalt selleks ööks oli tal peavarju vaja. Inimestest, kes teda ehk kohe aidata võiksid, tuli esimesena meelde Imbi. Tema oskas asjadele vaadata alati hoopis uuest ja muretumast küljest ning leidis seetõttu väljapääsu igast olukorrast. Või kui ka ei leidnud, siis ei tundunud olukord pärast Imbiga läbiarutamist enam kunagi nii hull. Telefoni Imbil polnud, järelikult tuli Helil kohale minna. Õnneks ei elanud Imbi kaugel, mõni tänavavahe ainult. Seejärel andis Heli endale aru, et ta esimene mõte oli olnud Haimiga rääkida, kuigi Imbilt oleks tal olnud tegelikult rohkem abi loota. Vaist oli teda juhtinud Haimi, mitte Imbi juurde. Tänavanurgal vaatas ta avalikku kella, see oli alles kaheksa. Jõuab nii ühte kui teist, rahustas ta ennast.
Telefoniputkas võttis Heli toru ja lasi kopika automaadi pilusse. Enne viimase numbri lahtilaskmist pani ta silmad kinni, kujutas endale pingsalt ette Haimi nägu ja manas kogu oma hingejõuga: mine telefoni juurde, mine kohe, kui telefon heliseb – telefon, telefon , TELEFON. Ja kui ta oli viimase numbri lõpuks lahti lasknud, kostiski vaid kahe kutsungi järel Haimi valvas hallo. Heli hingas kergendatult ja hakkas rääkima. Nad leppisid kokku, et Heli istub trammi peale ja kokku saavad nad Haimi peatuses.
Sellest, et ta Haimi kohe kätte sai, Heli enesetunne paranes. Trammi oodates mõtles ta, et oleks kui jälle veepinnale tõusnud,
