kunagi.”
Heli jäi vaatama Haimi tumenenud nägu, mis mõjus äkki ähvardavalt. Aga juba võttis Haim tal käest ja nad kõndisid aeglaselt maja poole tagasi. Heli vaatas talle kõrvalt otsa ja rahunes natuke – mehe ilme oli jälle ettevaatlik ja tähelepanelik, küllap olid teda petnud tänavalaternate valgus ja varjud.
Nad hiilisid majja vaikselt nagu vargile. Esikus lükkas Haim Heli sisse ühest lahtisest toauksest. Tänavalt paistis nii palju valgust, et Heli nägi tervet seina katvat raamaturiiulit, laia kušetti padjavirnaga, kirjutuslauda akna all ning keset tuba lauda ja toole. Ta võttis ära kingad, lükates need tasakesi tooli alla. Sama hääletult pani oma mantli ja salli toolikorjule ning koti tooli peale. Siis jäi seisma ja toas ringi vaatama. Ta tundis, kuidas ta kogu kehast vabiseb, osalt õuekülmast, osalt eelseisva aimusest.
Varsti tuligi Haim. Ta andis märku, et Heli kõnniks hääletult, ning juhtis ta siis oma kuuldavate sammude saatel tualetti ja mõne aja järel vannituppa. Kui Haim ta tuppa tagasi tõi, nägi tüdruk ülestehtud voodit, üleni valget, ja seisatas, teadmata, mida teha. Haim tõmbas lahti raamaturiiuli all oleva lükandukse, võttis sealt riiulilt mingi rõivaeseme ja ulatas Helile. „Pane see selga, kui tahad. Ja heida magama, ära karda,” ütles mees sosinal ja lahkus toast.
Heli uuris, mis asi talle anti, ja taipas, et see on Haimi pidžaamapluus. Ta riietus lahti, pani pakutu selga ning puges teki alla. Suuril silmil vaatas ta võõrast tuba ja lage ning jälgis kogu aeg ust ja ootas. Pikapeale hakkas tal paksu vatiteki all soe, ka vabin kehas andis järele. Kas ta läks ikkagi mujale magama, imestas ta, teadmata, kas ta peaks sellest tundma kergendust või pettumust. Lõpuks vajusid ta silmad kinni. Ka kinnisilmi võib ju oodata, oli ta viimane mõte enne uinumist.
Kui Heli jõe äärest tagasi tuli, oli juba pime. Taevas kummus soojalt ja tumesiniselt ning üksteise järel süttis seal vilkuvaid tähti, algul vaevu märgatavaid ja üksikuid, tasapisi aina tihedamalt ja heledamaid. Heli seisatas, ajas pea kuklasse ja püüdis pilguga haarata ja mällu talletada seda sooja tumedat tähistaevast, millist ta kes teab millal jälle näeb – kui ta tõesti peaks suvila ära müüma. Metsas olid linnuhääled vaikinud, harva kostis vaid mõni huige või ebamäärane häälitsus. Alanud varakevadine öö jahenes, Heli tõmbas jopet tihedamini keha ümber ja läks aeglaselt majja. Ta pani kogu majas tuled põlema ja istus laua taha oma kaustikute juurde. Luges siit-sealt, käis vahepeal sahvris ja tegi endale klaasi viina toonikuga, luges jälle ja kõndis hajameelselt tubades ringi. Oli väga hilja, kui ta lõpuks lahti riietus, tuled kustutas ja voodisse puges.
HINGEPIIN
Kui Haim oli tol ööl lõpuks voodisse tulnud ja teda suudlema hakanud, oli Heli unesegasena ta suudlustele vastanud ja lõpuks pannud talle käed kaela ümber nagu palju kordi varemgi, kui Haim teda koju saatis ja nad hüvasti jätsid. Mis aga järgnes, oli Helile võõras ja ootamatu ning enne, kui ta õieti arugi sai, oli kõik läbi. Juba täiesti ärkvel olles märkas ta jubedusega, et kogu voodi ja ta kehagi oli märg ja kleepuv.
Nad lamasid natuke aega vaikides. Lõpuks pööras Haim end külili, seadis oma küünarvarre Helile pea alla ja püüdis teda enda ligi tõmmata. Heli uskus, et nüüd mees kohe vabandab ja ütleb midagi lohutavat ja head, aga see vaikis endiselt ja ainult vaatas teda.
„Ma lähen vannituppa,” ütles Heli lõpuks pominal.
„Ole hästi tasa,” vastas Haim.
Vannitoas pani Heli ukse enda järel vaikselt haaki ja vaatas siis peeglisse. Sealt vaatas talle vastu võõras nägu – ühe temast vanema ja kõhnema tüdruku punetav nägu, silmad pärani. Helisse valgus hirm ja äng. Ta vaatas ja vaatas ennast ja nägi end äkki oma isa silmadega. Isa aastate jooksul kasutatud inetute sõnade laviin pääses mälus valla ja langes kosena ta peale. Heli pööras pea peeglist kõrvale ja astus vanni ning nüüd tulid pähe enda mõtted. Ah nii see siis käibki. Ja seda jubedust tehakse öösiti kõikides pimedate akendega magamistubades. Kas tõesti kõikjal ja alati üks ja sama, mõtles Heli ja ta õlad võpatasid vastikusest. Siis vilksatasid sekka isa inetutest sõnadest kõige ropemad. Mu jumal küll, oigas ta tasakesi. Kõige ropemat sõimu oli ta just isalt kuulnud ja nüüd oli see kõik tõeks saanud. Mis näoga ta siit hommikul tööle läheb, ägas Heli mõttes. Ta võttis dušipihusti kätte ja keeras kraani lahti. Vanniahi töötas gaasiga, põleti oli aga ööseks ära kustutatud ning süüdata seda Heli ei osanud. Nii pesi ta end külma veega ja pikapeale jäiseks muutuv vesi oli kui karistus, mis aitas hingepiina tuimestada.
Kui ta kikivarvul tuppa jõudis, lõpetas Haim vooditegemist. „Vahetasin voodipesu ära,” sosistas ta ja lükkas teki laialt tagasi, et Heli saaks voodisse minna. Siis tuli ta ka ise voodisse, heitis külili, seadis Heli enda poole seljaga, pani ühe käe talle pea alla ja tõmbas ta kõvasti enda kõverusse. Heli oli endasse kapseldunud ja andis Haimile vaid tõrkudes järele. „Jumal, kui külm sa oled. Nagu jäätükk. Loodan, et sa pole end ära külmetanud,” sosistas Haim ja mässis Helile teki ümber. „Head ööd,” ütles siis ja suudles Heli kuklajuustesse. Helile tuli uni kui kaitserefleks vapustuse ja vastikuse järel.
Möödas oli oma paar tundi, kui Heli ärkas võpatades äratuskella kauge tirina peale. Ta puges Haimi kaisust ettevaatlikult välja ja keeras end selili kuulatama. Kohe virgus ka Haim ja sosistas: „Ära ehmata, see on isa äratuskell. Lähen varsti kööki ja ajan natuke juttu. Siis pole karta, et ta siia tuppa tuleks. Sina ole siin hästi vaikselt edasi.” Ta tõusis küünarnukile, suudles Heli, pööras siis selja, tõusis ja väljus toast.
Nõrka jutukõma kuulatades – ükski sõna tuppa ei kostnud – lamas Heli vaikselt teki all edasi. Äkki tajus ta nina võõrast lõhna. Ta tõstis käsivarre näo ette ja nuusutas – ta lõhnas Haimi järele. Siis nuusutas ta ka teist käsivart, tõmbas pihkudega mööda külgi ja rindu ning nuusutas peopesi – ta lõhnas üleni Haimi järele. Nagu oleks Haimi kallistus mu muutnud temaks, nagu oleks minu keha lakanud pärast Haimi kallistust olemast, mõtles ta. Kallistus, oli see siis kallistus, vilksas kibe mõte. Muutis mind ehk ainult väljast, nahapinnalt, muidu olen edasi ikka mina ise. Aga seest ju ka, võpatas ta meenutusest.
Paaniliselt arutas ta, et kui Haimi isa tõesti nüüd kohe lahkub, siis jõuab ta enne tööle minekut käia pikalt duši all ning vesi ja seep pesevad selle öö ta kehalt ehk niipalju maha, et ta julgeb jälle inimeste hulka minna. Aga siis tuli tõdemus, et Haimi kallistusest ta jääbki ju märgistatuks, eluks ajaks, hõõru või nahk puruks. Kuidas Haim enne ütleski, et siis ei saaks sind keegi teine, mitte kunagi. Mida ta mõtles sellega? Välisukse kolksatus katkestas ta mõttekäigu.
Haim tuli tuppa, tõstis tekiääre üles ja puges voodisse. Kui ta ühele küünarnukile toetudes tahtis teise käe pista Helile pidžaamapluusi alla, lükkas Heli ta käe järsult eemale, oli ühe hüppega diivani jalutsis ja seejärel põrandal. Ikka küünarnukile toetuv Haim otsekui tardus arusaamatusest ja jäi talle järele vaatama. Heli võttis käekotist kammi, hakkas käsikaudu juukseid kammima ja heitis üle õla: „Pane palun boilerituli põlema.” Kui Haim toas tagasi oli, haaras Heli toolikorjult oma rõivad ja käekoti ning kadus vannituppa.
Vannitoast väljudes vaatas Heli ringi – Haimi esikus polnud ja köögis põles tuli. Heli tundis äkki, et oleks talumatu heledasti valgustatud esikus Haimiga silmitsi sattuda. Ehk pääseb ta minema niisama. Ta läks kiiresti tuppa, haaras toolilt oma mütsi ja surus juustele, siis sall paar korda ümber kaela ja käsi sirutus juba mantli järele, kui Haim esikust tuppa astus. Ta vaatas hetke Heli tegutsemist, siis ütles tõsiselt: „Heli, ma ei lase sind enne ära, kui sa oled hommikust söönud.”
Heli seisis, müts peas ja sall kaelas, ning näperdas käsivarrel oleva mantli kallal. Haim sirutas käe mantli järele ja hoidis seda väljasirutatuna nii kaua, kuni Heli vastutahtsi mantli talle ulatas. Haim läks toast esimesena välja, riputas Heli mantli
