oli nüüd neli tuba. Ta oleks nagu teadnud, et tuleb kord aeg, kus need rumalad piirangud kaotavad kehtivuse.
Heli sirutas end mõnusalt ja hüppas siis voodist välja. Päike metsa taga oli juba tõusnud ja päev tõotas tulla selge ja soe. Heli otsustas, et nii ilusat hommikut ei hakka ta koristamisega rikkuma, vaid teeb endale mõne võileiva ja termosesse kohvi ning läheb metsa kõndima. Ja kui mälestused rahu ei anna, ei takista miski neid sealgi arutada. Uksel seisatas ja katsus jope taskut. Jah, paar Haimi kirja on tal kaasas.
KAJAKAD KÕRGEL TAEVAS
Haimi ärasõidupäevaks oli kokku lepitud, et Heli jaama saatma ei lähe, sest sinna kogunevad kõik Haimi Venemaale praktikale sõitvad kursusekaaslased koos oma saatjatega, lisaks Haimi enda vanemad ja sugulased. Siiski küsis Heli see päev end natuke varem töölt ära, et enne rongi lahkumist jõuda üles Patkuli trepile, kuhu paistis osa perroonist ja Tallinna-Moskva rongi vaguneist.
Ta jõudis kohale pool tundi enne rongi väljumist, kuid juba oli perroon sagimist täis. Üsna varsti pidi Heli tõdema, et Toompea veer oli raudteejaamast siiski nii kaugel, et parimagi tahtmise juures ei suutnud ta seda ainukest otsitavat ära tunda. Kuigi silmaarsti juures oli ta ära näinud ka viimase, väikseima rea märgid, mõtles Heli pettunult. Aga võimalik, et Haimil on pilet mõnda tagumisse vagunisse, mis jäid Toompea veerult vaadates jaamahoone varju.
Inimesi seisis ja liikus perroonil küll üksi, küll grupiti, mis tekkisid, siis lagunesid, sest siseneti vagunisse ja seejärel tuldi jälle välja, jalutati edasi-tagasi, kiirustati jaamahoonesse ja koguneti jälle vagunite uste juurde. Ärasõiduaja lähenedes läksid ühed vagunisse, teised eemaldusid natuke kaugemale. Siin-seal avati vaguniaknaid ja need täitusid tillukeste inimpeadega. Rong juba liikus, kui ärasõiduvile Heli kõrvu jõudis. Lehvitavaid käsi oli perroonil ja rongi akendel ning rong lahkus jaamast aeglaselt kui laisk sinisekirju madu.
Heli ootas, kuni rong oli majade vahele kadunud ja jäi siis silmitsema vasakul laiuvat Kassisaba linnaosa ja Pelgulinna. Maja ta ajutise koduga ei paistnud, küll aga läheduses asuva margariinitehase korsten. Kõrgem hall maja sellest vasakul oli ilmselt elumaja, mille all asuvast toidupoest ta käis sageli süüa ostmas. Kui juhtusid poodi leivaauto tuleku ajal, levis sissekantavatest kastidest isuäratavat lõhna ning said osta veel sooja leiva või saia, millest oli koduteel hea tükikesi murda. Need käsitsi murtud tükid olid miskipärast palju maitsvamad kui kodus noaga lõigatud.
Paremal pool olid näha kalasadam, reisisadam, sõjasadam ning nende taga laialt ja üle kõige – meri, jahesinine ja kaugemal aina kahvatum, kuni see silmapiiril sulas ühte heleda taevaga. Heli hingas sügavalt sisse merelt tulevat soolakat ja meremudalõhnalist tuult ning tundis end aina paremini.
Lõpuks asutas ta end Toompea veerult lahkuma. Heitis veel viimase pilgu silmapiirini laiuvale veteväljale ja tundis, kuidas tasse voolas suur kergendustunne – poolteist kuud on ta üksi ja see tähendab, ta on jälle vaba. Vaba kui lind taeva all või kajakas mere kohal. Teda ei piielda enam salamahti, teda ei varitseta enam pärast tööd kusagil puu varjus, ta ei pea enam tundide kaupa kuulama ega rääkima võõrast keelt, ei pea olema valvel, et keegi pillab mürgise märkuse ta kaaslase kohta. Armastan, ei armasta, ma tõesti ei tea, naeratas ta endamisi kerge südamega. Võib-olla oli seda meest minu jaoks liiga järsku ja liiga palju. Aga oli, mis oli, nüüd on käes priius, kallis anne, taeva kingitus, ümises Heli omaette peaaegu lauldes. Ja lõpuks, tunnistas ta endale, ta on nüüd jälle iseenda peremees, tema ise ja ainult tema ning ta keha sirutas end nagu koormast vabanenu.
Heli hakkas treppidest laskuma, hüpeldes ja naerusui. Ainult kui trepikäänaku tagant ilmus nähtavale vastutulija, sundis ta ennast korraks tõsiseks, kuid niipea kui ülesmineja tast mööda sai, hüples edasi. Terve pikk õhtu oli ees, mida teha, arutas ta peaaegu õnnelikult. Imbiga läheb ta kohvikusse alles homme, siis räägivad nad kokku ilmad ja maad ja Heli räägib ka tänasest rõõmsast õhtust. Lugemissaali minna ladina keelt tõlkima, nagu plaan varem oli olnud, tundus liiga kammitsev, ta ei jaksaks ühe koha peal paigal istuda. Ka Kadriorgu Luigetiigi või mere äärde jalutama minek ei tõmmanud eriti – Haim tunduks seal ikka veel kohal olevat.
Ta võttis suuna läbi kesklinna Rahva Raamatu kaupluse poole ja tundis rõõmu munakivisillutisest, sest see andis põhjuse siin-seal kepselda ja rõõmsat vabanemistunnet välja elada. Poes siirdus ta ilukirjandusletist mööda otse tagaruumi, kus olid väljas humanitaaria, õpikud, populaarteaduslikud ja teatmeteosed. Mõnuga lehitses ta väljaandeid, luges siit-sealt ja vaatas hindu. Palgapäev oli alles ülehomme ja tal oli kotis ainult kaks rubla. Kui ta ostab õhtuks pool leiba ja mingit toorsalatit ning jätab homse kohviku jaoks, ütleme viiskümmend kopikat, siis ta võib täna lausa laristada ja osta raamatuid terve rubla eest. Nii ta valiski välja „Aristotelese” ja „Molekulide maailmas” – tuge nii mõtte- kui ka füüsilise maailma uurimisel, arutles ta rõõmsa teotahtega.
Vahetevahel oli ta kaalunud, mitu aastat võtaks aega, et saada mingi ülevaade kogu loodusest ja kõikidest inimtegevuse valdkondadest, näiteks maailmaruumi ehitusest kuni koduõlle valmistamiseni, et tal oleks tulevikus alati ja igal pool võimalik mis tahes vestluses osaleda ja teistele midagi huvitavat lisada. Ainult ta ei suutnud kunagi määratleda, kui palju selliseid valdkondi on. Ilmselt oleks parim aluseks võtta entsüklopeediaköidetes talletatu, oli ta vahel mõelnud, aga kuidas sellele teadmiste massile läheneda, ta ei teadnud. Alfabeetiline läbivõtmine tundus mehaaniline ja absurdne, kuid muud viisi ta välja mõelda ei osanud ning nii haaraski teadmisi juhuslikult siit ja sealt, mis aga kätte juhtus. Nagu üks hirmus näljane inimene, mõtles ta ise.
Ilukirjandusletist möödudes läks ta pilk E. M. Forsteri „Teisele kuningriigile” ja ta võttis selle kätte, sest inglise kirjandus oli ta armastus. Kui ta selle müüjale ulatas, vaatas ta ka tagasiostetud raamatute kasti ning nägi seal K. Čapeki „Jutte ühest ja teisest taskust”. Ta ehmatas alguses, kui selle hinda vaatas – üks rubla, aga ilmumisaastat märgates taipas, et vahepealse rahareformi järel oli selle hind nüüd ainult 10 kopikat. Čapekil oli kokkusurutud ja täpne keel ning põnev sündmustik ja ta ostis sellegi raamatu.
Heli mahutas neli uut raamatut kuidagi käekotti, mis muutus raskeks ja ümaraks, nii et ta pidi kahe käega koti ümbert kinni hoidma. Nüüd oli veel vaja koduteel olevast poest võtta leiba ja tuututäis vinegretti ning siis istub ta oma lühikese diivani peale sööma. Seejärel aga hakkab lugema, mõtles ta, ning ees ootab pikk rahulik imemõnus õhtu, millist polnud enam ammu olnud.
Heli elu läks jälle rööpasse, nagu see oli olnud enne kodunt ärajooksmist. Mõnikord uinumise-ärkamise piiril meenusid Helile Haimi kallistused, aga hommikul virgudes oli tal tegelikult hea meel, et mees oli kaugel ja polnud mingitki võimalust neid öid korrata. Tegelikult, mõtles ta, oli ta läinud Haimiga nii kaugele puhtalt Haimi-välistel põhjustel: oma isa juudiviha, tema enda juutidele kui tagakiusatutele kaasatundmine, autunde pärast otsustav asumine põlatute poolele, kodust ilmajäämine. Võib-olla isegi uudishimu. Olgu mis oli, aga mingi regulaarne vahekord mehega ilma abieluta ei tule kõne allagi, olgu selleks meheks või kõige targem ja õilsam juut. Sellega oli lõpp ja lahusolek oli teretulnud, sest aitas peatuda. Kui Haim tagasi tuleb, räägib ta sellest ka temale, ja kui see talle ei meeldi, lõpetavad nad samas tutvuse. Rahulikult, ilma igasuguse riiuta.
Haimilt tuli kiri alles siis, kui ärasõidust oli möödas kolm nädalat. Selleks ajaks ei olnud Helil enam kahtlust, et ta ootab last. Esimesed päevad oli ta sellest teadmisest oimetu, niivõrd ootamatu ja pöörane oli äkki kõik. Heli oli kuskilt lugenud loodusrahvaste uskumusest, et lapse paneb naise üska kasvama mingi võimukas loodusjõud. Näiteks udulaam, mis korraks naise endasse mähib. Või teeb seda oma iluga rabav päikesetõus. Või libistab ujuvat naist kallistav vesi ta rüppe salaseemne. Heli oleks eelistanud samal kombel ka oma kehast mõelda, aga kui palju ta ka oma mälu ei pingutanud, ei meenunud talle lähiminevikust midagi sellesarnast kaunist ja võimast. Kõik tugevad looduselamused olid jäänud
