imekombel pääsenud, läheb ta läbi kauni õhtu, hing pakil, nagu lennates vastu oma kallimale, kõige paremale ja targemale inimeste hulgas, keda ta teab.
Trammipeatuses Haim juba ootas teda. Nad suundusid kui kokkulepitult parki, pöördusid esimesele kõrvalteele ja kui Haim oli ringi vaadates veendunud, et teisi jalutajaid pole näha, tahtis tüdrukut suudelda. Äkki Heli tundis, et ei taha seda, sest sellise läheduse olid isa sõnad ära määrinud. Et kui Haim peaks teda jälle enda vastu suruma ja suudlema, ongi isal õigus – ta on ära kasutatud, ära lörtsitud ja niisugusena polegi tal enam eluõigust. See tunne oli nii ootamatu, et Helile tuli nutt kurku. Nagu seisaks isa ikka veel ähvardavalt ta kõrval. Siis võttis Haim tal käest kinni ja ütles: „Räägi palun, mis õieti juhtus.”
Nutma puhkemist tagasi hoides, läbi nuuksete ja nina luristamise rääkis Heli läbisegi, mida isa ütles ja mis kepp see oli, millega ta teda lõi, ja et ta karjus, ise teadmata, et karjub, ja kuidas majaperemehe tulek ta päästis. Haim võttis pintsaku taskust taskurätiku, ulatas Helile ning küsis: „Ütle, kui sa poleks taibanud karjuma hakata, mida siis isa oleks teinud?”
Heli nuuskas nina ja mõtles natuke. „Ma ei tea. Võib-olla oleks ta varsti ära väsinud. Aga võib-olla oleks nii kaua peksnud, kuni ma enam liigutanud poleks, ma ei tea. Aga üks on kindel, enam ma koju minna ei saa.”
„Isegi siis mitte, kui me enam ei kohtuks?” küsis Haim kaalutlevalt.
„Ei. Arvan, et ta ei usuks mind. Ja kui ma juhtuks kunagi pool tundi hiljem koju tulema, ei küsikski ta enam midagi ja hakkaks jälle peksma.”
Hetk hiljem taipas Heli, et Haimi viimast küsimust võis ka teisiti mõista – et Haim kaalub, kas niisuguse probleemiga tüdrukut poleks mõistlik hoopis ta enda hooleks jätta. Sellisel juhul poleks Helil kodu, aga poleks enam ka Haimi, kelle poole oli hoidnud ja kellele tahtis nii väga truu olla. Heli jäi seisma, vaatas Haimile otsa ja küsis: „Kas sa tahad, et me enam ei kohtuks? Et ma kohe ära läheks?”
Ka Haimil võttis hetk aega, et tüdruku mõttekäiku tabada, ja siis ta ütles väga pehmelt: „Mu väike rumal tüdruk, ei ja veel kord ei. Ma lihtsalt ei taha, et sulle keegi haiget teeks. Ainult sellepärast küsisin.”
Nüüd ei suutnud Heli enam pisaraid tagasi hoida. Ta astus Haimile lähedale, toetas oma pea ta õlale ning vappus nutust. Haim hoidis teda käte vahel ja patsutas rahustavalt seljale. Nagu oleksin ma laps ja mul oleks midagi kurku läinud, mõtles Heli tahtmatult ja naeratas läbi lõppeva nutu.
Nad jalutasid edasi ja Heli tundis, et alles nüüd hakkas ta selle õhtu jubedusest üle saama. Aga rääkida ta rohkem ei tahtnud. Oli juba pime. Pargiteede ääres põlesid üksikud laternad. Kummaliselt sügavas tumesinises taevas särasid tähed. Kui sellisesse taevasse kauem vaadata, hakkas pea ringi käima, nagu sügavus oleks hakanud vaatajat tasakesi endasse imema.
„Varsti pannakse pargiväravad lukku, hakkame parem väljapääsu poole liikuma,” ütles Haim. Kui nad olid tagasi tänavale jõudnud, ütles ta: „Aga kui sa enam koju ei lähe, on sul vaja kohta, kus ööbida. On sul koht, kuhu minna?”
Alles nüüd meenus Helile, et tal on vaja viisakal ajal Imbi juurde jõuda ja küsida, kas ta ema lubab nende juures ööbida. Ka polnud tal veel aimugi, mida öelda Imbi emale, miks ta koju minna ei saa. Et isa võib ta asja ees, teist taga maha lüüa, seda ta rääkida ei saanud, sest seda poleks ükski normaalne inimene uskunud. Kui ta oli oma kavatsuse Haimile ära rääkinud, vaatas see käekella ja ütles: „Kell saab varsti kümme, pead kiirustama. Tulen sind saatma.”
Nad läksid trammi peale ja jäid seisma tagumise vaguni tamburis nii, et Haim oli seljaga vaguni ja kõigi teiste sõitjate poole. Heli vaatas trammiaknasse ja nägi seal peegelduvat õnnetute silmadega kõhna nägu – ta tundus endale lausa võõrana. Püüdis siis reibast ilmet ette manada, aga samas mõtles, mida peaks ta tegema, kui Imbit pole kodus või nad kõik juba magavad. Imbi ema töötas vahetustega tekstiilivabrikus ja Heli ei teadnud, on tal see nädal hommikune või õhtune vahetus. Ühel juhul oleks ta juba tõesti võinud olla magama heitnud, teisel juhul poleks veel koju jõudnud. Ja Imbi ise võib oma poisiga olla kohvikus või kinos või jumal teab kus. Heli adus äkki kõhedusega, et vaid väga õnnelikul juhul saaks ta sealt öömaja.
Juba enne, kui tramm seisma jäi, nägi Heli, et Imbi korteri aknad on pimedad. Nad läksid trammist maha, läksid teisele poole tänavat, kust kogu maja hästi näha oli, ega teadnud, mida edasi teha. Pidasid vaid silmas maja ust, et mitte silmist lasta, kui Imbi peaks koju tulema. Pikapeale hakkas neil külm ning Heli tundis, kuidas lootusetus tas võimust võtab ja ta tuimaks teeb.
„Tead,” alustas Haim mõne aja pärast. „Mu ema on noorema vennaga praegu Leningradis. Vennal on seal mingi malelaager ning ema saadab teda ja külastab seal ka oma sugulasi. Nii oleme isaga kahekesi. Isa läheb hommikul ära väga vara, ta tavatseb oma tund aega enne tööpäeva algust tehases kohal olla. Mis sa arvad, kui ootaksime ära, kuni ta voodisse läheb ja uinub. Läheksime siis vaikselt sisse ja saaksid minu toas ööbida?” Kui Heli vaikis ja vaatas endiselt üle tänava Imbi maja poole, lisas Haim: „Hommikul jõuaksid tööle õigeks ajaks.” Ja kui Heli ikka vaikis, rääkis edasi: „Väga vaikselt ei peakski olema, sest isa teab, et ma koju tulen ja niikuinii veel köögis ja vannitoas käin.” Helil oli juba ükskõik, mis edasi saab, ning kui tramm peatusesse tuli ja Haim hakkas peale minema, läks ta tuimalt talle järele.
„Kus sa ise magad?” küsis ta trammiaknast välja vaadates, kui oli natuke sooja saanud.
„Mõtlesin, et samas toas. Ärataks isa tähelepanu, kui ma äkki venna toast sisse-välja käiksin. Kui sa tahad, võin ma põrandal magada.” Heli ei vastanud. Ta teadis niigi, et otsustada tuleb temal, ja ta kõhkles. Muidugi, nad olid ju armunud ja ükskord juhtub see niikuinii. Aga kui ta täna Haimile järele annab, kas see tähendab siis, et isa ei peksnud teda ülekohtuselt, vaid õiglaselt ja asja eest, arutas Heli mõrult. Enesekaitsevaist ärkas aga kohe ja ta tunnistas endale, et tegelikult mõtleb ta pahupidi ja vigaselt – just peksmise pärast on ta öö hakul siin tänaval ja läheb selle mehega voodisse. Sest see on ainuke koht, kuhu tal minna on. Aga tal on ju võimalus Haimile ei öelda ja öö seal lihtsalt ära magada, vaidles ta endale vastu. Tahtis ta ise üht või teist? Korraks tulid meelde isa hoiatused, et mehed valetavad maad ja taevad kokku, et oma eesmärki saavutada, ja kui nad on tüdruku kätte saanud, jätavad nad ta maha kui kulunud kinda ja lähevad uut kergeusklikku otsima. Samas meenus, kuidas kord Kadrioru pargis istudes oli ta Haimile öelnud, et jalad külmetavad, et tuleb minema hakata, ja kuidas Haim oli siis ta ette maha kükitanud, võtnud saapast ta ühe ja siis teise jala ja neile oma suu juures hingeõhku peale puhunud ning põues vastu oma rinda soojendanud. Heli oli hirmsasti kartnud, et ta jalgadel võib higihais ligi olla, aga ometi lasi ta Haimil oma jalgu hingeõhuga edasi soojendada. Tundus küll, et isa hoiatused Haimi kohta ei kehtinud, naeratas Heli sisemiselt ja vaatas Haimile otsa. See vaatas ta nägu ainiti ja valvsalt nagu alati, ainult murelikumalt kui varem.
Heli oli juba harjunud, et Haim teda ainiti jälgib, ning ta vaatas jälle trammiaknast välja. Tahab Heli end pöördumatult siduda selle targa ja paljukannatanud rahvaga? Või lööb araks, pöörab Haimile selja ja annab seega õiguse oma kurjale äkilisele isale? Heli püüdis mõtteid eelolevalt kõrvale juhtida ja mõelda homsele – kui isa päeval tööl on, toob ta asjad kodunt ära ning hakkab koos Imbiga otsima endale pikemaks ajaks peavarju.
Kuni Haimi peatuseni ei vahetanud nad enam ühtki sõna. Kell hakkas lähenema südaööle. Tänavad olid inimtühjad nagu ikka hilisõhtul vastu tööpäeva. Oma kodutänaval näitas Haim pimedaid aknaid ühe maja teisel korrusel – enda toa akent, siis venna toa ja köögi oma ning lõpuks isa-ema toa akent, mis oli ka pime. „Ootame veel natuke, et isa oleks kindlasti uinunud,” ütles ta.
Nad jalutasid
