luban, et ma ei puutu sind. Tahaksin ainult, et oleksime see viimane kord veel koos, lihtsalt niisama.”
Nüüd tõmbas Heli sügavalt hinge ja hoolimata hoiatusest oma sügavas sisimas – ära mine, sa kahetsed seda! – ütles siiski: „Olgu, ma tulen. Aga mida me selle ajani teeme?”
Haimi ettepanekul läksid nad kõigepealt Narva kohvikusse sööma. Seal oli palju kaheseid laudu ja võrdlemisi kirju publik lähikonna ettevõtetest ja asutustest, kelle hulgas nad silma ei torganud. Nad said kahese nurgalaua kohviku kaugemas otsas akna all ja Heli seadis end istuma seljaga saali poole. Haim tellis talle viinerid kartulisalatiga ja pärast mõlemale kohvi, tordilõigu ja väikese pitsi konjakit. Kui nad kohvini olid jõudnud, palus Heli Haimil rääkida oma perekonnast.
„Isa oli viimase kursuse tudeng, kui nad emaga ühel üliõpilaspeol tuttavaks said. Ema õppis žurnalistikat ja tahtis saada ajakirjanikuks. Nad armusid ja aasta pärast abiellusid. Kohe sündisin ka mina ja emal jäi ülikool pooleli. Kui mina juba suurem olin ja kooli läksin, tahtis ema õpinguid jätkata, kuid siis sündis mu vend. Lõpuks ema loobuski oma eluplaanidest ja jäi koduseks. On koduperenaine praegugi.”
Heli püüdis ette kujutada elu, mis päev päeva ja aasta aasta järel koosneks vaid poes käimisest, söögi valmistamisest ja koristamisest, vahel harva sekka peoõhtu mehe töökohas, kinoskäik ja laste koolilõpetamise päev. Päriselt ta niisugust elu ette kujutada ei suutnud. Kust ammutatakse selliseks eluks mõtte- ja hingetoitu? Kas tõesti piisab abikaasast ja kahest lapsest?
„Kas ta on oma eluga rahul?” küsis ta mõne aja pärast.
„Võib-olla vahel ei ole, aga kes meist olekski alati. Nüüd ta võiks ju tööle minna, aga ta ütleb, et kujutas oma elu ette ainult ajakirjanikuna ega oska nüüd ei seda ega ka ühtki teist tööd. Ega vist isa teda tööle lasekski, talle on perekonna ülalpidamine auküsimus. Võib-olla tunneb isa süümepiinu, et perekonda luues emalt unistuse röövis, ja on tahtnud talle vastu pakkuda vähemalt kergemat elu. Nad olid olnud teineteisesse hullupööra armunud, see oli neil suur armastus, nagu öeldakse ning armastavad ja hoiavad nad teineteist siiani. Nii see elu on läinud. Aga tänu ema kodusolekule on minul ja mu vennal koolist ja isal töölt tulles alati soe toit laual olnud. Ja arvan, et ema süda on tegelikult rahul ja ta on õnnelik.”
Heli tundis, et see oli talle võõras maailm. Kas suur armastus tähendabki juuditarile oma elust loobumist ja selle sisustamist magamistoa, poe ja köögiga? Või just selline oma elust loobumine teebki armastuse suureks? Et mida suurem loobumine, seda suurem armastus. Siis on ju armastus negatiivne suurus, on tegelikult hävitaja, omamoodi surm. Heli tundis, et niisugusele armastusele hakkaks temas kõik vastu. Aga ta ei tahtnud selle kallal rohkem juurelda ja pani ette, et nad võiksid minna kinno, viimasele seansile, sest aega on neil laialt käes.
Linna poole kõndides vaatasid nad Forumi kino kava ja leidsid, et veerand tunni pärast algab üks Poola film. Asi oli otsustatud.
Forumi saal oli nii pikk ja kitsas, et ekraani eest hakkasid piletihinnad kallinema ja poole saali pealt tahapoole jälle odavnema. Haim oli piletid ostnud saali keskele ja rea lõppu vastu seina, nii jäi Heli naabriks ainult Haim ja ta tundis end kaitstuna kõikvõimalike nihelemiste ja müksamiste eest.
Helil oli kinos käitumise kohta oma teooria. Ta oli veendunud, et inimesed elavad filmile kaasa väga erinevalt ja seda kooskõlas oma iseloomuga. Kunagi väga ammu, veel lapsena, oli ta millegipärast läinud kinno koos isaga ja see oli ebameeldiv mälestus. Igal vähegi huvitavamal kohal oli isa teda müksanud, vaadanud kaasaelamist oodates talle kõrvalt otsa, ajuti köhatanud paljutähendavalt, kehitanud end, ninaga tõmmanud, järsult seadnud end istuma teise asendisse ja nii edasi. Heli ei mäletanud vaadatud filmist midagi, sest oli kogu aeg olnud valvel, milline on isa järgmine reageering ekraanil toimuvale. Ja hiljem oli ta mõelnud, et kui mõni poiss teda kinno kutsuks, siis selle käitumine filmi vaadates näitaks ära ta põhilise iseloomu. Kui püütakse filmi vaadates tüdruku kätt hoida või oma kätt talle ümber õlgade panna või vaadata filmi asemel hoopis tüdrukut või, mis kõige tavalisem, naerdakse vales kohas või jäädakse ükskõikseks seal, kus tõesti naljakas on, siis on kindel, et selle poisiga uuesti kokku saada ei tasu, sest nad on liiga erinevad inimesed.
Haimiga oli hea kinos käia. Ta istus rahulikult, ei puutunud oma kaaslast ega uurinud selle nägu ja nii sai keskenduda filmi vaatamisele, milleks oligi ju kinno tuldud.
Naljakatel kohtadel ta küll otse naerda ei lagistanud, kuid seetõttu ei naernud ta ka vales kohas. Aga siis ma ehk ei teagi, mida ta tõsiselt võtab ja mida naljaks peab, tuli Helile pähe. Ma tunnen teda veel vähe või õigem oleks öelda, et ei tunne üldse, pidi Heli endale tunnistama.
Kui nad südaöö paiku Haimi kodupeatuses trammilt maha tulid, küsis Haim, kas Heli tahaks jalutada või lähevad nad kohe koju.
Heli vaatas juba lukustatud väravatega pimeda pargi poole ja tundis äkki surmväsimust. „Ehk läheksime kohe …” ütles ta ja sõna koju jäi välja ütlemata. „Olen hirmus väsinud ja tahaksin magama heita,” ütles Heli ja tajus samas oma käitumise erinevust eelmisest korrast – ta tundis end küllalt kindlana, et oma tahtmine välja öelda. Ta lihtsalt valis nii, kuigi oleks mõeldav ka teisiti valida.
Kui Heli järel oli ka Haim hiilides vannitoas käinud, võttis ta köögist Heli jaoks klaasi piima, kääru valget leiba ja juustu ning läks tuppa. Heli lamas vaikselt teki all ja kui Haim lähemale läks, kuulis ta magava inimese rahulikku hingamist. Ta pani taldriku ja klaasi lauale ning nihutas ka enese teki alla, püüdes tüdrukut mitte äratada. Heli keeras unes külili, selg mehe poole ja nii mahtus ka mees kušetile. Ta tõmbas tüdruku tasakesi enda kõverdusse ja samas asendis isa äratuskella tirin nad varahommikul ärataski.
Kui Haim oli läinud isaga juttu ajama, jäi Heli ärkvele. Haim oli sõna pidanud ja ainult maganud ta kõrval ning Heli tundis hellust mehe vastu, kes oli turske, võõrapärane ja arusaamatugi. Heli meenutas eelmist ööd samal kušetil ja lootis, et midagi nii kohmakat ja koledat enam kunagi ei kordu, ei saa korduda ja ongi hea. Aga ehk hellitaks Haim teda seekord rohkem, oleks hoopis õrnem ta vastu, sest tegelikult südamepõhjas ta igatseb seda. Hetkeks nägi Heli oma elu justkui väljastpoolt: ei kodu, ei vanemaid, olemas vaid nime poolest peavari ja sedagi teadmata ajaks, poolnäljas ja – paljas veel lisaks. Tal on ilma peal ainult üksainus lähedane inimene, see varsti tuppa tulev mees, suur ja soe ja teda hoidev. Muidugi, Imbi, ta parim sõbranna oli ka, aga sõbrannast jäi väheks. Ta tundis, et kui Haim pärast isa ärasaatmist tagasi voodisse tuleb ja teda kallistama hakkab, ei lükka ta meest eemale. Mehe kallistuse soojus annaks talle jõudu, aitaks teda järgnevatele päevadele vastu minna ja kõige vajalikuga toime tulla.
Kui välisuks kinni langes, pani Heli silmad kinni ja teeskles magamist.
Ta kuulis, kuidas Haim tuppa tuli, voodi juurde astus ja ennast aeglaselt teki alla poetas. Ainult mehe õlavars puutus Heli vastu ja mees ise jäi vaikselt lamama. Kui Heli oli enda meelest tükk aega oodanud, pööras ta end nagu unes mehe poole ja sirutas ühe käe üle selle rinna. Haim pani oma käe tema käe peale ja oli edasi jälle liikumatu. Nüüd tõusis Heli küünarnukile, nihutas ennast kõrgemale, nii et ta rind Haimi õlavart riivas, ja suudles meest. Haim vastas suudlusele vaoshoitult ja läks aega, kuni ta üllatunult sosistas: „Tahad sa tõesti seda?”
„Tule,” vastas Heli talle vaevu kuuldavalt.
Hommikul virgudes lõi Heli silmad lahti ja jäi vaatama peitsitud laudadest lage. Suvila oli ehitatud seest puidust, väljast kivist ning suure lõunapoolse akna kohal oli eenduv katus. Seetõttu oli maja oma otstarbelt ideaalilähedane – suvel mõnusalt jahe ja varjuline. Ainult varakevadel ja hilissügisel kippus külmaks minema, aga siis aitasid pliit ja kamin. Vene ajal, kui suvila ehitati, kehtisid ranged piirangud – tohtis olla
