rohkem vaadata polnudki – läks ta süda raskeks. Aga ta pole ju üksi, leidis ta seejärel pidepunkti, ainult mingi nädalajagu päevi ning Haim on tagasi, nagu ta kirjas ütles, siis arutavad nad asja juba kahekesi. Ta läks tagatuppa vanatädi suure tuhmi peegli ette ja pööras end küljega peegli poole. Nii tähelepanelikult kui ta ka ei uurinud, pidi ta pettumusega tunnistama, et kõht oli sama lame ja piht peenike nagu ennegi. Heli paitas pihkudega oma keskpaika ning püüdis välja hingates kõhtu punnitada, et näha, kuidas ta hakkab mõne aja pärast välja nägema, kuid sellestki polnud suurt abi. Aga küllap beebi varsti näha on, alati ju on, ja siis võib ta püstipäi kõndida – noor terve naine oma esimese lapse ootel, kõrval teda hoidev ja armastav mees.
Päevad möödusid Haimi ootamise ja oma keha jälgimisega. Ja ühel õhtul, kui Heli istus diivanil, kirjandusteooria õpik põlvedel, ja püüdis õppida, kostis tasane koputus aknale ta selja taga. Võpatades pöördus ta ringi ja nägi aknast kiiresti eemalduvat Haimi. Ta oli meest hoiatanud, et ei vanatädi ega keegi majaelanikest ei tohi näha, et tal külalisi käiks, ning Haim oli välja mõelnud ohutu mooduse endast teatamiseks – akna alt mööda minnes aknale kergelt koputada. Heli lükkas kardina eest ja viipas mehele märgiks, et oli teda näinud. Siis tõstis kohvri lauale ja tõmbas sealt välja kahara alusseeliku, võttis kiiresti kodukitli seljast ja viskas selle kohvrisse. Seejärel üle pea alusseelik selga, nööp kinni, riidepuu pealt uus Ungari sitsist kleit (juurdelõikaja kaupluses lõikas välja, ta ise õmbles valmis ja tuli välja tõesti ilus), ka see üle pea selga, lukk kinni ja sametjakk õlgadele, oligi kõik. Ah, veel ka kingad jalga, need kõrge kontsaga mustad lakkrihmikud, mis olid tellimuse peale tehtud, väga mugavad ja ikka veel ilusad. Nende kingade eest oli tal tulnud oma pool aastat abistamiskassa ränka laenu tagasi maksta.
Mu jumal, mille peale ma ometi mõtlen, ahastas ta. Enne väljumist sundis Heli end seisatama, toetus seljaga vastu ust ja püüdis rahuneda. Millal ja mis tundega ma siia küll tagasi tulen, mõtles ta. Ja siis kohe, et Haimis oli midagi võõrast, midagi eemaletõukavat, mida varem pole olnud. Ah, ma pean lõpuks minema, olgu kõik taevased meile armulised, mõtles ta veel ning avas ukse. Tänavale jõudes nägi ta Haimi seisvat eemal õitsva vana vahtra all. Kui Heli ta juurde jõudis, taipas ta, mis oli enne võõras tundunud – Haim oli Odessas kasvatanud endale vuntsid ja habeme. Lisaks oli ta kõhnunud ja mustjaspruuniks päevitunud. Heli vaatas meest ning nägi täiesti võõrast inimest teravate süsimustade vuntsi- ja habemeviirgudega väga tõmmus näos, nii võõrast ja ähvardavat, et talle tuli nutt kurku. Kui ta pisaraid pühkis, ehmatas Haim ära ja küsis, kas on midagi juhtunud.
„Sa oled nii võõras nende vuntside ja habemega,” sai Heli krambis kurgust pigistatud, pöördus Haimist kõrvale ja hakkas edasi minema.
„See on rohkem naljaks kasvatatud. Kui see sulle ei meeldi, ajan homseks maha. Kas siis oled rahul? Palun ära ainult nuta,” ütles Haim.
Heli pühkis silmi, nuuskas nina, pani päikeseprillid ette ja hakkas end natuke paremini tundma. „Räägi, kuidas su praktika läks,” küsis ta.
„Normaalselt, sain kõik korda. Aga räägi sina endast, kuidas oled elanud.”
„Tavalist elu,” vastas Heli, oskamata midagi muud öelda.
Nüüd Haim seisatas, võttis Helil õlgadest ja pööras ta enda poole. „Midagi on juhtunud, ma tunnen seda. Räägi mulle ära, ükskõik, mis see on. Siis läheb kergemaks.” Ja lisas sisendavalt: „Usu mind.”
Heli pöördus edasi minema. Haim ei takistanud teda ja nad läksid edasi kõrvuti. Siis võttis Heli südame rindu ja ütles vaikselt: „Ma ootan last.”
Haim võpatas ja vaatas talle kõrvalt otsa. „See ei ole võimalik,” ütles ta ruttu. Heli ei vastanud ja kõndis edasi tuimalt maha vaadates. Ikka tüdrukule otsa vaadates küsis Haim hetke pärast: „Oled sa täiesti kindel?”
Heli ei vastanud ega tõstnud silmi.
„Oled sa arsti juures käinud?” küsis Haim lõpuks
„Ei veel,” tuli vaikne vastus.
„Aga äkki sa eksid? Õigem oleks arsti juures ära käia, kas pole? Võib-olla on see valehäire?”
„Palun jäta,” tuli Helilt sama vaiksel häälel ja Haim vakataski.
Heli oli registreerinud mehe iga viimase kui sõna, hääletooni ja liigutuse. Vean kihla, et ta ei puuduta mind enam sõrmeotsagagi, mõtles Heli. Nagu oleksin nakatatud, kerisid mõtted ta peas, ometi oleks just nüüd põhjust mind suudelda ja hellitada. Tüki aja pärast küsis Haim: „Mis sa kavatsed teha?”
See ka veel, mõtles Heli tuimalt. Ta tundis, et tegelikult võiks ta juba praegu ümber keerata ja koju tagasi minna, aga pöördumatut sammu teha oli nii raske. Nende esimesel hommikul oli mees ju taksoga talle järele sõitnud ja oma hoolimist näidanud, tuli Helile meelde. Võib-olla on ta nüüd ainult ehmatanud ja see läheb üle. Aga ta võpatust, eemaletõmbumist ja meeleheitlikku soovi asi olematuks pöörata – seda ta ei unustaks ikkagi.
„Mulle meeldiks, kui sa küsiksid, mida m e i e nüüd teeme,” ütles ta lõpuks. Haim vaikis. Nad olid jõudnud juba Snelli tiigi äärde ja vaikus püsis. Lõpuks ei pidanud Heli enam vastu, kõik oli nii lootusetu ja kohutavalt väsitav. Ta ütles: „Ma lähen nüüd koju.”
„Oota, räägime,” ütles Haim ja Heli jäi seisma. „Me ei saa praegu endale last lubada, saad ju isegi aru. Mul on ju veel instituut päriselt lõpetamata, ka elada poleks meil kuskil. Seepärast ma arvan, et oleks kõige õigem, kui sa haiglasse läheksid. Muidugi pole see meeldiv. Aga paljud ju teevad nii.”
Heli tardus, nagu lastes kõigel pärale jõuda. Siis nõksatas liikuma. Kui ta kuulis, et Haim talle järgneb, ütles pead pööramata: „Ära tule.”
Haim peaaegu hüüdis, sest Heli oli jõudnud juba mitme sammu kaugusele: „Ma tulen sulle homme tööle vastu.”
Nüüd jäi Heli seisma, pöördus pooleldi ümber ja ütles, küllalt valjusti, et Haim teda kuuleks: „Ära tule. Mitte kunagi enam ära tule.”
Sel hommikul tõusis Heli ammu enne äratuskella helinat, vajutas kella kinni ja jäi avasilmi liikumatult lamama. Ta keha teki all oli haudvaikne ja ootel. Kättejõudnud päev tundus olevat kui raske kivilahmakas, mis muudkui läheneb ja läheneb, kuni hakkab sind enda alla matma. Tead küll, et ta sind päriselt ei tapa, et sulle lõpuks hing sisse jääb, aga sa ei tea täpselt, kuidas ta sind enda alla matma hakkab, kas ta jääb peatuma rinnal või jõuab kõrini ja kui valus see on ja kas sa suudad seda taluda ja mis siis saab, kui sa enam ei suuda. Ja kui ükskord siiski valu kehas vaibub, mis siis saab, on siis veel midagi järele jäänud, mille najal end püsti ajada, missugune on elu, mis järgneb hävingule.
Lõpuks ajas ta end voodist üles, pesi masinlikult, pani selga puhta pesu ja oma kõige tagasihoidlikuma kleidi. Ta vaatas kella, aega oli veel palju ning ta istus toolile, käed süles ja jäi aknast välja vaatama. Akna taga oli värske hommik, päike oli tõusnud, tuuleõhk liigutas kergelt puude oksi ja sinine taevas tõotas ilusat päikselist päeva. Kogu ta enda sisemus oli pime ja tumm ja ta püüdis ette kujutada, kas oleks midagi teisiti, kui väljas oleks vihm, külm ja torm. Päike on parem, tundis ta, päike ja sinine taevas, nii saab vaadata ülespoole, on niigi palju tuge ja lootust.
Ta vaatas jälle kella. Oli aeg. Ta pani salli kaela, mantli selga, võttis käekoti ja väljus. Siis lukustas ukse ja seisatas hetkeks. Oligi kõik, nüüd tuli minema hakata. Rahuliku sammuga läks ta trepist alla, välisuksest välja ja hakkas sammuma kesklinna poole.
Poe ees seisis kaubaauto, laaditi maha piimakaste. Siin-seal
