olid tulnud vist Silver, Henna, Jete. Jutukas Henna oli kohe tutvust sobitanud, Jete samuti. Seejärel oli tulnud blond tüdruk ja lahkelt teretanud ning teda klassi kutsunud. Esimene pink oli vaba. Rahel istus sinna.
Blond tüdruk, kes end Hurmena tutvustas, istus ta kõrvale. Nii nad jäidki pinginaabriteks kolmeks aastaks. Aga siis… Siis oli tulnud Ines. Ta peatus Hurme juures ja küsis: „Noh, kas sul on uus pinginaaber? Kas oled ka usklikuks hakanud?”
Sõna „usklikuks” ei pannud tookord küll keegi tähele.
Rahel ei teadnud, kust pärines Inesel info tema perekonna kohta, ja õpetaja Liiva, olles Raheli emaga enne koolialgust vestelnud ja lubanud kõik kontrolli all hoida, ei suutnud kolmandal koolipäeval midagi ette võtta, kuigi oli kakskümmend viis aastat õpetajaametit pidanud. Kolmandal päeval oli terve klass Raheli ja Hurme vastu pööratud. Varsti teadis kogu kool, et üheksanda klassi uus õpilane Rahel on pastori tütar. Hüüdnimed Pastoriproua, Usumutt, Jeesuse pruut saatsid Rahelit igal sammul, niisama ka Hurmet, kes visalt püüdis pinginaabrit kaitsta.
Klassijuhataja Liiva oli mitu vene keele tundi muutnud klassijuhatajatunniks, et õpilastele mõistust pähe panna. Poistega läks lihtsamalt, nemad ei viitsinud kuigi kaua lõugu lõksutada, seda enam, et Riiuveski-Inesega olid nad sageli tülitsenud enne Rahelitki. Tasapisi suutis ta ka tüdrukud maha rahustada.
Õpetaja Liivale tundus juba, et klassis valitseb rahu, aga ta eksis. Oktoobri teisel pühapäeval oli meedias välja kuulutatud rahvamatk. Ines hakkas usinalt organiseerima matka Pirita jõe äärde ja Pirita kloostri varemetesse. Õpetaja Liiva kavatses küll esialgu kaasa minna, aga pidi loobuma gripi tõttu.
Kui Hurme ja Rahel sel pühapäeval kooli juurde saabusid, ootas neid üllatus. Ei ühtki tüdrukut, ainult klassivennad. Koos oodati peaaegu tund, kuid siis hakati liikuma. Lõbus oli. Rahel sammus Hurmega ees, turvaline poistekamp järel. Piritale jõudnud, avati toidukotid. Poisid olid kaasa võtnud mitu pudelit veini. Kuigi koduvein, aga siiski tegi noortel üsna ruttu pea soojaks. Algul Hurme ja Ines veini ei mekkinud, kuid klassivendade pealekäimisel maitsesid nemadki. Välja ilmus suitsupakk. Pakuti ka tüdrukutele. Hurme ja Rahel võtsid suitsud vastu. See oli esimene suitsetamise õppetund mõlemale. Uljas hoos Suureke muudkui pildistas ning mitte vähem hoos seltskond lasi sellel sündida, nuputades igasuguseid huvitavaid poose.
Esmaspäeva hommikul ei teretanud mitte ükski tüdruk Hurmet ega Rahelit. Vahetunnil marssisid nad demonstratiivselt klassist koridori, mida nad tavaliselt ei teinud. Neile meeldis vahetundidel klassis olla ja alles korrapidajaõpetaja pealekäimisel lahkuti klassist, et siis jälle tagasi hiilida. Hurme ja Rahel vahetundi ei läinud. Nad istusid pingis, klassivendade kamp ümber. Juttu oli poistel palju. Rahel ja Hurme olid nende meelest ikka kõige vahvamad tüdrukud klassis.
Teisipäeval peale tunde toimus kino ühiskülastus. Kinokassa järjekord oli pikk, aga Suurekesel õnnestus vahele trügida ja ta ostis piletid kõigile poistele ning ei unustanud ka Rahelit ega Hurmet. See oli täielik hoop teistele tüdrukutele.
Kolmapäeval plahvatas pomm. Ines oli saanud enda kätte rahvamatkast tehtud fotod. Suureke proovis küll pilte klassivendade abiga Inese käest tagasi saada, mis aga ei õnnestunud.
Ines oli võitja ja korraldas pärast tunde klassikoosoleku. Klassivennad protesteerisid ja tahtsid lahkuda, kuid Henna seisis klassiukse ette, öeldes: „Ainult üle minu laiba.”
Ines seisis klassi ees, just samamoodi kui õpetaja Liiva, ainult et irooniline muie huultel. Poisid käratsesid, isegi mõnitasid. Ines, näost punane, nõudis vaikust. Vaikust sai alles siis, kui Henna oma lauljahääle käiku lasi.
„See on vastik,” alustas Ines, „et meie klassis on kaks parasiiti, Hurme ja Rahel. Enne Raheli tulekut oli Hurme normaalne õpilane, aga nüüd… Minu käes on süüdistusmaterjal. Joomine, suitsetamine ja kaks tüdrukut poiste keskel. Häbi! See ei ole nõukogude noore käitumine, vaid… ma ei leia õiget väljendit. Teen ettepaneku Hurme komsomolist välja heita ja Rahel peaks meie klassist ja ka koolist ära minema. Rahel ei sobi komsomoliklassi. Ta on kodanlik igand. Usujüngritel meie seas kohta ei ole. Hääletame! Kes on minu poolt, tõstku käsi!”
Kätemeri ei kerkinud, kuigi Henna õhutas takka. Ivari tõusis, läks Inese kõrvale.
„Jää vait! Sa oled lollim, kui ma arvasin. Mida sa mõnitad? Miks siis sina ei tulnud rahvamatkale, oleksid ka pildi peale saanud. Nüüd on sul kade meel. Tüdrukud, te olete kõik kadedad Hurme ja Raheli peale, aga teate, et nad on palju toredamad kui teie kõik kokku ja ka ilusamad. Igatahes mina enam sellest lollusest osa ei võta ja arvan, et kellel on natukenegi aru peas, teeb samuti.” Ta marssis klassist välja. Sama tegid ka ülejäänud klassivennad. Hurme ja Rahel võtsid koolikotid ning läksid poistele järele.
Rahel mäletas, et nad nutsid Hurmega tükk aega koolimaja kolmanda korruse pööninguukse taga. Istusid viimasel trepiastmel, ainuke tugi pööninguuks. Sealt koristajatädi nad leidiski ja helistas õpetaja Liivale, kes elas koolimaja lähedal.
Õpetaja Liiva, Rahel ja Hurme olid istunud kaua tühjas õpetajatetoas. Tüdrukud nutsid ja rääkisid. Jutustasid kogu loo, rääkisid niikaua, kui süda läks kergemaks ja pisarad said otsa. Liiva käskis neil rahumeeli koju minna ja oodata homset.
Homme oli raske tulema. Rahel ei maganud kogu öö, vaid tihkus vaikselt teki all nutta. Ta kartis, mida ütlevad ema ja isa, kui koolis juhtunu nende kõrvu ulatub.
Aga seda ei juhtunud. Homne päev oli rahulikum kui eilne ja eelmised. Nagu võluväel oli Inese suu juba enne tunde lukku keeratud ja ta andis ärandatud fotod Suurekesele tagasi. Ka Henna istus kogu koolipäeva, silmad õpikus, isegi Kitsele ei hakanud vastu.
Rahel siiski suikus kergesse unne. Ärgates oli tunne, nagu oleks terve öö pidu pannud. Jällegi meenus Ines. Ines oli siiski temaga inetult käitunud, kui saatis lasteaeda meili klassikokkutulekust. Tegelikult ei olnudki see kutse, vaid napp teade ja Silveri telefoninumber. Kui Rahel poleks Silverile helistanud, ei peakski ta bussi peale kiirustama.
Rahel pakkis Silveri perele ostetud kingitust. Klaasist õllekannu Tallinna siluetiga.
Kuidas ikka tühjade kätega minna. Pole ju viisakas.
Kell seitse astus Rahel hommikusse. Hommik näitas ilusat ilma. Päike paitas rõõmsalt niisket asfalti. Öösel on vist vihma sadanud, mõtles Rahel ja astus trammile number neli. Buss pidi väljuma kell kaheksa.
IV
Henna oli Paidest neljapäeva hommikul Tallinna sõitnud ja ööbis tütre juures.
Ta pidas Paides söögikohta ja oli mures, kuidas abikaasa Markus üksi hakkama saab.
Linnapea tähistas oma juubelit. Tellitud oli vaid külmlaud ja pidugi pidi toimuma kitsas ringis. Laulma oli palutud Paide kultuurimaja naisansambel, kus Henna oli solist. Ansamblijuht oli soovitanud Hennal teha otsus, mida hiljem ei peaks kahetsema. Henna oli valinud klassikokkutuleku, aga nüüd tütre juures olles juba kahetseski. Oleks võinud ikka oma Täpiliste Tasside kohvikus peoperenaine olla ja linnapeale laulda. Tulla kokku üle nii pika aja tundus suure lollusena. Henna oli vihane enda ja Silveri peale, kes oskas ta nii uimaseks rääkida, et ta oli soostunud Hiiumaale sõitma.
Ema mossis nägu märgates ütles Eveli: „Miks sa mossitad? Klassikokkutulek on ju vahva!”
„Mis siin vahvat on? Vanad eided saavad kokku,” porises Henna.
„Muidugi on! Siis saad teada, kes kõige paremini säilinud on. Ema, sa näed väga hea välja!”
Henna ei olnud tütre
