hakkame juukseid värvima.”
„Kas ikka juuste triibutamine sobib mulle? See rohkem nagu noortele mõeldud. Meil Paides on koolilastel värvilised salgud peas…”
Eveli ei teinud torinast väljagi, sättis ema istuma keset kööki, kattis õlad kilega ja asus kaussi valmis segatud roosat segu emale juustesalkudesse määrima.
„Küll on ikka hea, kui tütar on juuksur,” ohkas Henna.
„Ma oleks võinud sulle ka juuksepikendused teha. Ühele vanemale daamile tegin mõned päevad tagasi. Pidi ka klassikokkutulekule sõitma.”
„Kellele?”
„Juulia emale. Juulia on minu väga hea tuttav, kosmeetik. Juulia ema töötab raamatukogus ja toob meile ikka uut kirjandust lugemiseks.”
„Mis Juulia ema nimi on?”
„Seda ma küll ei tea.”
„Milline ta välja nägi?” uuris Henna.
„Väga esinduslik, sale, hoolitsetud, blond. Noorena võis ta väga ilus olla.”
„Kas sa Juuliale saaksid helistada?”
„Tal on kõik iluravid kaheks nädalaks ette tellitud. Hiljaks jäid. Hea, et minul on täna vaba päev, saan sind rahumeeli värvida, homme hommikul teen soengu, mis seisab sul terve nädala. Vaat nii, emake.”
„Ma ei soovi iluravi.”
„Mida siis?”
„Ma tahan teada Juulia ema nime, äkki ongi mu klassiõde.”
„Jaah? Arvad või? Ma võin ju Juuliale helistada, kuigi tean, et ta pidi koos mehega kuhugi sõitma.”
Värvi emale pähe saanud, proovis Eveli mitu korda helistada Juulia mobiilile, mis aga kangekaelselt vastas: välja lülitatud.
Äkki jäi Henna kurvaks. Eveli oli nõutu.
„Ema, kas siis Juulia ema nimi on sulle nii väga tähtis. See võis ka juhus olla. Tegelikult näeb Juulia ema sinust palju noorem välja.”
Henna solvus. Nägu värvus punaseks nagu ta loomulik juuksevärvgi.
Eveli palus vabandust. Tal oli lapsepõlvest veel meeles, et puna ema põskedel ei tähendanud midagi head. Põsepunale järgnes tavaliselt torm. Evelil oli hea meel, et ta oli pärinud isa Markuse tasase iseloomu. Äkilise loomu ja temperamentse Hennaga võis ainult Markus läbi saada ja koos elada kolmkümmend viis aastat. Markus oli iseloomu poolest liiga laisk Hennale vastu hakkama ja tõelist mehesõna ütlema. Ta oli kõigega nõus, mida naine ette võttis. Ja väike söögikoht, Täpiliste Tasside kohvik, mis oli Henna idee krooni esimesel aastal, lõi läbi ka euro tulekuga. Henna oskas majandada, kuigi tegi kõike impulsiivselt.
Juuksed värvist puhtaks saanud, oli Henna rahul. Lillad triibud tema loomulikus punapeas sobisid oivaliselt kokku vast lõigatud juustega. Evelil on kätt ja silma.
„Tead, värvi mu küüned ka ära,” ütles Henna tütrele, häbelik noot hääles.
„Muidugi, emme! Millist värvi soovid?” oli Eveli rõõmsalt üllatunud ja avas külmkapi, kus seisis kümmekond väikest küünelakipudelit kanamunade vahel.
„Küünelakid külmkapis? Mispärast?”
„Et paremini säiliksid.”
„Seda trikki ma küll ei teadnud.”
„Millal sa viimati küüsi lakkisid?”
Henna mõtles: „Kooliajal ja pulmadeks, pärast ka veel mõni kord. Minu töö on ju selline, et ega lakk peal püsi.”
Eveli vaatas ema käsi. Lühikesed sakiliste äärtega küüned, jämedad näpud. Evelile meenus, et kunagi olid emal väikesed pehmed käed. Ta uuris ema karedat kätt ja küsis: „Miks sa kätekreemi ei tarvita?”
„Kohe tead, et ma ei tarvita?”
„Aga muidugi! Praegu on palju häid kätekreeme poes saadaval, osta mõni. Ja üldse võiksid sa kummikindaid kasutada.”
„Kummikindaid? Loll tüdruk! Kes siis kummikinnastega salatit tükeldab või võileibu teeb? Ka saiatainast pole võimalik kinnastes sõtkuda. Minu töös on kogu aeg käed märjad, magusad, soolased. Nõndaks Eveli. Ära aja mulle kärbseid pähe !”
„Tead, ma teen sulle maniküüri ja panen kunstküüned. Mul on kodus mitu komplekti, pikemaid, lühemaid. Teen su käed kauniks.”
„Ära jama, kuidas ma küll võltsküüntega…?”
„Pole hullu, harjud ära,” ja Eveli hakkas usinasti ema küüsi viilima.
Henna vaatas vaikides tütre entusiastlikku tegutsemist. „Las sahkerdab,” mõtles ta, „kui läks trumm, mingu ka pulgad.”
Pärast kunstküünte liimimist ja lakkimist omandasid Henna käed puhanud ja hoolitsetud ilme.
„Sa ära hoia sõrmi laiali, ole loomulik, unusta, et sul on kunstküüned,” õpetas tütar.
Henna proovis. „Kuidagi rasked tunduvad.”
„Küll harjud. Magad öö ära ja siis oled juba unustanud.”
„Aga kui kukuvad otsast ära, mis siis saab?”
Eveli puhkes naerma. „Sa ei hakka ju ometi seal rohima ega kartuleid koorima! Annan sulle igaks juhuks liimi kaasa.”
„Igaks juhuks? Oi, mida peab üks vanainimene läbi elama!”
„Jäta, sa pole mingi vana inimene! Täitsa särtsakas mutt! Kuule, emme, ära vaju ära! Tee rõõmsam ilme, naerata!”
Henna naerataski.
„Sul on väga kenad proteesid, oma hambad ei olnudki nii ilusad. Kas sa proteesiliimi ikka võtsid kaasa?”
„Muidugi võtsin. Nüüd on juba kaks liimi. Hammastele, küüntele. Classic Mini on ka kaasas.”
„Kuidas sul selle pissimisega on? Arvan, et sa pead ikka arsti juurde minema.”
„Ei lähe ma kuhugi! Mõni päev pole mähet vajagi, teine kord läheb mitu tükki. Ma lihtsalt ei jõua õigeks ajaks pissile ja kinni hoida ka ei saa. Vahel tunnen nii suurt pissihäda, aga tuleb vaid tilk.”
Eveli tahtis veel emaga vestelda, kuid Henna tundus väsinuna ja kellgi oli palju.
Hennal ei tulnud kohe und. Kuigi õhtu oli ööks saamas, häiris tänavalt kostuv linnasagin ja magamisasegi oli võõras.
Kell näitas teist tundi üle kesköö. Henna ohkas. Eveli pidi ta kell pool kuus üles ajama, et ema võiks duši all käia, korralikult süüa ja eks soengu tegemine võtab ka aeg. Õnneks lubas tütar ta autoga bussijaama viia.
„Hea, et siiski võtsin konjaki ja kommikarbi, kuigi Silver ei lubanud midagi kaasa tuua peale hea tuju,” mõtles Henna.
Hea tuju? Hennal polnud mingit
