Suureke, tee meist pilti!”
Suureke tõstis kuulekalt rinnal rippuva fotoaparaadi: „Just nii! Neiukesed, võtame kokku, poisid tahapoole!”
Ines tõmbas tuule poolt sasitud juustest käe läbi: „Sina pole oma vana ametit ka unustanud.”
„Muidugi pole, sellega teenin ju leiba! Rahvusraamatukogus oli hiljuti minu aktifotode näitus. Sina, Ines, kui tuntud ja tark inimene, kas sa ei külastanudki seda. Mitu fotot osteti ära. Ja selle aasta loodusekalendris on ka minu tehtud fotod.”
Inesele tuli silme ette raamatukogu lugemissaali seinal rippuv kalender. Jah, ta mäletas neid fotosid. Juulikuud ehtis vana paat rannaluitel. Aga et Suureke, klassivend, oli fotode autor… Ines pingutas mälu. Tõepoolest, ta oli sirvinud kalendrit, isegi lugenud fotode autori nime, kuid nüüd ei tulnud talle loetud nimi meelde ja ta oleks heameelega küsinud Suurekese pärisnime, aga pidas paremaks siiski suu kinni hoida.
Suureke sättis klassikaaslasi ritta: Ines sai Henna ja Hurme vahele.
„Naeratage!” hüüdis Suureke. „Naeratage ometi, ega te matusel ole!”
Klassikaaslased pingutasid, kiskusid suunurgad kõrgemale, aga õiget naeratust ei suutnud mitte keegi välja pressida.
Suureke teeskles, et jäi rahule, lootes Kassaris paremaid ülesvõtteid saada.
„Vaadake, Hiiumaa paistab!” hüüatas äkki Jete.
Tõepoolest, rannariba oli märkamatult lähenenud. Autojuhid hakkasid praamiparklasse minema, nii ka Ivari, Rami ja Suureke.
„Kas te olete autodega?” imestasid klassiõed. „Sellepärast me teid bussis ei näinudki.”
Klassiõed kobisid mööda kitsast praamitreppi tekil ootavale bussile. Aparell oli alla lastud. Juba vurasid esimesed autod Hiiumaa pinnale.
Sadamas roniti bussist ja jäädi, reisikotid käes, ootavalt ringi vaatama.
Varsti oli Ivari platsis: „Tulge edasi, Silver ootab seal!”
Mõned meetrid bussipeatusest eespool seisid rivis kolm autot. Džiibi kõrval ootas kogukas, halli pea ja sama värvi vuntsidega mees.
„Jumal küll, kas sina oled Silver!” hüüatas Henna esimesena. „Kui sa mulle tänaval oleksid vastu tulnud, ei oleks ma sind küll ära tundnud.”
Halli peaga Silver muheles sama värvi vuntside varjust ja patsutas ümarat kõhtu.„Starost ne radost,” ütles ta ja teretas klassiõdesid kättpidi.
„Ega meist keegi elu lõpuni nooreks jää,” mainis Ines mokaotsast ja heitis karmi pilgu Hurme juustepikendustele.
„Te näete suurepärased välja,” kiitis Silver ja lasi veel kord hindava pilgu üle klassiõdede.
„Hurme on kõige vähem muutunud,” mõtles Silver, „ikka sama ilus kui kooliajal. Ines samuti, ainult paksukene, Hennat poleks ka mina ära tundnud, kui oleksime juhuslikult tänaval kohtunud, Rahelit samuti. Jete on umbes sama, Moonika… Tundub, et tal on kirev elu seljataga.”
„Autodesse!” käsutas Ivari.
„Missugune siis sinu auto on?” küsis Moonika Ivarilt.
Ivari viipas halli Citroëni suunas ja kohe oligi Moonika koha leidnud juhi kõrvalistmel.
„Aga kott?” küsis Ivari.
„Tassi ise!” vastas Moonika.
Ivari pani Moonika reisikoti pagasisse ja vaatas otsivalt ringi. Niisiis, Citroëniga sõidavad vaid tema ja Moonika.
„Kuidagi piinlik,” käis Ivaril läbi pea, kui mootorit käivitas.
„Kas suitsetada võib?” küsis Moonika.
„Tee aken lahti, siis võid,” lausus Ivari, hoides Rami autoga pikivahet.
Silver võttis suuna Käina poole, juhtides kogu teekonna vältel Hurme, Jete ja Raheli tähelepanu mööda vilksatavale kaunile loodusele.
„Tõesti, hämmastavalt ilus,” ohkas Jete Silveri kõrvalistmel. „Tean vaid seda, et Vene ajal sai saartele vaid lubadega.”
„Mina olen Hiiumaal varem käinud,” lausus Rahel, „töökaaslastega ekskursioonil. Sõitsime kaks päeva Hiiumaa peal ringi, midagi õieti nägemata, kogu aeg oli kiire. Mäletan vaid Kõpu tuletorni, kuhu meid sisse ei lastud, ja Kärdlat, kust süüa sai osta. Ööbisime kuskil koolimajas. Oli külm, vist maikuu. Praam oli väike ja puupüsti rahvast täis.”
„Millal see oli?” uuris Silver.
„Vist kakskümmend aastat tagasi või natuke rohkem.”
Silver naeris: „Arusaadav! Nüüd elame ikka pisut teisiti.”
Rahel ei mõistnud, mis Silveri meelest võiks teisiti olla, ega küsinud ka.
Rami pidas Silveriga ühtlast sõidukiirust. Rami kõrval istuva Henna kogu tähelepanu oli aknast paistvale loodusele. Inese nägu oli samuti autoaknas kinni ja nii ei pidanudki ta vajalikuks alustada kõnelust.
Suureke oli jäänud kaassõitjast ilma. „Ongi hea,” mõtles ta, „mida sa siin ikka kohe rääkida oskad, hulk aastaid möödas.”
Suurekese mõtted läksid Annele, oma kaheksateist aastat vanemale naisele, kes ta noore poisina lohku oli tõmmanud. Suureke oli saanud just kakskümmend kaks, kui neljakümneaastane brünett, teisest noorusest pakatav Anne, ta oma voodisse vedas. Sellest sai alguses kuum suhe, mõne aja pärast abielu ja nüüd pidi ta olema vanaisaks Anne esimesest abielust lastelastele. Anne ei olnud enam kaugeltki võluv brünett, vaid halli peaga kaheksakümneaastane vanamutt, kes küll enda välimuse eest osavalt hoolitses, kuid Suurekesele oli ta täiesti null. Nüüd meenusid talle ühe töökaaslase ammu öeldud sõnad: „Mõtle ka, poiss, kui sina oled viiskümmend, siis Anne on juba seitsekümmend.” Suureke siis ei mõelnud ja nüüd, Kassarisse sõites, oli hilja midagi kahetseda. Ta tahtis hoopis unustada, tunda end taas noorena ja teha hästi palju pilte loodusest ja klassikaaslastest.
VIII
Agnessa lõpetas kartulite koorimise. Ta vaatas köögi seinakella.
„Varsti peaksid jõudma,” mõtles ta, loputas kartuleid kraanivee all ja pani elektripliidile keema. Söögilaua oli ta juba vara hommikul katusega kaitstud terrassile sättinud. Agnessa ei teadnud täpselt, kui palju külalisi tuleb, seepärast olid ka taldrikud alles virnas. Täpset arvu ei teadnud ka Silver, kuigi oli saatnud kõigile kutsed, aga saanud vaid üheksa jaatavat vastust.
Neid tuleb kümme, tundis äkki Agnessa. Asjade ja olukordade ette aimamine oli teda algul kohutanud, nüüd võttis seda juba kui paratamatust. Kümnes tuleb päev hiljem, arvas jällegi Agnessa. Ta teadis, et hiljem tulija on naine. Lähedalt, teisest Hiiumaa otsast.
Agnessa raputas pead, et pähe tungivatest mõtetest lahti saada. Pearaputuse taktis kilisesid pikad rippuvad kõrvarõngad, haarates kaasa punakaspruune juuksekahlusid. Agnessa tõstis käed, lasi need läbi juuste. Mõlemad käevõrud tegid randmetel tasast kõlinat. Ta kohendas tulevärvi pikka seelikut, silus oranži- ja leherohelisekirjut avaralõikelist tuunikat. Terrassile põiklevad päikesekiired lõid kaelaehted särama.
