kalmistu rõkatas Inese hõik: „Tulge siia! Tulge kõik! Ma leidsin!”
„Mida ta leidis?” küsis juurde tulnud Ben, kes oli kalmistul kõndinud, soovides üksi olla. Ta oli jalutanud vanade haudade vahel ja mõelnud oma naisele Hallele, kes oli kümme aastat tagasi vähki surnud. Oli mõelnud oma lastele, kes eesti keelt vähe pruukisid, ja lastelastele, kes eesti keelt üldse ei rääkinud. Ta oli mõelnud oma vanaisale ja vanaemale, kelle juures oleks võinud mööduda tema lapsepõlve esimesed suved Emmastes, oli maalinud silme ette vanavanemate maja, millest tänaseks oli järel vaid vundament ja sisselangenud kelder kadakate ning leppade varjus. Ema ja isa olid sõja ja venelaste eest põgenenud 1939.aastal Rootsi, edasi reisinud Kanadasse, sealt Ameerikasse, kus Ben 1941. aastal ilmavalgust nägi. Vanaisa kui vallavanem küüditati Siberisse koos vanaemaga, rohkemat Ben ei teadnud. Tal olid vanavanematest ja nende kodust vaid mõned koltunud fotod, mida suure hellusega alles hoidis. Ben külastas Hiiumaad Eesti taasiseseisvumise kolmandal aastal. Juba siis oli tal tekkinud mõte Hiiumaale suvekodu rajada. Ta sai küll tagasi vanavanemate maad, kuid suvekodu sinna ehitada ei tahtnud. Võssa kasvanud vundament ja kõrvalhoonete vähesed jäänused mõjusid rusuvalt. Siis oligi ta otsustanud teiselt poolt Hiiumaad suvekodu otsida ja leidnudki Kassaris Esikülas sobiva majakese. Taguküla Sass, Silveri vanaisa, oli Kassaris lugupeetud ehitusmees, kes Beni maja üles putitas. Nendest aegadest sai alguse Silveri ja Beni sõprus. Benil oli kahju, et ta ei saanud kordagi koos abikaasa Hallega Hiiumaal käia. Halle oli juba siis põdenud laastavat haigust. Oli põdenud kaua, kuni kustus. Nii jäigi Ben päriselt Hiiumaale, Kassari Esikülla Õuna tallu. Jaa, just nende vanade kalmude vahel jalutades tundis ta, et see oli tema elu kõige etem tegu.
Ines oli jällegi mitu korda kaaslasi hüüdnud. Ta oli erutatud ja närvis, et klassikaaslased teosammul venisid.
„Mis lahti?” küsis Rami.
„Teate- teate, siin puhkavad poetess Marie Underi esivanemad. Vaadake ja imestage! Tunnetage kirjanduslikku aurat!”
Suureke plõksutas fotoaparaati. Ines ajas pea selga, manas pühaliku ilme näole. Lõpuks ometi saab ta hiilata oma teadmistega. „Lugupeetud klassikaaslased ja härra Ben. Täna viibime Marie Underi esivanemate kalmul. Poetess Marie Under pärineb põlisest Kassari suguvõsast. Palju suvesid viibis poetess Marie Under oma vanemate noorusmaal. Need suved kajastuvad ka tema loomingus. Siin sündis tema luuletus „Meri on tõusnud” ja kogu „Lageda taeva all”. Kassarit meenutab poetess Marie Under paguluses olles luuletusega „Kassari kabeliaed”. Kassaris on veetnud ka oma suvesid Aino Kallas, täpselt 13 suve. Ma loodan, et Silver viib meid ka Aino Kalda suvekodusse. Aga nüüd, austatud klassikaaslased ja härra Ben, tahan teile lugeda Marie Underi luuletuse „Kassari kabeliaed”. Vabandage, kui mul veidi sassi läheb, olen nii erutatud.”
Ines köhatas, sättis silmad taevasse. Klassikaaslased vahetasid tähendusrikkaid pilke. Kellelgi polnud õiget ettekujutust, mis järgmisel silmapilgul sündima hakkab.
Ines köhatas veel, seadis rusikas sõrmed vöökohta, sulges hetkeks silmad, tõmbas suu triibuks, ohkas ja alustas:
Puust kabel üsna mere manu
mul äkki kerkib silme ette:
on ümberringi riste vanu
peaaegu kastund sinivette.
Üks kivist kerkib sirelite
alt madalana, sammalduna–
Eks ole see… kas pole mitte
mu hõimu haud all õhtupuna?
Mu vanaisa-ema nime
ma veerin ristikivilt vaevu–
Ja oh, mis ennemuistne ime:
seal liugleb valges purjis laevu!
Korraga Ines vakatas. Lasi silmad rihmikuis varvastele. Vaikus venis liiga pikaks.
Hurme sosistas kõrvalt: „Neljas salm oli veel.”
Ines heitis Hurmele hävitava pilgu, siis naeratas ülejäänutele: „Vabandage, neljas salm ei tule meelde. Oh, ma olen nii erutatud…”
Ben aplodeeris: „Braavo! Uskumatu, et nii pikk luuletus meeles püsib ja õiges kohas ette kanti.”
„Tänan. Marie Under on mu lemmikpoetess.”
„Kas te teate peast ka tema teisi luuletusi?” uuris Ben.
„Aga muidugi!” hõiskas Ines, valmis veel mõned deklameerima, kui mitte Silver poleks juhtinud tähelepanu ootavale lambalihasupile, mis viivituste tõttu jahtuda võis.
X
Väliköögi leemepajas hulpisid klimbid. Agnessa segas suure puukulbiga isuäratavat lõhna levitavat leent, maitses, riputas leemele maitserohelist, segas veel.
„Valmis,” ühmas ta enda ette. Silmanud laua all kaht passivat koera, käsutas: „Koht, minge koplisse!”
Koerad tõusid sõnakuulelikult, loivasid enelate vahelt väliköögi taha.
Tulevad, teadis Agnessa ja tõi suure teekannu lauale, kruuside kõrvale.
„Oleme tagasi!” hõikaski Silver naisele lõbusalt. „Kas jõudsime ikka õigeks ajaks, supp veel soe?”
Seltskond võttis istet kahel pikal pingil laua ääres.
„Kõigepealt joome kosutavat teed,” pakkus Agnessa, „melissilavendli ja lõhnava mündi teed. Lavendel on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, meliss aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded.”
„Aga suhkur?” polnud Moonika rahul. „Liiga mõru.”
Agnessa ulatas suhkrutoosi tumeda suhkruga. „Kui tundub mõru olevat, eks siis pane lusikatäis suhkrut keele peale ja hoia niikaua, kui tee joodud.”
Moonika võttis suu suhkrut täis, aga mõne hetke pärast oli see koos sooja teega suust kadunud, uut suutäit ei söandanud võtta, sest kõik teised jõid taimeteed suhkruta.
„Väga hea,” kiitis Ines. „Lavendlit piserdati vanasti peale vooruslikkuse kaitsmiseks. Muidugi hoidis lavendel keskajal eemale ka nahaparasiidid. Lavendlit kasutatakse ka pesemisvahendite koostises.”
„Jaa,” nõustus Henna, „minu vanaema jõi ka lavendliteed rahuliku ööune saamiseks.”
„Kui mina paastulaagris olin…” poetas Jete ettevaatamatult ja kõikide silmad pöördusid otsekohe suure huviga kõneleja poole.
„Noh, miks sa vait jäid? Paastulaager? Räägi lähemalt,” nõudis Ines.
Jetel oli südamest kahju öeldu pärast, aga laudkonna pealekäimisel pidi ta nüüd ometi midagi ütlema. Aga mida? Ta ei tahtnud rääkida, et käib paastulaagris liigsete kehakilode pärast ja ka hingehädasid leevendamas. Seda mõistis kohe Agnessa ja hakkas hoogsalt suppi pakkuma.
Ines ei jäänud rahule: „Iga jutt tuleb lõpuni viia. Ma lisan veel, et lavendel sobib loovisikule. Lavendel aitab inimesel end väljendada. Lavendel…”
„Mulle tundub, et sa oled lavendlist juba mürgituse saanud,” mainis Henna ja soovitas Inesel parem klimp suhu võtta, enne kui edasi räägib.
Ines solvus märgatavalt.
„Kõik taimeteed on raviomadustega,”
