söök.
Agnessa läks terrassile tagasi. Tulevad, mõtles ta ja pööras näo nooljate kadakate poole. Jah, sealt nad tulidki kadakate vahelt, reisikotid käes, ja jäid õuemurule seisma.
Agnessa astus külalistele vastu, nägu lahkel naerul.
„Minu abikaasa Agnessa ehk lihtsalt Aki,” tutvustas Silver.
Agnessa kätles külalisi, püüdis jätta meelde, kes on kes ja kutsus majutuskohta üle vaatama.
Maja taga mahukas aidas ootas külalisi kuus puuvoodit, kaetud rõõmsavärviliste lapitekkidega. Iga voodi ees oli kirju kaltsuvaip ja voodi kõrval väike kapp. Aida seintel olid sokusarved riiete riputamiseks ja metsakuivast meisterdatud nagid. Laest rippus vanaaegne laelamp.
„Kui ilus,” kiitis Ines esimesena.
Agnessa naeratas: „Aita jäävad vist daamid. Sauna teisele korrusele härrad,” ja kutsus mehed kaasa.
„Nagu haiglas, kuuekohaline palat,” porises Moonika ja heitis lähemal olevale voodile pikali.
„Mida sa torised,” pahandas Ines, „kas ootasid luksushotelli?”
„Väga vahva,” rõõmustas Hurme ja hakkas asju lahti pakkima.
„Minule meeldib väga,” täiendas Jete.
Henna uuris lapiteki mustrit. „Peaks ka endale sellise teki õmblema,” ja mõtles samas: „Kui vaid aega oleks.”
„Vaadake, kui ilusad merepildid on seintel,” juhtis Rahel klassiõdede tähelepanu neljale maalile.
„Issand, kui ilus tuuletu meri,” ohkas Ines.
„Kust sina tead, et tuult pole?” küsis Moonika.
„Vaata ise, meri on täiesti sile, ei ühtki lainet rannakivide ümber,” vastas Ines, nina maalis kinni. „Ei tea, kes on kunstnik. Maali nurgas on vaid täht K.”
„Jah, sellel maalil on samuti täht K,” täpsustas Jete.
„Mõni tundmatu kunstnik,” arvas Hurme.
„Need on minu tütre Kätriini maalid. Ta on kunstnik,” katkestas klassiõdede arutelu ootamatult aita astunud Agnessa.
Moonika kiljatas Agnessa hääle peale, ka teised olid veidi ehmunud.
Agnessa vabandas: „Ma koputasin küll, aga te vist ei kuulnud.”
„Muidugi ei kuulnud,” sai Hurme Agnessa sõnasabast kinni, „me ju imetlesime meremaale.”
„Jube ilusad,” tunnustas Ines palkseinal rippuvaid pilte.
Agnessa astus lähemale. „Vaadake, vaadake hästi hoolega. Igal pildil on meri ja rand. Tegelikult on see üks ja seesama koht, ainult maalitud erinevate ilmadega ning erineva nurga alt. Teie ülesandeks on see rannariba leida ja ära tunda.”
Klassiõed seirasid üllatunud pilgul perenaist.
„Kuidas?” imestas Henna esimesena. „Võimatu!”
Agnessa naeris ja palus veel kord tähelepanelikult maale uurida.
„Mina tean,” hüüdis Rahel, „ma tean! Ühel suuremal kivil on suur K täht ja seda igal maalil, ühel ja samal kivil. Vaadake! Kui leiame K tähega kivi, siis on meil see koht käes.”
„Kus, kus,” küsis Ines, „ma ei näe.”
„Endal prillid ees ja ei näe. Mis sa neist siis kannad?” torises Henna, kuna Ines oli talle valusalt varbale astunud. „Ja ära tallu mu varvaste peal.”
„Vabandust, ma kogemata!”
Agnessa tundis klassiõdede vahelist elektrit ja kutsus keha kinnitama, enne aga võisid naised ka meeste elamise sauna teisel korrusel üle vaadata ning õuekaevul käsi pesta.
Söögilaual aurasid kollast värvi kartulid, mis kaetud rohke värske tilli puruga. Vaagen praetud haugi ja lestaga, kuivatatud tuulehaug, tomati- ja kurgisalat, värske hapukurk, eelmise aasta hapendatud seened, kitsejuust, keedetud munad, koduleib ja karask. Joogiks punasesõstramahl, kali, hapupiim.
Moonika tõmbas nina krässu, julgemata öelda, et tema kala ei söö. Agnessa pakkus talle kohe kuivatatud lambaliha, mida Moonika üldse puudutada ei tihanud.
See-eest teised klassiõed kiitsid praetud haugi ja püüdsid meenutada, millal nad viimati sellist luksuslikku rooga sõid. Inesele meeldis praetud lest rohkem ja Agnessa tõi talle ka kuivatatud kala ning käärid, lausudes: „Proovi kuivatatud lesta,” ja õpetas, kuidas lõigata piki kala kitsaid ribasid.
Kui esimene nälg sai kustutatud, pakkus Silver koduveini. Esimesed kaks pudelit veini kadusid nagu põhjatusse auku. Silver tõi veel ühe pudeli juurde. Laudkonna olek muutus mõnusamaks, sõnad soravamaks. Moonika tundis, et tervis hakkab tagasi tulema, Rahel ja Hurme muudkui naersid, Henna küsis Silverilt veini retsepti ja rääkis oma kohvikust. Ines tundis endas ülevoolavat energiat ja oli valmis seda kõigiga jagama. „Miks sa, Silver, ise veini ei joo? Mina olen juba purjakil. Täiesti purjakil nagu paadike merel.”
„Küll ma õhtul joon. Tahan olla teile kaine autojuht. Kohe läheme sõitma, näitan teile ilusaid paiku Kassaris.”
„Issand, ega su auto kummist ole!” lõkerdas Ines. „Ma ei saa küll aru, kuidas me kõik, palju meid oligi, ahjaa, üheksa, ühte autosse mahume.”
Silver selgitas: „Ma helistan kohe oma sõbrale. Tema auto mahutab peale juhi viis sõitjat, minule jääb neli, kui kõhnukesed kolmekesi taha istuvad.”
„Kuule, Uncle-Ben, sa võid sõitma hakata,” kõneles Silver mobiili.
„Uncle-Ben?” imestati. „Kas Ameerikast?”
„Ongi Ameerikast. Emeriitprofessor.”
„Kui huvitav,” itsitas Moonika, „siis peab ju inglise keeles kõnelema, seda mina küll ei oska.”
„Ta oskab suurepäraselt eesti keelt. Väliseestlaste perekonnast,” rahustas Silver Moonikat.
„Ja kui vana ta on?” uuris Moonika edasi.
„Mais pidas oma seitsmekümnendat juubelit.”
„Jessas, kui vana,” ohkis Moonika, „kas ta autot ikka juhtida võib?”
Üle Silveri huulte libises kerge põlglik muie: „Ta näeb parem välja kui… meie kõik siin kokku.”
Silver ei lubanud Uncle-Beni kohta midagi halba öelda, sest neid sidus aastatepikkune sõprus. Just Agnessa-Silveri lapsed Kätriin ning Sulo olid hakanud Beni Uncle-Beniks kutsuma.
„Võib-olla panete midagi mugavamat selga ja jalga,” soovitas Agnessa külalistele, kes olid end õemurule ootavalt valmis seadnud, „ilm tuleb palav ja ega metsas ning rannas kõrgete kontsadega eriti hästi käia ei saa.”
Kohe oldi nõus riideid vahetama. Aita jõudnud, nähvas Moonika: „Küll käsutab! Minule see Agnessa ei meeldi, nagu nõiaella.”
„Mis juttu sa ajad!”
