naist. Naine vedas enda järel ratastega reisikotti. Naise kõnnakus oli midagi väga tuttavlikku.
Ega ometi Hurme? Mõne sekundi pärast mööduv järgmine naine tundus jällegi kahtlaselt tuttav. Just juuksed. Pikad, paksud nagu sein. Ja naise lüheldane kasvgi viitas Inesele. Moonika ohkas. Kes veel? Ta ootas veidi, kustutas suitsu, võttis koti, sammus kioski juurde, ostis liitrise veepudeli, keeras korgi maha ja jõi. Sisikond kõrbes. Ta pani koti esimesele pingile ja jälgis, kuidas maona roomav kiirbuss peatusse seisma jäi. Bussi aknale seatud sildilt võis lugeda: Haapsalu-Rohuküla-Heltermaa-Kärdla-Luidja.
„Küllap on see õige buss,” mõtles Moonika, võttis koti ja astus lähemale. Ta tahtis viimasena siseneda. See tal õnnestuski ja istekoht nr 37 oli bussi tagaotsas, mis oli üpris meeldiv. Ta võib silma kinni lasta. Moonika istus akna alla, jõi uuesti vett ja uuris läbi päikseprillide reisijaid. Kes ja kus istuda võiksid? Aga kõrgete seljatugedega istmete varjust ei näinud õieti midagi, vaid peanupukesi tagantpoolt. Moonika kavatses istmel laiutama hakata, kuid jooksujalu bussi peale ruttav reisija hõivas kõrvalkoha. Ta uuris vargsi kõrvalistujat. Ei midagi tuttavlikku. Tal oli hea meel ja sulges silmad. Nüüd võib ta kogu sõidu aja rahulikult magada.
VII
Haapsalu. Veerand bussi läks tühjaks, juurde tuli sama palju reisijaid, kes ostsid piletid Heltermaale ja Kärdla.
Piletid müüdud, läks bussijuht välja suitsetama. Moonika tõusis, väljus bussist ja küsis bussijuhilt: „Kas siin on pikem peatus?”
„Suitsu jõuab ära teha.”
Moonika naeratas, võttis jakitakust suitsupaki. Bussijuht pakkus viisakalt tuld.
„Kas olete kohalik, see tähendab Hiiumaal?” alustas Moonika kõnelust.
„Ikka hiidlane. Aga teie, vist puhkusele, nägu pole tuttav.”
„Jaa, puhkusele kolmeks päevaks. Tegelikult klassikokkutulekule Kassarisse.”
„Siis Silveri juurde!”
„Kust teie teate?”
Bussijuht naeratas, takseeris Moonika liibuvaid teksapükse ja seksikat jakki ning püüdis vaadata naisele näkku läbi tema päikeseprillide, mis aga osavalt varjasid võõra pilgu eest peaaegu poolt nägu.
„Mis ühes Hiiumaa otsas teoksil, on teisel pool juba tehtud,” muigas bussijuht.
Moonika ei saanud vastusest aru, astus mõned sammud eemale ja uuris bussiaknaid, kust teda jälgisid uudishimulikud silmapaarid.
„Oh päikeseprillid, mu päästjad,” mõtles Moonika ja oleks hea meelega Tallinna tagasi sõitnud.
Ta sammus koni kustutava bussijuhi juurde ja küsis: „Millal buss Tallinna tagasi läheb?”
„Tagasi? Ise pole veel jalgagi saarele tõstnud, juba kipub tagasi. Ei lähe siin enne õhtut ühtki bussi.”
Moonika istus pahuralt istmele. Talle ei meeldinud bussijuhi kõnetoon ega uuriv pilk.
Samasugust vastikust tundis ta ka reisijate vastu, kes teda bussi tulles liiga teraselt silmitsesid.
Rohuküla. Jube pikk autoderivi kolmes reas. Nii Käina kui ka Kärdla bussid sõitsid otse parvlaeva Muhumaa aparelli juurde, kuid kõigepealt hakati sõiduautosid peale laadima. Mõned närviliseks muutunud reisijad palusid luba bussist väljuda, et ülesõidu ajaks istekohti saada. Väljusid ka sõiduautode kaasreisijad. Inimesed vudisid nagu sipelgad autode vahelt laeva. Viimaks sai sõiduõiguse ka Kärdla buss, mis liugles sujuvalt praamile, pidurdas ja avas uksed.
Moonika otsustas jääda viimaseks. Ülevaade väljujatest oli suurepärane. Jah, tal oli olnud õigus, Tallinna bussijaama ukse juures nähtud blond naine oli Hurme. Teisiti ei saanud see ollagi. Just sama rüht, profiil.
Punakaspruuni poisipeaga tüsedavõitu naine punases kostüümis oli samuti tuttav. Rahel, oli Moonika surmkindel. Rahel ütles Hurmele midagi, mille peale viimane pöördus, ja Moonika nägi kooliõe silmipimestavat naeratust. „Polegi vanamutt,” sähvatas Moonikal läbi pea, „kuradi hästi säilinud, samuti ka Rahel, ainult figuurist väljas.”
Moonika pingutas silmi, nii et pisarad silmanurkadesse valgusid. „Kas tõesti Ines? Ikkagi Ines. Ta ju möödus minust, kui bussijaamas suitsu tegin. Üleni valges nagu pruut. Lollakas, mida selga toppinud, ise matsakas ja maadligi. Juuksed vööni nagu teismelisel, kuigi juba vanamutt…Kellega ta vestleb, kes see on…? Henna? Kas tõesti Henna? Oi, kui paksuks läinud! Soeng peas nagu Gerli Padaril. Ja siis…” Moonika pingutas nägemist. „Kindlasti Jete. Muidugi Jete. Tema on ikka samasugune. Oli juba kooliski selline… vana… nagu kirvega tahutud… Niisiis tulid Jete, Ines, Rahel, Henna, Hurme ja mina. Aga ülejäänud tüdrukud?.. Seega kuus naist… Aga poisid, mehed?.. Bussis polnud ju ühtegi.”
Moonikal oli viimane aeg bussist väljuda.
„Pikka pidu!” hõikas bussijuht silma tehes.
Kooliõdede grupp hakkas mööda kitsast praamitreppi üles ronima. Moonika viivitas. Lubas ühe aeglase vanamammi enda ette.
Laev oli reisijatest pungil. Lapsed kisasid lastenurgas ja jooksid laudade vahel. Istekohad olid kõik hõivatud. Inimesed istusid isegi põrandal. Moonika märkas, et klassiõed olid läinud välja laevatekile. Ka sealsed vähesed istekohad olid täidetud. Vaatamata ebamugavusele olid reisijad rõõmsameelsed. Heas tujus olid ka Moonika kunagised klassiõed, ainult tema tundis suus sapi maitset. Tal oli palav ja janu vaevas.
Moonika läks baari, ostis klaasi mahla ja otsustas suitsu teha. Laevatekile naastes ja end reelingu nurka surudes märkas ta kooliõdede kambas kolme meest. Mehed seisid seljaga, rääkisid midagi üksteise võidu, naised naersid. Moonika rüüpas mahla ja tegi veel teisegi suitsu.
„Küll on ikka eitedel lõbus, muudkui kõkutavad,” mõtles Moonika ja arvas, et peab siiski enne Heltermaale jõudmist teistega liituma. Viinud mahlaklaasi baari tagasi, teinud veel ühe suitsu, otsustas Moonika klassikaaslasi üllatada.
„Tšau!” hüüdis ta halli ülikonna selja tagant. „Terekest kah siis, armsad klassikaaslased!”
Üllatunud silmapaarid puurisid Moonikat. Ta võttis päikeseprillid eest.
„Ah, see olidki sina, kes Haapsalus bussijuhiga suitsu tegi!” sai Ines esimesena suu lahti.
„Mina, jaah, kas ei võinudki suitsu teha?” turtsus Moonika.
„Istud terve sõidutee bussis inkognito, meist välja tegemata. Uhkeks läinud või?” vuristas Ines edasi.
„Ma magasin,” torkas Moonika teravalt vastu ja kaitses taas näo päikseprillidega.
„Kallid klassiõed, kohe nokkima! Tere, Mooni!” lausus Ivari terekätt ulatades. Moonika naeratas ja teretas teisigi mehi kättpidi.
Seltskonda saabus piinlik vaikus, nagu oleksid kõik keele alla neelanud. Moonika tundis, et ta ei olnud teretulnud. Ta vaatas teraselt klassikaaslasi läbi päikeseprillide.
Hurme uuris pilvitut taevast, Rahel vaatles laintelaksu, nagu näeks merd esimest korda, Henna nuuskas nina, nagu oleks äkitselt nohu saanud, Jete pilk oli horisonti suunatud, Ines oli selja pööranud ja lasi tuulel juustes mängida.
„Kehv algus,” mõtles Moonika, „ei tea,
