style="font-size:15px;"> Valentina tõi lambaprae ja pelmeenid, asetas tirinad lauanurgale, avas vilunud liigutusega Molotovi tellitud veinipudeli ja pöördus minekule.
„Valja, vala välja ka, siis võid minna,” ühmas Stalin.
Jäänud kahekesi tõstis peremees klaasi ja käskis Molotovil toost öelda.
„Teie terviseks, Jossif Vissarionovitš! Saan aru, et tööd tuleb veel kõvasti teha.”
Stalin noogutas rahulolevalt, pistis lihatüki suhu ja alustas matsutades söömist.
„Arvan samuti, et Vilnot võiks Leedule pakkuda. See oleks neile magus präänik ja vaevalt, et nad siis meie baasidele vastu vaidlema hakkavad. Kui me anname neile Vilno piirkonna, ei hakka keegi meid vallutusplaanides süüdistama,” teatas Molotov ja asus pelmeenide kallale.
„Õige märkus. Leedu poleks Poolalt iialgi neid alasid tagasi saanud,” kiitis Stalin söömise vahele. „Kuidas sa kavatsed käituda juhul, kui eestlased meie tingimusi liiga karmiks peavad ja lepingut sõlmida ei taha?”
„Sunnime, Jossif Vissarionovitš! Punaarmee väeosad on piiril valmis. Pealegi alustasime luurelende Eesti territooriumi kohal. See on neile meeldetuletuseks, et meiega nalja pole,” teatas Molotov uhkusega.
„Kuidas meie lennukitele reageeritud on?” küsis Stalin, lükkas taldriku poolelioleva praega kõrvale, haaras laualt piibu ja hakkas seda uue tubakaportsuga täitma.
„Senini mitte kuidagi, aga täna teatas seesama Selter, et edaspidi võivad ka vastu hakata. See on muidugi väheusutav, sest siis ei suudaks nad enam olukorda kontrollida ja meie annaksime täie mõõduga tagasi,” vastas Molotov.
„Vaat kuidas. Poleks arvanud, et neil nii palju julgust jätkub!”
Stalin asetas piibu lauale tagasi, rüüpas sõõmu veini, vaatas siis läbitungiva pilguga otse rahvakomissarile silma ja ütles: „Sul tuleb läbirääkimised lõpule viia. Väikese Eestiga pole meil ilmtingimata vaja sõdida, jõuame. Lõpetage mõneks ajaks seal lennud ära. Provokatsioone ei ole praegu vaja. Platsdarmi ettevalmistamise Euroopa vabastamiseks tegime Poliitbüroos ülesandeks välisasjade rahvakomissariaadile. Sul on veel selle täitmiseks aega. Kui saame Eesti, saame ka teised ja hoiame oma sõdurite elud tulevaste, palju tähtsamate võitluste jaoks.”
Stalin süütas piibu ja, Molotovi kimbatust nähes, jätkas: „Sa ju tead, et ülemaailmset valitsust plaanitakse juba ammu. Sellega tegelevad väga rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas. Neil on loodud terve salajane organisatsioon. Hitler, Chamberlain ja Daladier on vaid haledad käsutäitjad. Meile sellised massoonlikud plaanid ei sobi, meil on oma plaan. Meie eesmärk saab olla vaid sotsialismi võit kogu maailmas. Ja siis oled ka sina, Molotov, üks nendest, kelle nime töörahva hulgad igavesti kordama hakkavad.”
„Jossif Vissarionovitš, annan endast parima, ole mureta. Ka minu jaoks on sotsialism üle kõige. Sotsialismi eest annaksin kõik!”
„Oh sind küll, kiidukukke. Annaks kõik, aga naisest on ikkagi kahju. Naise, pärlikese, peitsid suvilasse. Jätan meelde, Molotov!” vangutas Stalin lõbusalt pead. „Homme tulen veelkord jutuajamiste juurde. Tahaksin näha, kui tugevast puust need eestlased on.”
„Jossif Vissarionovitš, ei ole ma Polinat peitnud. Kui vaja, siis tuleb välja ja lõbustab meid kõiki. Aga eestlastel ei ole pääsu, ega meie vastu ikka saa. Meie jõud on suur!”
„Sina, Molotov, ära musklitega kelgi. Las see jääb armee hooleks. Sina pane pea tööle!”
„Muidugi-muidugi, kuidas siis teisiti, Jossif Vissarionovitš,” ruttas rahvakomissar kinnitama.
Mõned hetked istuti vaikides ja joodi veini. Siis tõusis Stalin laua tagant:
„Hea küll, aitab tänaseks. Võid nüüd naise juurde minna. Tahan puhata.”
Molotov, kes samuti püsti oli tõusnud, jättis aupaklikult hüvasti ja suundus aega viitmata väljapääsu poole.
Kell käis kolmandat öötundi.
Järgmisel hommikul teatati Selterile Kremlist, et päevane läbirääkimiste voor on planeeritud kella üheks. Eesti delegatsioon oli valmis ja isegi rahul, et aeg varasemaks toodi. Niiviisi loodeti kiiremini mingile lahendusele lähemale jõuda ja sellest rusuvast linnast koju sõita.
Kohtumine algas samas koosseisus. Stalin oli kohal, kuigi formaalselt asus läbirääkimisi juhtima Molotov.
„Jäime eile eriarvamusele vägede suuruse osas. Lisaks peaksime täpsustama baaside paiknemist Eesti territooriumil. Vastavalt seltsimees Stalini ettepanekule kuulaksime nüüd Eesti poole seisukohti nendes küsimustes,” alustas Molotov.
Selter teatas, et Eesti delegatsioon arutas tekkinud olukorda seoses viimaste Nõukogude Liidu ettepanekutega ja kordab oma varasemat seisukohta baasigarnisonide osas, mille suurus ei tohiks ületada 5000 meest.
„Ei saa aru, see on ju seitse korda vähem meie pakutud arvust. Praegu pole aeg naljatamiseks!” hüüatas Molotov.
„Härra Stalin nõustus eile, et 35 000 ei pea tingimata olema. Säärane armee on koormav ja otstarbetu ja võib kaasa tuua ainult arusaamatusi. Meie ei saa sellist arvu lubada,” jäi Selter kõigutamatuks.
Stalin köhatas ning lausus nagu vastu tahtmist: „Seda arvu on väga raske vähendada. Meie sõjaväelased oleksid väga pahased kui paneksin nad kaitsetusse olukorda. Teie armees on 150 000 meest, kuidas 35 000 neile vastu saaks?”
Selter vastas ilmse nördimusega: „Isegi Vabadussõjas ei olnud meil nii palju. Praegu, kus armee on mobiliseerimata, ei saa juttugi olla nii suurest arvust. Miks teie, härra Stalin, tahate meie armeesid tingimata üksteise vastu seada? Mina olen aru saanud, et Nõukogude Liit taotleb liitlaslepingut Eestiga. Kas olen asja valesti mõistnud?”
„Teie ju olete mobiliseerinud meie vastu,” nähvas Molotov.
„Ei ole. Teile on see hästi teada, arvestades luurelende meie territooriumi kohal,” jäi Selter rahulikuks. Ka saadik Rei kinnitas mobiliseerimise paikapidamatust.
„Noh, hea küll, olgu siis 25 000, aga see on miinimum,” andis Stalin järele.
„Ka see on liiga palju, minu valitsus on andnud volitused palju väiksema arvu peale,” märkis Selter.
Mikojan poetas vahele: „Diviis on 17–18 tuhat meest, lisaks veel mõned eriosad, mis vajalikud iseseisva väekoondise toimimiseks.”
„Tähendab, piisab palju väiksemast arvust, meie ei räägi ju diviisist, vaid mõnest baasigarnisonist,” haaras Selter Mikojani repliigist kohe kinni.
Stalin jäi arvu 25 000 juurde, lisades: „Vägesid ei tohi liiga vähe olla, võite meid ümber piirata, isegi ära hävitada. Oleks nagu selge.”
Selter väljendas veelkord oma nõutust, kuid palus siis väikest vaheaega, et delegatsiooniga aru pidada.
Eestlased kogunesid laua otsa ja asusid sosinal mõtteid vahetama. Piip pani ette loobuda varasemast arvust ja käia välja valitsuse lubatud 7000 meest. Uluots arvas, et ilmselt ei piisa sellestki. Selter jäi seitsme tuhande juurde, sest temal rohkemaks volitusi ei olnud. Pärast lühikest arvamustevahetust otsustati pakkuda see arv.
„Eesti delegatsioon on valmis vastu tulema
