lt saateks
Juulis 2014
Eesti 20. sajandi ajalugu on olnud täis pöördelisi sündmusi – rohkem dramaatilisi kui rahulolu- ja õnnehetki pakkuvaid. Tervelt 70 aastat peremehetsesid siin võõrad võimud ja eesti rahval jäi üle vaid oludega kohaneda ning parematele aegadele loota.
1918. aastal väljakuulutatud ning Vabadussõjas kaitstud Eesti Vabariik andis eestlastele ja laiemalt kõigile eesti kodanikele ainulaadse võimaluse elada rahus ning pärandada järeltulevatele põlvedele hästi toimiv riik ning vaimult terve ühiskond. Paraku läks teisiti. Alanud II maailmasõja keerises, kasutades tugevama õigust, sundis Nõukogude Liit Eestile peale häbiväärse baaside lepingu ja 1940. aasta suvel võttis üle kogu riigi.
Arvan, et on vähe neid inimesi, kes poleks kordki esitanud küsimust – miks nii läks või kas ikkagi pidanuks vastu hakkama. Rahvas ja sõjavägi olid ju selleks valmis. Isegi kui toonaste riigijuhtide poliitika näis oludest lähtudes mõistetav, saab järgnenud okupatsioonide laastavaid tulemusi arvestades langetatud otsused suure kahtluse alla seada. Selle asemel, et oma sõltumatust relv käes kaitsta, et ebaõiglusele väärikalt vastu astuda, valisid president ja sõjavägede ülemjuhataja järeleandmiste tee. Kui alles 1939. aasta jaanuaris pidas Laidoner oma Soome visiidi käigus sütitava kõne, lubades iseseisvust alati ja igas olukorras kaitsta, siis sama aasta detsembris tõstis ta Moskvas klaasi Stalini terviseks, mõistes hukka soomlaste „rumala” poliitika, mis maa sõtta kiskus. Kui Päts 1938. aasta veebruaris vabariigi 20. sünnipäeval kõnet pidas, siis kinnitas ta korduvalt, et eestlased on valmis oma riiki viimase veretilgani kaitsma. Aga 1940. aasta juunis-juulis võttis ta täitmiseks juhiseid Stalini emissarilt Ždanovilt ja allkirjastas järjest dokumente, mis Eesti riigi ülevõtmisele kaasa aitasid.
Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud Pakt otsusest sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägib minu raamat.
Väljapääsmatuid olukordi pole olemas. Allaandmismeeleolud ja selle maailma vägevate arutu kummardamine tulenevad tihti eneseväärikuse puudumisest. Kui austad ennast, austavad sind ka teised.
I OSA
Pakt
1939. aasta 24. septembri hommikul oli Tallinna kohal taevas pilves. Puhus nõrk põhjakaaretuul. Jahe ja sombune ilm püsis juba mitmendat päeva, andes märku saabunud sügisest.
Vabariigi pealinna tühjavõitu tänavatel askeldasid siin-seal kojamehed, prahti ja mahalangenud puulehti hoolikalt kokku pühkides. Vabaduse platsil, hotell Palace’i ees, seisis kaks taksoautot. Ametiriietuses juhid ajasid klientide ootel juttu, arutades viimaseid linnauudiseid. Mööda Kaarli puiesteed liikus üksik voorimehekaarik Balti raudteejaama poole. Nagu kellavärk, alustas siitsamast platsilt iga veerandtunni tagant uut ringi elektritramm, pööras rataste kriuksudes Pärnu maanteele, möödus hoogu kogudes Saksa teatrist ja tegi järgmise peatuse Vene turul. Turg oligi sel pühapäevahommikul ainuke koht, kus rahvast rohkem liikus.
Enne lõunat pööras tuul itta ja tugevnes märgatavalt, tuues kaasa kiire ilmamuutuse. Taevasse ilmus heledamaid laike ja keskpäevaks tuli päike välja. Kella ühe ajal näitas termomeeter koguni kuusteist soojakraadi.
Ilma paranemisest innustust saades, läksid sajad pealinlased Kadriorgu pühapäeva õhtupoolikut veetma. Pargi põlispuude alla tuldi kohtama ja kokku saama, käidi lossiaeda uudistamas või asutati vabaõhukontserti kuulama.
Luigetiigi äärne välikohvik täitus inimestega üsna kiiresti – pärastlõunal leidus siin vaid paar vaba lauda. Ettekandjad toimetasid kundede tellimustega, kandikuid oskuslikult ühele käele toetades või siis menüüs leiduvate roogade kohta lahkelt selgitusi andes.
Luigetiigi ääres meeldis eriti lastele. Põnev oli kaladele vargsi saiapuru vette poetada. Niipea kui keegi uue peotäie viskas, lõi kaldaäärne veepind nagu käsu peale kihama. Vahel ujusid luiged kiirustades kohale ja see köitis kõigi tähelepanu. Erilist elevust pakkus must luigepaar, kes suvel esimest korda valgetele seltsiks tiigile lasti. Ehk uue koha kartusest hoidusid nad siiski rohkem omaette.
Üsna tiigi kaldal seisis päikesekell, mis raudvarda varjuserva järgi kohalikku aega näitas. Pärastlõunal oli päike parasjagu veel nii kõrgel, et üle Poska tänava majade Keldrimäe suunast siia paistma ulatus. Kella ümber jätkus alati uudistajaid ja ikka leidus mõni, kes sihverplaadil kujutatud tähemärkide lahtiseletamise enda peale võttis.
Kadriorg viis linnainimese argisest rütmist eemale. Siin ei olnud kuhugi kiiret, veel vähem põhjust end kuidagi ülearusena või tähtsusetuna tunda.
Naised kandsid suviselt kerget riietust. Nii mõnigi hoidis käes päevavarju ja heitis teistele jalutajatele aeg-ajalt silmanurgast uudistavaid pilke.
Mere allee pinkidel puhati jalgu või jäädi tuttavatega pikemalt juttu ajama. Inimesed olid rõõmsameelsed ja rahul. Isegi Euroopa sõda tuli vaid ajuti kõneaineks.
Pargis valitsevat idülli rikkus õige pisut idatuultega siiani kandunud vaevutajutav suitsuving. Rahvas teadis rääkida, et Narva taga, Venemaal, põlevad jälle metsad.
Kella poole seitsme paiku, liikus õhtuhämaruses tasasel käigul mööda Weizenbergi tänavat musta värvi Packard ja pööras siis lossi ette. Auto tagaistmel istus vabariigi president Konstantin Päts. Viibides vabadel nädalalõppudel Kloostrimetsa talus, naases riigipea Kadriorgu tavaliselt esmaspäeva hommikul. Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale oli seekordne nädalavahetus veidigi puhkusevõimalust pakkunud. Ent mingi rahutukstegeva eelaimuse tõttu otsustas Päts siiski juba pühapäeval tööpostile naasta.
Lossis oli kõik endine – kaks sõdurit vahipostil, kokk ja teenija köögis ametis, siseruumides rahu ja vaikus.
Jõudnud teise korruse kabinetti, avas Päts õhuakna, võttis laualt värske Postimehe numbri ja istus seda siis diivanile lugema. Esilehel seisis sõjavägede ülemjuhataja läkitus, mis laupäeval raadioski ette kanti. Kindral Laidoneri pöördumine rahva poole oli ühteviisi kindlust sisendav ja rahustav, et valitsus Euroopas süttinud laastavat sõda Eestist eemal üritab hoida. Aga see lõpuosa mõjus kui üleskutse! Päts luges veelkord:
„… Meie tahame kindlasti jääda väljapoole otsest sõjakeerist. Loodame, et see meil ka korda läheb. Aga kui siiski mingisugune jõud ja võim meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda. Meie kaitseme end sama julgesti, sama kindlalt, sama üksmeelselt, kui see sündis 20 aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.”
Sellisel taganemisteed välistaval viisil sõja ja rahu küsimuse üle arutleda ei olnud sugugi paslik. Need asjad kuulusid presidendi otsustuse alla. Pealegi viibis välisminister Selter Moskvas ja taoline otsekohesus võiks talle seal raskusi valmistada. Teisalt mõjus Laidoneri läkituse lõpp just niiviisi, mida rahvas ebakindlal ajal vajas – seda pidi tunnistama. Kindral oli oma avalikes kõnedes ju õigupoolest alati sarnast seisukohta väljendanud.
Uksele koputati, käsundusohvitser leitnant Jaakson tuli õhtusöögikutsega.
Päeva viimastel tundidel kumas presidendi eluruumide akendes ikka veel valgus. Pätsil ei olnud und. Poola kokkuvarisemine ja üldine olukord Euroopas sünnitasid muremõtteid. Kõigele lisaks jättis tervis soovida. Augustikuise Saaremaa visiidi ajal oli ta palavaga külma vett juues seda ehk liiga suurte sõõmudega teinud ja nüüd ei tahtnud ärritav kipitus kurgus järele anda.
Pärast järjekordset köhahoogu läks Päts kerget liigesevalu trotsides raamatukogutuppa. Ta istus kamina ette
