aplodeeriti kaua ja hüüti kohtadelt „braavo”. Looži tagaruumis, puhveti kohvilaua ääres, arendati seltskondlikku vestlust. Saadik Rei päris proua Selterilt muljete järele, mis muidugi suurepärased olid. Isegi alati tõsise olemisega direktor Uuemaa jagas nähtu üle vaimustust, imestades, kuidas tantsijad suudavad nii meisterlikult hüppeid ja piruette sooritada. Selter ise tundis küll väsimust, kuid abikaasa elevust nähes proovis seda mitte välja näidata. Talle tegi rõõmu, et naine ühes on ja etendusele kaasa elab. Selter oli etendust jälgides jõudnud mõelda oma päris õnnelikule abielule, koju hoidja hoolde jäänud pojale ja siis Maidla mõisasüdamele, mille jaoks piisavalt aega ei jätkunud ja mis kordategemist vajas. Kõige selle keskel seisis Milla. Milla oli kena ja armas. Ministriameteis külalisi vastu võttes või välisvisiitidel käies võis ta naise silmapaistvast ilust ja esinduslikkusest vaid rõõmu tunda.
Teise vaatuse algusminutitel sisenes looži saatkonna käskjalg ja sosistas midagi saadik Reile kõrva. Rei pöördus välisministri poole ja lausus vaikselt: „Molotov tahab meid kohe Kremlis näha, peaksime kell üheksa seal olema. Auto juba ootab.” Järgnes lühike summutatud vestlus Selterite vahel, mille järel Uuemaad paluti proua seltsi jääda. Rei ja Selter väljusid loožist ning suundusid sõna lausumata väljapääsu poole.
Autosse istunud, jätkasid kumbki pahaendelist vaikimist.
Selter oli häiritud ja ehk solvunudki, et teda keset teatrietendust sel ebaviisakal moel ära kutsuti. Ta oli küll teadlik Kremli kommetest hilisõhtuti ja koguni öösiti koosolekuid pidada, aga kaubandusläbirääkimised Eestiga ei saanud ju ometi nii erakordsed olla. Pealegi pidi kohtumine homme aset leidma. Midagi oli siin valesti.
Rei katkestas pikaleveninud vaikuse: „Härra minister, ehk on tegemist mingi vene moodi üllatusega, mida sel viisil meile edasi anda tahetakse.”
„Kaubanduskokkulepe vajab vaid allkirju. Ei tea, ei tea… Aga peagi on selgus käes, mis me siin ikka ennustame,” kehitas Selter õlgu.
Veidi peale üheksat juhatati eestlased ühte Kremli paljudest kabinettidest. See meenutas oma kõrgete lagede ja tühja põrandapinnaga pigem saali. Vaid ruumi ühes nurgas asus keskmise suurusega ümar laud, mille ümber paiknesid massiivsed tugitoolid. Akende ees rippusid lae kõrguselt põrandani ulatuvad kirsipunasest atlasriidest kardinad.
Mõneks hetkeks jäid Selter ja Rei täiesti omapead, siis avanes külgmises seinas uks ja sisse astusid välisasjade rahvakomissar Molotov ning kaubanduse rahvakomissar Mikojan. Selter oli Mikojani oma majandusministriks olemise ajal korra Varssavis kohanud, Molotovi nägi ta esmakordselt. Hetke silmitses Selter mõlema mehe vuntse – Mikojanil olid need kandilised, rohkem nina all, Molotovil seevastu tavapärasemad. Vuntsid tundusid nüüdselajal vägagi moes olevat. Eesti valitsuseski oli viis vuntsikandjat, peaminister kaasa arvatud.
Hea rühiga Karl Selter raputas tugevalt oma kolleegi kätt, olles ise võõrustajatest peajagu pikem. Ilma et see asjaolu kuidagi esile tõusis, märkas Rei Molotovi pilgus siiski ebamugavust, kui ministrid tervitusi vahetasid.
Asuti vestlema maadevahelise kaubanduse teemadel, mille puhul Molotov kiitis Selteri olulist osa kaubavahetuse arendamisel. Tundus, et kaubandusküsimused ongi ainus asi, mis venelasi huvitas. Ka Mikojani kohalviibimine sel puhul oli igati asjakohane, kuigi tema vestlusesse ei sekkunud.
Ent siis, muutes vestluse tooni, lausus Molotov: „Kaubandusega on meil asjad päris korras, aga poliitilised suhted seevastu jätavad soovida. Interneeritud Poola allveelaeva1 põgenemine Tallinnast näitab, et Eesti valitsus kas ei suuda või ei taha hoida omal maal korda ning ohustab sellega Nõukogude Liidu julgeolekut.”
Viidates Rei poole, jätkas Molotov: „Teie saadiku kaudu antud selgitused meid ei rahulda. Teie ju ometi tunnistate, et Poola allveepaadi mehhanismis olid teatud rikked. Järelikult korrastati need rikked, jäeti torpeedod peale ja lasti tal minna. Sel kombel on merele pääsenud alus, mis ohustab NSV Liidu laevandust. Meil on suur Leningradi sadam, võimas kauba- ja sõjalaevastik ja meie tahame neid selliste ebameeldivate üllatuste vastu kaitsta. Soome lahe suu on teiste riikide käes, meie peame leppima sellega, mida teised riigid seal teevad. See ei saa nii edasi kesta. NSV Liidu partei poliitbüroo ja valitsus on otsustanud oma julgeolekut kindlustada ning meie nõuame Eesti valitsuselt garantiisid ja selleks paneme ette sõlmida sõjaline liit. Seda võib teha ka vastastikuse abistamise pakti vormis, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti territooriumil laevastiku ja lennuväe tugipunkte või baase.”
Selter kuulas üha kasvava ärevusega Molotovi monoloogi. Midagi sellist ei osanud ta oodata või õigeminini lootis, toetudes diplomaatilise läbikäimise reeglitele, seekord vältida. Vastuseks asus Selter allveelaeva juhtumit kui selget ettekäänet tõrjuma:
„Eesti ja Nõukogude Liidu omavahelised suhted on olnud head. Selleks mina siia sõitsingi, et nende suhete muutumatust allakriipsutada. Mis puutub Poola allveepaati, siis sõdivate riikide sõjalaevade tulek Eesti kui erapooletu riigi sadamatesse on keelatud, välja arvatud mõned erandjuhud. Avarii on üheks selliseks erandjuhtumiks. See asjaolu oli teile teada. Meie selgituses on öeldud, et allveepaat toetuski avariile kui sissesõidu põhjusele ja nõudis enda vabastamist. Eesti valitsus leidis siiski, et mehhanismi rike ei teinud allveepaati liikumisvõimetuks ja ei kuulunud seega avarii mõiste alla. Kuna paat sai liikuda, saime me ka teda interneerida. Seepärast on alusetud teie süüdistused, et meie kuidagi aitasime neid rikkeid kõrvaldada. Pealegi palusid poolakad sissesõitu ka teisel põhjusel. Nende kapten ja üks meeskonnaliige olid haigestunud ning vajasid arstiabi. Allveepaadi põgenemist tuleb võtta kui õnnetut juhust, mida meie ise kõige rohkem kahetseme. Siit ei saa teha järeldust, et Eesti valitsus oma erapooletust kaitsta ei suuda või veel enam, nagu teie väljendasite, omal maal korra hoidmisega hakkama ei saa. Võin veel lisada, et kohtulik juurdlus paadi põgenemise osas on käimas ja oleks soovitav ära oodata selle tulemused. Baaside küsimuse arutamiseks puuduvad minul volitused. Küll on need ettepanekud risti vastu meie erapooletuspoliitikale, mida Eesti on eriti viimastel aastatel laitmatult ajanud. Kindlasti ei taha meie sõlmida mingit sõjalist liitu, olgu või vastikuse abistamise pakti nime all, olgu või suurriigi Nõukogude Liiduga. Seepärast teen ettepaneku asuda kaubanduslepingu juurde, milleks ma ju õieti siia tulin.”
Selteri tasakaalukas ja sorav vastus ärritas rahvakomissari:
„Miks teie selles nii kindel olete? Kes teil seda lepingut ei taha? Teie ei taha, võib-olla valitsus koos eliidiga ei taha, aga laiad ringkonnad Eestis tahavad ja mis peamine, töörahvas tahab. See on meile teada. Meile on teada ka see, et rahva poolt aastaid tagasi hääletusel heakskiidetud konstitutsija kalevi alla pandi ja teie juhid tegelikult isevalitsust teostavad! Aga olgu peale, meie ei soovi teie sisemistesse asjadesse kuidagi vahele segada.”
Selter sai vihjest aru. Temagi ei olnud sisimas rahul Pätsi loodud olukorraga, kus Riigikogus ainult üks seltskond asju määras ja ega tegelikult parlamendil endalgi palju sõnaõigust olnud. See kõik kuulus aga sisepoliitika valdkonda ja siin arutluse all hoidmine oli selgelt kohatu.
Selter seletas veelkord, et Eesti välispoliitika alus on erapooletus ja et sellel on rahva hulgas suur poolehoid, mida ka Rei kinnitas.
Molotov otsustas nüüd läbirääkimiste mängu lõpetada ja asus rünnakule:
„Meie jaoks on see allveepaadi lugu iseenesest tähtis sümptom. NSV Liidul puuduvad Balti merel kindlustused, mida praegu tungivalt vajame. Senine olukord on täiesti ebaloomulik. NSV Liit peab leppima Soome lahe sopiga. Kakskümmend aastat tagasi panite te meid sellesse „lompi” istuma ja ega te ometi arva, et nii jääbki. Siis olime me nõrgad. Vahepeal on Nõukogude Liidust saanud suurriik. Meie huvisid peab arvestama. Me vajame väljapääsu Balti merele ja kui teie sellele vastu punnite, siis tuleb meil oma julgeoleku kindlustamiseks valida teisi vahendeid, võib-olla pisut järsemaid, võib-olla mitte nii lihtsaid.
Poola interneeritud allveelaev Orzel. Põgenes Tallinna Miinisadamast 17. septembril 1939. a.
