midagi oluliselt muutunud. Rei kavatses just peaministri mõttesuunda toetada, aga nüüd tundus see ülearune olevat. Teadis ju temagi varasemaid seisukohti suhetes idanaabriga. Rei oli isegi eravestluses Läti Moskva saadikuga väljendanud võimalust Venemaa protektoraadiks saada. See polnud muidugi tema enese idee, vaid mitmetel nõndanimetatud „tagatoa” aruteludel väljendatud mõte.
„Las siis ülemjuhataja räägib meie valmisolekust sõda pidada. Kui kaua võib vastupanu kesta?” küsis Kask.
Laidoner tõusis aeglaselt, lükkas tooli laua alla, toetas peopesad selle seljatoele ja alustas:
„Selge on, et me teatud aja vastu võime panna. Kui pikk see aeg on, seda mina ei tea, võib-olla kaks kuud, ehk rohkemgi. Aastast ei maksa siiski rääkida. Kui me aga baasid sisse laseme, siis tuleb mul ülemjuhataja amet maha panna, sest mina ei või siis enam midagi lubada.
Meie sõda ei alga, aga kui tullakse tule ja mõõgaga, kas siis meie peame pealt vaatama! Mis mõte on kogu meie sõjaväel, kogu kulutatud rahal, kui käed üles tõstame. Vabadussõja alguses oli meie seisukord palju kehvem, teate seda isegi. Nüüd on rahva kaitsetahe tänu tehtud tööle olemas ja sõdurid-ohvitserid nõutaval viisil välja õpetatud.
Arvan, et praegu siin arvulisi näitajaid välja tuua pole mõtet. Meie jääme selgelt alla lennukite ja tankide osas… ja õhukaitse on meil nõrk, ehk ainult Tallinna jaoks piisav. Samuti on vähe tankitõrjeks kõlbulikke sõjariistu. Elavjõu poolest võime end kindlamalt tunda. Ega vastasel ei mahu meie maa-alale palju üle 100 000 mehe toimetama. Muidugi võivad nemad värskeid jõudusid hiljem juurde tuua. Meie tugevus on maastiku tundmine ja moraalne külg. Usun rahva poolehoidu ja ohvrimeelsusesse. Seda tahan küll ütelda, et sõjaväelased teatud aega vajavad hädavajalike sammude astumiseks, mis paremaks kaitseks vajalikud on. Üheks selliseks on mobilisatsiooni läbiviimine, mis ometi neli-viis päeva nõuab. Tegelikult oleme siin hiljaks jäänud ja nüüd peame seda vähemalt esialgu varjatult läbi viima. Samuti oleks vajalik nädalapäevad reservist tulnud mehi kokku harjutada. Kui meie arvestame tänasest edasi, siis kaks nädalat peaks meil olema, ehk kusagil sinna 10. oktoobri lähedale. Kuid aja võitmine peaks läbirääkijate tööks jääma. Minul on kõik.”
Minister Sepp jätkas kohe küsimist: „Sõjaväele kulutatud raha on muidugi suur olnud, aga võrreldes kogu riigi varadega siiski väiksem osa. Kas võime riskida sõjakaotustega, mis meie rahva täiesti vaeseks teevad?”
Kindrali vastus tuli kiiresti: „Härra Sepp, millised tagajärjed võivad olla võõrale võimule alistumisel? Mina võin seda teile kõhklemata öelda – siis on meie vaba olemine lõppenud ja ühes sellega ka kõik varad uue peremehe leidnud.”
Ehkki Laidoneri väljaütlemine oli äärmuslik, pidi sellega siiski nõustuma. Valitsuse liikmete hulgas ei olnud nii sinisilmset, et venelaste härrasmehelikkusesse uskuda.
Eenpalule sõjajutt ei istunud. Aastatega oli ta palju tasakaalukamaks muutunud ja eelistas tüliküsimusi rahulikult lahendada. Vabadussõjaaegne kokkupuude lahingumölluga jättis edasiseks kindla veendumuse, et ükskord eluga pääsenul tuleks uuesti surmasuhu sattumist vältida. Sama kehtis ka rahva kohta. Eestlased said siis võidu, aga nüüd ei pruukinud nii minna. Peaministri ametit täites oli ta igal juhul tähtis isik, kelle arvamus luges, ja seepärast pidas ta enese kohuseks veelkord hoiatada:
„Oleme varasemalt valitsuses arutanud meie sõjaväe arendamisega seotud küsimusi ja niipalju, kui mina mäletan, on näituseks varustuse ostmise juures silmas peetud seda taset, mis meie naabritel lätlastel või soomlastel parasjagu on. Teine eesmärk on olnud meie erapooletuse kaitse. Kahetsusväärsel kombel ei suutnud me Poola allveelaeva juhtumil seda teha. Nüüd aga seisame silmitsi suurriigi sõjajõuga, mis meid tublisti ületab. Julgen arvata, et meie sõjalised väljavaated väga roosilised ei ole. Tuleb läbi rääkida ja hea leping teha. Mis puudutab piiride seadmisse, siis olen seda meelt, et kui teisiti ei saa, siis mõne väiksema tugipunkti võiks venelastele anda. Mobilisatsiooni koha pealt peab ettevaatlik olema. Igasugune sellesuunaline tegevus on riskantne ja võib meile kohe venelaste rünnaku kaasa tuua – neil ju piiri taga väed valmis. Seda oleks pidanud tegema kuu alguses. Nüüd on ehk kordusõppused meie ainuke võimalus.”
Laidoner võttis uuesti sõna, oli ju vägede koondamise küsimus otseselt tema vastutada: „Peaministril on õigus. Otsest mobilisatsiooni teha ei tohi, kuigi see oleks kõige kiiremini teostatav. Kattevägede piirile saamine kordusõppuste sildi all võtaks ikkagi nädala, aga teist teed ei ole. Mehed tuleb liikvele panna peamiselt öösiti, seda eriti Viru-, Tartu- ja Petserimaal.
Üks asi veel – mida teha meie õhuruumi tungivate Vene lennukitega? Tegemist ju spioneerimisega ja muidu koha kättenäitamisega. Mida rahvas niisugusest karistamatusest mõtlema peab? Minu arvamus on, et lisaks protestidele peaksime kasutama oma õigust neid seejuures takistada. Noodis tuleks muidugi teatada, et oleme valmis piiririkkujad korrale kutsuma. Otsesest allatulistamisest ma praegu ei räägi, aga tõkketuld ja meie lennukite vastusaatmist on tarvis. Kui seejuures ka mõni Vene sõjalennuk viga peaks saama, ei saa nemad meid milleski süüdistada. See on rohkem hirmu ületamise küsimus, et mis siis küll saab! Mina ei oska siin mingit muud soovitust anda kui et julgelt vastu, karta pole siin midagi.”
Edasi kulges koosolek teravalt vaieldes. Laidoner jäi lennukite osas oma seisukoha juurde, samas kui teised pea üksmeelselt protestidega piirduda soovitasid. Selter väljendus kõige selgemalt: „Kui meie siin relvadega paugutama hakkame, pole minul Moskvas midagi teha.”
Päts leidis paraja aja olevat koosoleku lõpetamiseks: „Kuulsin erinevaid arvamusi. Tundub, et praegu kaldub valitsus läbirääkimiste poole ja see on ka minu seisukoht. Aga meie peame nüüd kohe, aega viitmata, asuma sõja puhuks riigi sisemist elu ümber korraldama. Toetan minister Oidermaa mõtet rahvale asjast teada anda. Hea oleks juba homsetes lehtedes venelaste nõudmistest esialgselt juttu teha. Samuti tuleb meil uurida naabritelt abisaamise kohta.
Kui keegi mõtleb, et mina teid vastuhakule kallutan või Laidoner kangesti sõtta kipub, siis ei ole see tõsi. Jumal on meie rahvast siiani hoidnud. Oleme saanud rahus oma riiki ehitada. Minul ei ole suuremat soovi kui et niiviisi jätkuda võiks ja sõda meie piiridest mööda läheks. Muidugi peame püüdma kasulikult kokku leppida! Toetan siin kõlanud mõtet delegatsiooni laiendada ja härra Piibu osavõtt võiks igati kasulik olla. Ehk võiks ka Uluotsa Moskvasse saata. Aga meie ei tohi ootama jääda. Sellepärast panen peaministrile südamele alustada otsekohe kogu valitsuse jõududega tööd abinõude rakendamisel, mis meie kaitset silmas pidades vajalikud on. Kuulame täna ära komisjonide arvamuse, et siis Selter juba kindla seisukohaga homme Moskvasse sõita saaks. Aga piirid tuleb seada!”
Sellega oli koosolek läbi. Päts tõusis, vahetas Eenpaluga paar sõna, viipas siis Laidoneri poole ja kõik kolm suundusid peaministri kabinetti. Ministrid jäid veel asja omavahel arutama. Õige pea mindi laiali tõdemusega, et ees ootavad hirmutavalt rasked ajad.
Sama päeva õhtutundidel toimunud Riigikogu välis- ja kaitsekomisjoni ühisel istungil vaagiti kujunenud olukorda seoses venelaste nõudmistega. Pärast neli tundi kestnud arutelu anti valitsusele luba asuda Nõukogude Liiduga läbirääkimistesse baaside lepingu asjus. Kuigi siinkohal võiks komisjonide ühisistungi vaidluste käigust ülevaate anda, pole see iseenesest vajalik, sest põhiliselt kordas see valitsuse koosolekul räägitut. Jaan Tõnisson, kes Pätsi palvel istungist osa võttis, esines küll pika sõnavõtuga, tuues välja erinevaid vaatenurki ja esitades baaside lepingule nii poolt kui vastuargumente, kuid lõpuks tõdes temagi, et läbirääkimiste tee on õige. Omalt poolt toetas ta valitsuse ettepanekut lepingu sõlmimisega mitte kiirustada ja pidas tingimata vajalikuks piirangute seadmise.
Delegatsioonile kirjutati ette, et sisselubatavate väeosade koguarv ei tohi ületada 5000 meest, sisemaal paiknevate baasidega ei nõustuta ja Tallinn mereväebaasi asukohana ei tule kõne alla.
