otsekui sooviks too asja pehmendada, siis aga Molotovi külma kalki pilku, mis ei jätnud ruumi tõlgendusteks.
Selter taipas, millist lõksu siin üles seatakse ja kogus end kiiresti. Ta teatas vene ametimeestele, et tema kui parlamentaarne minister peab informeerima asjast presidenti, valitsust ja parlamenti. Selleks lõpetab ta nüüd kõnelused ja asub kohe hommikul tagasiteele Tallinnasse. Molotovi vastuväidetest hoolimata, et neid asju saab ka telefoni teel ajada, tänas Eesti välisminister jutuajamise eest, teatas, et saabub tagasi nii ruttu kui võimalik ja suundus väljapääsu poole. Kell näitas viisteist minutit üle kümne.
Pool tundi hiljem peatus auto, mille paremal poritiival lehvis riigitunnusena sini-must-valge lipp, Eesti saatkonna ees Sobinovski kvartali põiktänaval. Selter lausus autojuhile tänusõnad sõidu eest, palus saadikul kümne minuti pärast asja arutamiseks valmis olla ja läks oma elamisse end veidi värskendama.
Nähes meest väsinud ilmel tuppa astumas, tõttas Milla talle vastu:
„Kas midagi on juhtunud, Karl? Miks nad sind teatrist pidid ära kutsuma!”
Selter võttis naise embusse ja ikka veel kallistades lausus:
„Ah ei midagi, Molotov on pahane selle Poola allveepaadi pärast. Tahavad meile sõjalist lepingut kaela määrida, saab näha… saab näha…”
Milla astus sammu tagasi, haaras siis mehel käest ja vedas ta diivanile istuma:
„Kuidas nii, me pole ju neile midagi paha teinud!”
„Seda muidugi, aga ega venelane ei ole Vabadussõda unustanud. Tuletasid lahesopis istumist meelde ja panid selle ka meile süüks.”
„Taevane arm, ise nad ju kirjutasid rahulepingule alla!” hüüatas naine.
Selter lõi käega, tõusis otsustavalt ja siirdus vannituppa, hõigates sealt Millale:
„Mis see allkiri ka maksab. Eks nii ole ikka olnud, et kel jõud, sel õigus.”
Kui Selter kümnekonna minuti pärast saadiku töötuppa sisenes, võttis Rei teda vastu teatega, et Molotov tahab neid poole tunni pärast uuesti Kremlisse.
Tegelikult oli kutse kummaline. Mis sai vahepeal muutunud olla? Ehk on venelastel nii otsese rünnaku pärast piinlik hakanud ja üritavad asja siluda. Tuli sõita.
Veidi pärast südaööd sisenesid eesti diplomaadid taas juba tuttavasse kabinetti. Molotov ja Mikojan tõusid tervituseks. Võõrustajate nägudel oli endiselt seesama ametlik ja läbitungimatu ilme. Molotov teatas, et on valminud vastastikuse abiandmispakti esialgne kava ühes lisaprotokolliga ja et see viimane puudutab mittevahelesegamist Eesti siseasjusse, mis ju ometi suuremad pinged maha peaks võtma.
Tutvustanud lühidalt pakti sisu, pidas Molotov pausi ja lausus:
„Nõukogude valitsus saab aru, et lugupeetud välisministrile on selline ettepanek mõnevõrra ootamatu ja seepärast ei taha me Eesti valitsuse vastust selsamal minutil. Meie siiski ei soovita asjaga venitama hakata. Rahvusvaheline olukord nõuab meilt kiiret ja otsustavat tegutsemist.”
Molotov puuris pilguga nüüd Selterit. Välise vaoshoituse taga oli selgelt näha viimase pingulolek. Kimbatusega võideldes lausus Selter nii rahuliku häälega kui suutis:
„Härra rahvakomissar, minu arvates teie poolt ettepandud pakti sõjaline osa muudab selle heakskiitmise sama hästi kui võimatuks. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimine tähendaks Eesti kui neutraalse riigi jaoks välispoliitilise kursi järsku muutust. Meie ei näe selleks selget ja ühemõttelist vajadust.”
Nüüd oli Molotovi kord ärrituda: „Nõukogude valitsus ei tee tühje ettepanekuid. Maailma esimene töörahva riik näeb seda vajadust ja hoolitseb oma piiride julgeoleku eest! Soovitan teil kiirelt meie ettepanek Tallinnasse edastada ja pidage meeles, et seltsimees Stalin ootab vastust võimalikult ruttu. Siin on küsimus paaris päevas. Peale selle on kaubandusleppe sõlmimine nüüd seotud meie viimaste ettepanekute heakskiiduga. Ärge laske võimalust käest.”
Selter kordas veelkord vajadust isiklikult kodumaale sõita, et valitsus ja parlament saaks oma seisukoha kujundada.
„Millal on teid tagasi oodata?” küsis Molotov.
„Täna on pühapäev, enne neljapäeva ei jõua,” vastas Selter.
„Kas kiiremini ei saaks, hiljuti näiteks Ribbentrop oli Berliiniga ühenduses telefoni teel ja me sõlmisime viimase lepingu siin Moskvas veel samal päeval,” ei jätnud Molotov järele.
„Kinnitan teile, et Eesti puhul ja antud juhtumil ei tule see kõne alla. Muidugi kui teie ikka tahate meiega akuraatselt edasi liikuda,” jäi Selter kindlaks.
Molotov kõhkles hetke, kas ehk nõuda varasemat tähtaega, kuid loobus sellest, öeldes vaid lõpetuseks: „Olgu pealegi. Diplomaatial on omad reeglid, aga need heidetakse kõrvale kui vaja. Kuidas see ütelus nüüd oligi – kahurid kõnelevad, muusad vaikivad. Näete ise, meil heasoovlikkust jätkub.”
Pärast eestlaste lahkumist kirus Molotov Mikojanile Selterit, nimetades teda valgekraeliseks pursuiks, kes lobiseb mingist parlamentarismist.
„Kogutud tõendid näitavad selgelt, et eesti rahvast valitseb võimu usurpeerinud klikk. Meie juba teame, kuidas sellistega ümber käia, Anastass Ivanovitš!” lõpetas Molotov.
Tegelikult kartis ta Stalini pahameelt asja venimise pärast.
Järgmisel hommikul kell 8 startis lennuk Moskvast Riiga ja pärastlõunal oli Selter Tallinnas.
Venelaste esitatud kirjalik kava vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks nägi ette kokkuvõtlikult järgmist: abiandmise kohustuse sõjalise ründe korral Balti merelt või Läti maapiiri kaudu, mere- ja õhuväebaaside võimaldamist Nõukogude Liidule Saaremaal ja Hiiumaal ning Tallinna sadama piirkonnas koos õigusega paigutada sinna sõjaväge baaside kaitseks. NSV Liit kohustus mitte riivama Eesti suveräänõigusi majanduse ja riikliku korralduse alal. Leping pidi kehtima vähemalt 10 aastat.
„Abistamise” pakt oli see vaid nime poolest, sest Eesti polnud ju ometi abi palunud ja ehkki kaubandusleppe majanduslikud võimalused olid Eestile igati soodsad, ja neid oskas Selter endise majandusministrina hinnata, oli abistamisleping vastuvõetamatu nõukogude sõjaväebaaside Eesti territooriumile paigutamise soovi tõttu.
Välisminister Karl Selter ei teadnud veel, et sarnase pakti sõlmimise ettepanekud olid valmis pandud ka Läti, Leedu ja Soome valitsustele. Venelased ootasid vaid Eesti murdumist. Järgmistel päevadel välissaadikute kaudu saabunud teated vastukajade kohta Eesti-Vene läbirääkimistele sisaldasid pigem rohkem küsimusi kui vastuseid. Naabrite juures oli tunda teatud peataolekut ja tähtsusetute seikade rõhutamist, millel vaid mingigi paremuse maik juures oli. Seevastu Eesti saadik Berliinis härra Tofer teatas, et Saksamaa valitsus peab venelaste nõudmisi puhtalt eestlaste probleemiks. Tofer oli valmis ametit maha panema, sest tema oli korduvalt kinnitanud, et Saksamaa osutab Eestile vajalikul ajal abi ja toetust. Selter, kes tegelikult samuti pooldas saksa orientatsiooni, soovis selles küsimuses nõuda selgitust isiklikult von Ribbentropilt niipea, kui aga võimalus avaneb. Ta tundis ennast olevat rumalas olukorras, kuna oli tungivalt soovitanud presidendil ja valitsusel saksasõbralikku poliitikat ajada veel enne seda, kui ta aastapäevad tagasi välisministriks nimetati.
Vahepeal kaotati lihtsalt väärtuslikku aega ja nüüd seisis tema riik üksinda ähvardava kommunistliku ohu ees. Jah, tõsi, oli ju Eestil leping Lätiga.
