ja vaprusega. Alati nappis vahendeid – suur mõju oli kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisil. Materiaalosa täiendamine ja uute relvade muretsemine takerdus. Sõjaväe areng hakkas võrreldes naabritega tasapisi maha jääma. Eriti tekkis vahe Nõukogude Venega, kus töötati välja ja võeti kasutusele uued relvatüübid, arendati jõudsalt tanki- ja lennuväge. Isegi Läti suutis kohati oma sõjaväele rohkem anda kui Eesti. Selline olukord tegi muret paljudele ohvitseridele ja oli üldjoontes teada ka rahvale.
Kahekümnendate aastate lõpul alanud sõjaväereformi käigus vähendati jala-, ratsa- ja suurtükiväes teenistusaega aastani ja moodustati kahte tüüpi üksused: alalises võitlusvõimes katteüksused ja nn. kaadriüksused, mille ülesandeks jäi väljaõppe korraldamine ja mobilisatsiooni eeltöö. Pärast vapside liikumise mahasurumist asus taas teenistusse kutsutud Laidoner muutma ka sõjaväe juhtimist. Moodustati uued kaitseringkondade juhatused, mis paiknesid üle riigi ja vastutasid neile alluvate üksuste ettevalmistuse ja lahinguvõime eest.
Eraldi märkimist vajavad 1939. aasta jooksul tehtud ümberkorraldused. Kõigepealt suurendati teenistusaega pooleteise aastani, moodustati tankitõrjekompaniid, täiustati õhukaitset ja täiendati auto-tankirügemendi koosseisu. Asuti kiirendatud korras välismaalt tellitud sõjavarustust sisse nõudma. Kevadel ja suvel viidi läbi rida staabiõppusi koos väljasõitudega piiriäärsetele aladele.
Sõjaväe organisatsioon võimaldas vajadusel asuda kiiresti kaitseabinõusid rakendama. See eeldas muidugi vastavat ühemõttelist käsku riigi juhtkonnalt. Pärast valitsuse koosolekul langetatud otsust ettevalmistuste tegemiseks võimaliku sõjaohu vastu, käivitus kogu masinavärk mõne tunni jooksul.
26. septembrit võib ilma liialdamata nimetada ärevate koosolekute ja nõupidamiste päevaks. Nii kogunes armee kõrgem juhtkond veel kell kümme õhtul ülemjuhataja kabinetti, sõjaministeeriumi hoones Pagari tänaval. Siin viibisid lisaks kindral Laidonerile staabiülem kindralleitnant Reek, operatiivosakonna ülem kolonel Luts, diviiside ülemad kindralmajorid Pulk, Kruus ja Brede, kaitseliidu ülem kindralmajor Orasmaa ja äsja ametisse määratud Merejõudude juhataja kaptenmajor Santpank. Arutati kiireloomulisi ülesandeid sõjaväe viimiseks kõrgendatud valmidusse. Momendi tähtsust rõhutades tegi ülemjuhataja asjakohase sissejuhatuse, seejuures tavapärasest valjemini rääkides:
„Härrased, vastavalt valitsuse tänasele otsusele tuleb meil viia väed kiiresti lahinguvalmidusse, et tõrjuda võimalikku rünnakut meie maale. Teile on teada viimase aja rahvusvaheliste sündmuste kiire teravnemine. Olukorra hädaohtlikkus nõuab nüüd kogu tähelepanu, et vajadusel rahvast ja riiki kaitsta.”
Kähisema kippuvat häält puhtaks köhatades, jätkas Laidoner veidi vaiksemalt:
„Meid on ähvardamas idapoolne „vana tuttav”. Vahepealsete aastate jooksul, arvates Vabadussõjast, on ta muutunud palju tugevamaks ja ühes sellega ka ohtlikumaks. Oleme siiamaani imestusega pealt vaadanud, kuidas Euroopa kaardilt on üksteise järel kadunud mitu meist suuremat riiki. Kui nüüd oht meid endid ähvardab, peame tegevusse asuma. Täitkem siis oma kohust. Arvestage, et alates homsest on Peastaap ja sõjavägi üldiselt kõrgendatud valmisolekus. Puhkused tühistatakse ja reservväelased kutsutakse teenistusse.”
Teinud väikese pausi, jätkas ülemjuhataja veelgi tõsisemal ilmel:
„Päris kindlasti ei jää meie ettevalmistused venelastele märkamata. Nüüd võib vaid loota, et sõjaga ikka ei tulda. Teisest küljest annavad meie sammud läbirääkijatele vast rohkem võimalusi.
Olen varem mitmel korral kõnelnud aktiivkaitsest. Tuletan seda taas meelde. Meil ei tohi juttugi olla taganemisest. Vastast ei tohi lasta üle Narva jõe samamoodi, kui ära anda Petseri kõrgustikkude joont. Parim kaitse on löökide andmine vaenlasele igal võimalikul juhul. Seda taktikat nõuan teilt ja kõikidelt ohvitseridelt vägedes.”
Seejärel soovis Laidoner saada värsket ülevaadet väeosade valmidusest.
Kindralmajor Aleksander Pulk kirjeldas ülesandeid Narva lõigus: Jaanilinna ette kavandatud sillapea jaoks tuleb kiiresti rajada täiendavad kuulipildujapesad, Narva jõe sildade õhkulaskmiseks on vaja kohale asetada lõhkeaine, teelõik piirist kuni sillapea positsioonideni kuulub mineerimisele, teeäärsed lagedad alad samuti – vajalik kogus tankimiine on ladudes olemas, tulepesad Narva jõe läänekaldal tuleb üle vaadata ja mehitada alaliselt. Osa neid tegevusi peab toimetama öösiti. Kunda lahe ja Narva Jõesuu piirkonda peaks saatma meredessandi ohu tõttu laskurrühmad valvesse. 1. diviisi ülem rääkis veel veovahendite rekvireerimisest, raudteesõlmede kaitsest ja reservväelaste kokkuharjutamisest enne katteüksuste täiendamist.
Sõna võttis kindralmajor Jaan Kruus. 55-aastase mehe juhtimise all oli Eesti sõjaväe 2. diviis, mille vastutusala hõlmas Tartumaa ning Lõuna-Eesti, Avinurmest Petseri ja Valgani välja – kokku ligi 300 km. Diviisi operatiivjuhtimisele allus ka Peipsilaevastiku divisjon.
Kruus kirjeldas lühidalt vägede moraalset seisukorda, hinnates seda heaks. Puudusena märkis ta vähest tankitõrjevõimekust, mis muudab võitluse vastase soomusvägedega väga raskeks. See asjaolu võis Kruusi arvates olla saatuslik vastupanule tervikuna:
„Kui meie ei suuda vaenlase massiivseid tankirünnakuid peatada, ja see on küllalt tõenäoline, siis läbimurde korral võivad vene soomusmasinad olla Võrus juba nelja-viie tunni pärast ja tee Tartu peale ongi valla.”
Laidoner kortsutas kulmu ja parandas kohe: „Ei maksa neid venelaste tanke nii väga karta. Kui me julgelt tegutseme ja kasutame ära sealse maastiku võimalused varitsusrünnakuteks, siis saame Jumala abiga hakkama.”
Kruus noogutas nõusolevalt, kuigi oleks muus olukorras ülemjuhatajale vastu vaielnud.
Laidoner küsis kattevägede kohta:
„Praegu on piiril seismas peaasjalikult meie piirivalveüksused. Rünnaku korral peavad nemad esimese löögi vastu võtma. Üldmobilisatsiooni ei peetud Saksa-Poola sõjaga seoses vajalikuks välja kuulutada, nüüd tuleb reservist mehi kordusõppustele kutsudes viia katteväed vajaliku arvuni. Nagu siin juba kõneldi, võtab see aega. Seepärast tuleb katteväed piirile saata rahuaegsete koosseisudega. 1. ja 2. diviisi koha pealt on siin asi selge. Alustage juba homme ettenähtud kattekavade rakendamist. Kagusuund nõuab tugevdamist ja ühenduses sellega tuleb osa 3. diviisi jõudusid saata Võru alla juhuks, kui vaenlane sealt läbi murdma peaks. Kindral Brede, see ei ole küll kaitseplaanides nii ette nähtud, aga Tallinnat otsene maaväe rünnak kohe vist ei ähvarda. Kardan, et hiljem ei ole meil selliseks manöövriks enam piisavalt aega. Katsuge kõige lühema ajaga vajalikud reservid teile alluvatest väeosadest kohale saata.”
Kindralmajor Herbert Brede juhtimise all olnud 3. diviisi väeosad paiknesid põhiliselt Tallinnas ja Harju- ning Läänemaal. Sõja korral pidid diviisi väeosad tagama Lääne-Eesti ja Tallinna kaitse Valga-Pärnu-Haapsalu joonel ning vajadusel olema ülemjuhataja reservis võimalike läbimurrete likvideerimiseks idas ja kagus. Diviisi ülesannete hulka kuulus ka Saaremaa kaitsmine. Seepärast muretses Brede reservide enneaegse liigutamise pärast:
„Kas siiski parem ei oleks, härra ülemjuhataja, kui teie poolt mainitud varujõud esialgu paigale jäävad? Vajan mõned päevad aega, et üksuste kohta kindlad plaanid teha. Aga tundub, et ühe jalaväepataljoni Pärnust võiks kohe Tartusse saata. Võru on liialt lõunas, et näituseks vajadusel mehi Narva alla appi saata.”
„Jäägu nii, aga ülehomseks olgu ettepanekud mul laual,” ühmas Laidoner.
Brede rääkis veel meredessandi ohust. Arvatava kohana pakkus ta välja kas Kolga lahe või kui laevad Naissaare alt läbi pääsevad, siis Paldiski:
„Kolgal
