tagasi lüüa. Aga seda, et vene suuremad laevad Naissaare joonelt läbi pääsevad, mina ei usu.”
Brede jätkas: „Õhukaitse on meil kahjuks liialt nõrk, et lennukite massiivrünnakule vastu seista. Olen mõlgutanud mõtet, et kas nüüd, sõjaähvarduse all, meie ei peaks need relvad, mis Miinisadamas seisavad, üle võtma.2 Seal on Boforsi kahurid koos laskemoonaga, minu teada 12 tükki. Kui paigutaksime neist seitse-kaheksa Tallinna ja mõned veel rannapatareide kaitseks, oleks minu süda palju rahulikum.”
Laidoner vaatas etteheitva pilguga Bredele otse silma ja oli juba valmis mõtte maha laitma, kui sekkus kindralmajor Pulk:
„Korralikud kuulipildujad saaksime vägedesse laiali jagada. Seal pidi ka mitukümmend välihaubitsat olema.”
Nüüd pöördus ülemjuhataja kindralmajor Kruusi poole: „Võõrast varandust ei ole sünnis tahta, aga kui ka sina sealt mõnda haubitsat ihkad, olen valmis Eenpaluga rääkima, ehk annab midagi ära teha.”
Kruus laiutas käsi, kuid ütles, et kes see ikka praegu sõjavarustusest ära ütleb.
Nõupidamine jätkus asjalikus meeleolus. Sõjavägede staabiülem Reek tahtis teada, mida teha piiri rikkuvate vene lennumasinatega, mille peale Laidoner vastas, et selle kohta tuleb lähiajal erikorraldus. Kaptenmajor Johannes Santpank rääkis vajadusest asuda Tallinna faarvaatrit ida suunalt mineerima:
„See eeldab aga vastavalt kokkuleppele soomlaste informeerimist. Kerkib küsimus kogu sõjalisest koostööst Soome lahe suudmes. Koheselt peaks rajama miinivälja ka Naissaarest põhja poole. Aga siingi tuleb arvestada meie koostöö salajase iseloomuga. Pean vajalikuks, et „Kalev” ja „Lembit”3 lähevad praegu Osmussaare juurde ootele, nii öelda igaks juhuks.”
Santpank avaldas lootust, et kokkulepped soomlastega on endiselt jõus ja mõlemad maad toimetavad sõjaolukorras koos. Isegi kui Soome jääks ametlikult neutraalseks, on lahe põhjakaldalt saabuvad luureandmed rannakaitsesuurtükkide tulejuhtimiseks väga olulised. Selleski oldi kokku lepitud. Tõsi, täiemahuline ühistegevus eeldas Nõukogude Liidu üheaegset rünnakut nii Eesti kui Soome vastu.
Kolonel Alfred Luts rääkis valmispandud käivitamistelegrammist, mis saadetakse vajalikul hetkel katteväeosadesse ja mis annab otsese käsu kaitselahinguteks, lisades: „Parooli muudeti ja nüüd on selleks „Tormilind”.”
Arutati veel Kaitseliidu valmisolekut. Kindralmajor Orasmaa andis ülevaate reservväelaste kokkukutsumisega seotud tegevuskavast.
Laidoner tuletas meelde, et vastavalt piirikatteplaanile tuleb kaitseliidul välja panna oma lahingüksused neis piirilõikudes, kus on oodata vaenlase rünnakuid:
„Olen teadlik viimastel aastatel toimunud õppuste headest tulemustest. Peaasi, et kõik mehed ettenähtud ajaga kokku tulevad. Siingi tuleb ootamatusteks valmis olla. Andke malevatele edasi minu kindel toetus ja usk, et eesti mees jälle kord kodu kaitsele asub.”
Nõupidamise tulemusena määrati kindlaks esmased tegevused varjatud mobilisatsiooni läbiviimiseks ja käivitati aega viitmata piiri kattekavad. Kindral Laidoner andis välja ülemjuhataja operatiivkäsu nr. 1, mille staabiülem kohalviibinutele ette luges ja mis veel samal ööl vägedele edasi saadeti. Käsu tekst oli järgmine:
1. Vabariigi sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid. Praegu peab
Vabariigi Valitsus Nõukogude Liiduga läbirääkimisi baaside ja vastastikuse abistamise pakti sõlmimise asjus. Paljutki sellest, mida Nõukogude Liit meilt nõuab, ei saa Vabariigi Valitsus sellisel moel vastu võtta. Kui kokkulepet ei saavutata, siis teadke, et meie oleme teinud kõik, mis võimalik, et vältida relvastatud konflikti.
Kui nüüd puhkeb sõda, siis meie haarame relvad, et kaitsta Eesti iseseisvust ja eestlaste vabadust. Meie võitleme siis samas vaimus, nagu tegime seda Vabadussõja päevil. See sõda saab olema väga raske ja meil tuleb võidelda mitmekordselt ülekaalus olevate vaenlaste jõududega.
Kuid ega ka Vabadussõjas polnud kerge, ka seal võitlesime endast mitmekordselt suurema vaenlasega ja meie võitsime. Selles sõjas saab vaenlane ka püüdma tekitada meie keskel lahkhelisid, et meid lahutada, aga meie hoiame kokku ja koondume oma juhtide ümber, üksmeel teeb meid tugevaks. Kui katkeb side, siis kõik on kohustatud teotsema iseseisvalt üldülesande kohaselt.
2. Meile on teatavaks saanud, et Nõukogude Liit on koondanud meie piiridele uusi vägesid. Seal on valmis pandud nii ratsa- kui soomusväge. Pidage meeles, et lähivõitluses vaenlase tankidega on tähtis korralik kaevumine ja maastiku võimaluste ärakasutamine, niisamuti kui leidlikud manööverdused. Seesama kehtib ka ratsaväe vastu teotsemisel.
3. Määran oma asetäitjateks järjekorras:
1. Kindralleitnant N. Reek
2. Kindralmajor H. Brede
3. Kindralmajor J. Orasmaa.
Sõjavägede ülemjuhataja: kindral J. Laidoner
27. septembri hommikul kell kaheksa kogunesid 5. üksiku jalaväepataljoni ajateenijad tavapärasele rivistusele staabi- ja kasarmuhoone ette. Pataljon paiknes Rakvere linna piiril, raudteest põhja pool, Haljalasse viiva maantee ääres. Uus kasarmuhoone oli äsja valmis saanud ja selle ümbrus vajas veel heakorrastamist. Silmanähtava eeskujuna seisis naabruses 2. suurtükigrupi kasarmu, mis põhiplaanilt oli sarnane, aga noor vahtraallee, muruplatsid ja päris oma tenniseväljak muutsid teenistuse seal lausa koduseks.
„Täpselt kella kümneks ilmuda kõigil kasarmusaali – pataljoniülem peab kõne ja lisaks toimub laupäevase laskevõistluse juhendamine. Jaoülematel ilmuda kohale 15 minutit varem. Vahepealset aega kasutada vormirõivaste korrastamiseks,” teatas rühmaülem Laas ülesrivistatud 2. kompanii 3. laskurrühma ees seistes.
„Lubage pöörduda, härra nooremleitnant, elektripressraud on üleeilsest kutu, aga mind lubati esmaspäevast puhkusele.”
Pöördujaks oli reamees Voldemar Nurk, kes eelseisvast kojusõidust tingituna viimasel ajal tavalisest suurema kõnevõimega silma paistis.
„Siis kasutage söerauda, aga võtke ainult valmis süsi, muidu on kõik kohad vingu täis,” sai reamees kiire vastuse. „Kui rohkem küsimusi ei ole, siis vasak pool ja sööklasse, … joostes marss!” Meesterivi pöördus ja sõbralikult tõugeldes kadusid sõdurid üksteise järel kasarmuuksest sisse.
Nooremleitnant Johannes Laas oli neljakümnekahene, juba kiilaks tõmbuva pealaega keskmist kasvu Virumaa mees. Naist tal ei olnud. Vabadussõjast osavõtnutele pakkus Eesti valitsus talu rajamiseks maad, aga tema eelistas üleajateenijaks jääda. Talu on paras ettevõtmine, nõuab suurt laenu ja pealegi, mis talu see ilma perenaiseta on. Sõjavägi tundus tegusale noorele mehele just õige koht eluga edasi minna. Linnalt sai üüripinna – toa koos väikese köögi ja sahvriga.
Aastatega nihkus naisevõtt üldse tahaplaanile. Küllap oli põhjuseks paar äpardunud katset armurindel edu saavutada. Kui Johannes ebaõnnestumistele mõtles, ei leidnud ta endal midagi erilist viga olevat. Vahest ehk ainult natuke romantiline loomus, mis ei lubanud liig ruttu teki alla pugeda. Aga need preilid, kellega tema kurameeris, olid vist teistsuguse tahtmisega ja sinna see asi jäi. Isegi üks kena lesknaine siitsamast Rakverest oli tal olnud – tantsuõhtu tutvuse tulemus. Juba teisel kohtingul kutsus naine Johannese enda juurde koju, pakkus pudelist punaveini juua ja ütles: „Ära karda, ega ma sulle naiseks kippuma hakka, aga kaissu tahaks küll.” Johannes käis seal niiviisi veel mõned korrad,
Jutt käis nn Grimardi sõjalastist (Belgia kodanikule E. Grimardile kuuluvuse järgi), mis ühel Poolast tulnud laeval Tallinnas edasitoimetamist ootas ja mis Euroopas alanud sõja tõttu võimalik ei olnud.
„Kalev” ja „Lembit” – Eesti sõsarallveelaevad, ehitatud Inglismaal, tellijale üle antud 1937. a.
