ka pürgisid, jäi teostamata, Soome kaasamisest rääkimata.
Soome peale mõeldes tundis Selter erilist kahetsust. Vennasrahva valitsus ei soovinud avalikult Eestiga sõjalist liitu sõlmida, pidades sellist asja liiga riskantseks. Vähemalt kehtis soomlastega salajane kokkulepe, et sõja korral sulgevad Naissaarel, Aegnal ja Hanko piirkonnas asuvad rannakaitsekahurid oma tulega Soome lahe suudme vaenulikele laevadele. Sisuliselt tähendas see ründe korral sõttaastumist kummalegi. Täit kindlust aga ei olnud, sest kokkulepe oli kirjalikult kinnitamata ja selle käivitumine eeldanuks üheaegset rünnet nii Eestile kui Soomele.
Vene sõjabaasid Eesti pinnal – selline väljavaade tekitas tugevat vastuseisu pea kõigis eesti poliitikutes.
Vabadussõjas saavutatud võidu taustal tundus niisugune asi loomuvastane. Teisalt jäi väljakuulutatud neutraliteedipoliitika pahasti jalgu tegelikele arengutele Euroopas.
Saadi aru, et targem olnuks mõne läänepoolse suurjõuga liidus olla. Iseasi muidugi, kas selline liit häda korral ka kaitset pakub – jällegi võis Poola saatuse näiteks tuua.
Ainus kindel asi, mis Eestist enesest sõltus, oli sõjariistus vastuhakk sissetungijale.
Valitsuse koosolek presidendi eesistumisel algas Toompea lossi valges saalis 26. septembril kell pool neli päeval. Lisaks kabineti liikmetele olid kohal ülemjuhataja Laidoner, Eesti saadik Moskvas Rei, riigikontrolör Soonpää ja õiguskantsler Palvadre. Päts soovis arutada põhimõttelist küsimust, kas minna venelastega lepingule või sellest keelduda. Valitsuse lõplik seisukoht tuli alles välja kujundada ja nii tähtsas küsimuses oli vaja mitut arupidamist.
Hakatuseks kuulati Selteri informatsiooni Moskvast, mille sisu oli lühidalt järgmine: venelased nõuavad baase ja neil paistab asjaga kiire olevat – Molotov esines lausa ähvardusega jõudu kasutada. Kogu see teema häiris Selterit päris tugevalt. Rei lisas omalt poolt, et mingit tähtaega ette ei pandud, kuid ega siin venitada ka ei saa.
Päts pöördus nüüd ministrite poole: „Mina soovin, et valitsus kaaluks põhjalikult meie järgmisi sammusid. Kui meie tahame oma erapooletut poliitikat jätkata, siis ei tohi võõraid baase maale lubada. Venelaste ettepanekutest keeldumine võib tähendada sõda. Selles mõttes on tähtis Laidoneri kui vägede ülemjuhataja arvamus. Mina tahan kuulata ka kõigi siinviibijate väljaütlemisi ja jätaksin oma sõnavõtu lõppu.”
Eenpalu leidis, et alustuseks võiks kuulata ministrite seisukohti ja viipas lauasistujate poole.
Esimesena võttis sõna majandusminister Sepp:
„Sõja pääle võime küll viimases järjekorras mõtelda. Meie oleme visa tööga majanduslikke edusamme teinud, aga väljavaated tuleviku osas on üpris halvad. Euroopa kriisi tõttu muutub kauplemine väljamaaga aina raskemaks, kuigi teatud liiki kaupu ja toorainet vajatakse seal endisest rohkem. Ka meie põlevkiviõli on uues olukorras hinnatud, seda eriti Saksamaa poolt. Kahjuks jääks põlevkivitööstus pahasti sõjale jalgu. Tahaksin välisministri käest teada, mis seisus kaubandusleping Venega nüüd on?”
Selter täpsustas: „Nimetatud leping on seotud baasidega.”
„Ajaliselt on praegu hästi. Kui meil veel paar nädalat õnnestub venitada, siis on kõik põllusaagid koristatud. See asjaolu kallutab minu arvamust vastuhaku kasuks tublisti, sest mina ei või ette kujutada eesti põllumeest venelaste all tööd rügamas,” alustas põllutööminister Tupits. „Piiriäärsed talud jäävad muidugi kohe löögi alla. Minu arvamine on, et inimesed tuleks sealt evakueerida sisemaale.”
Nüüd sekkus Laidoner: „Need Kaitseliidu mehed, kes otse mobilisatsiooni alla ei käi, peavad küll kohtadele jääma. Seda enam, et suures osas on taluperemehed ka kaitseliidus osalised. Nemad saavad parimal viisil mahajäävaid varasid kaitsta ja partisanideks olla. Naised ja lapsed on iseasi.”
„Mispärast me kohe sõjaasju arutame? Kas poleks parem vaagida kõigepealt kokkuleppevõimalust,” võttis sõna sotsiaalminister Kask.
„Minu teada pole meil peale Läti ühegi naabriga abiandmislepingut. Aga Lätist üksi meile suurt abi ei ole. Enne kui sõtta tormata, peaksime tagalat kindlustama. Mina küsin otse – kas leping Venega võimaldab meil jääda iseseisvaks siseriiklikult? Selge see, et erapooletusega on siis lõpp.”
Selter vastas, et Molotov puudutas seda küsimust ja kinnitas riigi siseellu mittesekkumist.
„Noh näete, kui leping käib ainult abiandmise ja baaside kohta, siis kas poleks meil targem kokku leppida? Muidugi peaksime delegatsiooni liikmeks nimetama mõne juurattundva inimese, Piibu näiteks, et leping selles suhtes hea saaks,” tegi Kask ettepaneku.
Majandusminister pöördus Selteri poole: „Arvan, et välisministeeriumil tuleks kiiresti uurida Saksamaa käest meie tooraine, eeskätt põlevkivisaaduste kohta. Võib-olla peaks neile pakkuma soodsat ostulepingut vastutasuks toetuse eest.”
„Mina seda hästi ei usu, oleks meil rauamaaki müüa, nii nagu Rootsil. Aga proovima peab,” arvas omakorda Tupits. „Me võime ju veel põllumajandustooret ja metsamaterjali sinna lisada.”
Selteri mõtted liikusid samas suunas, seda enam, et Ribbentropiga või vähemalt tema esindajaga, võis kohtumine teoks saada küll. Kui aga arvestada Saksa-Vene salaleppega, siis vaevalt Saksamaa otse Vene huvidele vastu töötama hakkab. Nii et see asjaolu muutis Hitleri meelemuutusele lootmise võrdlemisi kesiseks võimaluseks.
„Lepingut sõlmides ei jää Venemaa selle juurde. Küll tulevad uued nõudmised ja meie võime vaid ette kujutada, kuhu need välja jõuavad. Tuleks küll läbi rääkida, aga valmistuda kõige hullemaks. See on minu kindel arvamus,” sõnas sõjaminister Lill.
Teedeminister Viitak jäi kahtlevale seisukohale öeldes, et sõja korral tuleb arvestada muuhulgas ka sildade hävimisega ja kõik viimase aja pingutused maanteede korrastamisel tuleks korstnasse kirjutada – need lõhutakse raskete sõjamasinate poolt täiesti ära.
Oidermaa muretses rahva hoiaku pärast: „Peame otsustama, kas lepingu korral kohe kõike asju laiemalt teada anda. Muidugi on aus rääkimine selles mõttes parem, et saaksime siis rahva toetusele rohkem loota. Teiselt poolt võib see asjatut veneviha esile kutsuda ja enneaegu inimesi üles kütta.”
Haridusminister Jaakson ei pidanud lepingut sellisel kujul üldse võimalikuks. Ei võinud ju ometi kogu isamaalisele kasvatusele selga pöörata ja öelda, et peale alistumise meil muud üle ei jää. Ka siseminister Veerma oli lepingule vastu.
Kohtuminister Assor pooldas läbirääkimiste venitamist niikaua kui võimalik, et vahepeal välisabi saamises selgusele jõuda.
Eenpalu arvates oli just nüüd paras aeg sõna võtta:
„Valitsus ei saa täpselt määrata, kas leping või midagi muud. Täna on Riigikogu komisjonide ühine istung, kus aruteluks laiem kandepind, kuna seal ka opositsiooni esindajad kohal viibivad. Meie ei saa isegi mingit aluskava ette valmistada, sest siis võib see kergesti otsustamist segama hakata. Muidugi olen ma nõus, et valitsusel peab asjale oma vaade olema. Kogu eilse päeva pidime me kõik ärevuses tulevikule mõtlema. Iga terve mõistusega inimene soovib olukorrale rahulikku lahendust ja meie kohus on seda kindlustada.”
Päts torkas otsustavalt vahele:
„Selge on, et meie peame läbirääkimisi pidama ja püüdma lepingut saavutada. Mina presidendina ei või lubada rahva tapalavale saatmist, aga sama hästi ei saa meie venelastega kokkuleppimises allaheitmisele minna. Minu kindla arvamise järele tuleb siin selged piirid
