style="font-size:15px;"> Laidoner noogutas kiiresti mitu korda. Sisimas ei olnud kindral sugugi venelaste suunas tiivaripsutamisega päri, ei varemalt ega praegu. Aga ta oli Pätsile (või õigemini vabariigi presidendile) truudust vandunud ja sõjavägede ülemjuhatajana ei olnud tal muud võimalust, kui Pätsi poliitikaga kaasa minna.
„Muidugi võime. Mina olen meie sõjaväest heal arvamusel ja võitlus tuleks vihane. Aga meil on raske üksipäini kaua vastu pidada. Sealt on ikka väga suur vägi tulemas. Kui on mingi võimalus läbi rääkida nii, et baase ei tule, siis on kõige parem. Kui aga venelased siin oma tugipunktid saavad, pole enam lihtne, siis on vaenlane meil selja taga, siis on ta igal pool,” vastas Laidoner.
Päts põimis sõrmed kokku ja jätkas arutlust:
„Kui sõda algab, on purustused suured ja palju inimesi saab hukka. Mis hiljem juhtub, ei tea keegi… Kogu rahvas võib hävineda. Minu kohus on seda ära hoida. Riigi võib uuesti üles ehitada, aga rahvast pole kusagilt asemele võtta. Sellised mõtted on mind varemalt vangistanud ja vahel näib, et muud võimalust otsustamiseks ei ole. Aga sama hästi võib venelaste nõudmistele järele andes riigist ühegi pauguta ilma jääda. Ja tulemus sarnane – rahvas on võõra võimu meelevallas ja saab vaid uue isanda armulikkusele loota. Venemaal tapetakse omasidki karjakaupa, mis siis veel meie hingedest rääkida! Sellepärast tahangi sinu arvamust teada juhuks, kui läbirääkimised edu ei too. Meil on valitsuses ju nii mõnigi patsifist ja sõjalistes küsimustes usaldavad nad ehk sinu vaateid rohkem. Kindlasti tulevad järgnevatel päevadel jutuks meie võimalused selles valdkonnas ja ma palun sul anda nii kaalutud hinnang kui vähegi saab. Muidugi oleks meie võinud sõjaväe heaks palju rohkem teha, aga need jutud praegu ei aita. Kõige tähtsam on ülemjuhataja vaade asjadele ja usk meie suutmisse maad kaitsta. Olen viimastel päevadel jõudnud äratundmisele, et ainult sõjariistus vastuhakk on meile kohane käitumisviis kui enam muud üle ei jää.”
Presidendi toon oli rahulik ja kõneviis usalduslik. Nüüd oli Päts siiras, nüüd ei aetud enam oma asja, vaid temas kõneles rahvajuht. Laidoner hoomas kergendusega, et sellega võis „kokkuleppepoliitika” Vene suunal kõrvale heita. Kindral mõistis, et temalt oodatakse tuge otsusele, mis võib-olla isegi neil tundidel tasapisi Pätsi peas küpsemas oli – läbi rääkida nii kaua kui võimalik ning viimases hädas siiski vastu hakata – venelasi paljalt ähvarduste peale riiki lasta ei tohi.
Laidoner võttis taas istet, vaatas Pätsile otse silma ja lausus veendunult:
„Sina, Kostja, tead ju, et jääksin igal juhul antud vandele truuks ja sellepärast on nüüd palju kergem. Nagu ma aru saan, ei ole Vabadussõja vaim siit ruumist veel lahkunud. Kuidas võiksimegi tänases olukorras käed rüppe lasta! Oleme riiki kakskümmend aastat üles ehitanud, suur hulk vaeva ära nähtud, rahvas täis lootust tuleviku suhtes. Sõdureid ja ohvitsere oleme kasvatanud isamaad armastama ja vaenlase ründele vastu astuma. Kuidas saaksime meie juhtidena teistmoodi otsustada! Ja ausalt üteldes on parem, kui me vahepealsest plaani isegi mitte ei meenuta. Ei meeldinud mulle see värk kohe alguses.”
Päts jättis vastamisse pausi, otsekui vaagides kuuldut veelkord. Ühtäkki libises tänulik naeratus üle ta näo, nagu oleks mingi nähtamatu raskus hingelt kadunud ja mille kõrvaldamine vaid neile kahele jõukohane oli.
Nüüd jätkus vestlus asjalikumas vormis.
„Kui jõuame, räägime asjast homme ministritega ja ka Riigikogu komisjonide koosolekud tuleks kokku kutsuda. Mina soovin nii tähtsat küsimust laiemalt arutada. Praeguses olukorras ei saa minna seda teed, et meie kolmekesi, pean silmas ka Eenpalut, otsustama hakkame. Võib-olla on tarvilik isegi Riigikogu täisistung. Kui venelased kiirustama hakkavad, võime öelda, et meil enne otsust teatavad demokraatlikud protseduurid läbi tuleb viia. See aitab aega võita,” arutles Päts.
Laidoner torkas vahele: „Riigikogus pole ju muid kui Isamaaliit. Aitab komisjonidest küll, pealegi on välis- ja riigikaitsekomisjonil korralised koosolekud niigi plaanis.”
„See ei ole mitte sama kui mõne siseriiklise küsimusega. Nüüd on välise ähvardusega tegemist,” täpsustas Päts ja lisas:
„Võib olla peame lähipäevadel mobilisatsiooni välja kuulutama. Homme teame rohkem ja võime edasi arutada, aga sõjavägi olgu valmis.”
„Mina ülemjuhatajana annan muidugi vajalikud korraldused, aga luba märkida, et mobilisatsioon on otsene ettevalmistus sõjaks. Kas see läbirääkimistele kaasa aitab? Kardan, et ei.”
Päts elavnes märgatavalt: „Kõik ümberringi teevad seda! Kui Leedu mobiliseeris kuu alguses Poolaga seoses, ei heitnud talle seda keegi ette. Ka Läti kutsus mehi püssi alla, Soome viib läbi õppusi. Kui Eesti nüüd oma erapooletuse kaitseks sama teeb, ei saa meilegi seda pahaks panna. Pealegi on see selge märguanne ka venelastele, et meie niisama käed rüpes ei istu.”
Mõneks ajaks tekkis vaikus, nagu see enne mitu korda juhtunud oli. Võis näha, kuidas kindral omaette aru pidades huuli torru lükkas, siis pöidlad vöörihma vahele surus ning viimaks lausus:
„Noh kui nii, siis mina olen päri. Meil on peastaabis valmisolek olemas, asume kohe hädavajalikke abinõusid ellu viima, et üllatusi vähem oleks. Las Selter teeb oma tööd, ja kui meie niiviisi aega juurde saame, seda parem. Kiireks muidugi läheb. Ehk võiksime nüüd puhkama minna, näib, et edaspidi selleks väga vähe võimalusi on.”
Päts ei vaielnud vastu, vaid surus mõistmise ja sündinud kokkuleppe märgiks tugevalt kindrali kätt, viipas lahkujale järele, läks siis vitriinkapi juurde ja valas endale veidi viskit.
Lossi ees, enne autosse istumist, köitis Laidoneri tähelepanu kirgas tähistaevas ja suur kuuketas, mis paistis otse katusel lehviva riigilipu kohal. Selsamal hetkel langes täht, tõmmates üle taeva helendava juti.
Välisminister Karl Selter oli paar päeva tagasi Moskvasse kaubandusläbirääkimistele sõitnud lootuses, et tema kohalolek rõhutab tähtsust, mida Eesti ärisuhetele Venemaaga omistab. Venelased soovisid, et Selter reisiks koos abikaasaga. Ministri vastuvõtuprogramm nägi ette lisaks ametlikule osale ka Suures Teatris „Luikede Järve” vaatamist ja põllumajandusnäituse külastamist. Saatkonna kaudu anti mõista, et välisministri abikaasa võõrustamine oleks venelastele tähtis, pealegi on kaubandusleppe allakirjutamine puhtalt rahumeelne akt.
Nii saabuski Selter 24. septembril kella nelja paiku pärastlõunal Moskvasse ühes oma naise Melaniega, keda mees hellitavalt Millaks hüüdis. Nendega koos reisis ka majandusministeeriumi kaubandusosakonna direktor Eugen Uuemaa.
Piirini sõitis rong plaani järgi, aga siis ei saadud Jamburgist-Kingissepast edasi. Kui lõpuks Leningradini jõuti, oli juba õhtu ja sealgi tuli pikalt peatuda. Ametlikus seletuses viivituste kohta viidati raudtee plaanilisele remondile. Tegelikult veeti läände hulgaliselt sõjavarustust ja vägesid. Nii kujunes Selterite reis Moskvasse tervelt ööpäeva jagu tavalisest pikemaks.
Eesti delegatsiooni oodati Välisasjade Rahvakomissariaadis 25. septembril kella kaheks pärastlõunal. Saabumisõhtul oli aga ette nähtud balletietenduse vaatamine. Selle tunnikese, mis jäi teatrisseminekuni aega, kasutas Selter põgusaks jutuajamiseks saadik August Reiga. Rei jagas oma muljeid viimaselt kohtumiselt vene välisministriga ja märkis Selteri meeleheaks, et Molotov olnud väga rahul oma eesti kolleegi otsusega ise kohale tulla.
„Aga meil leidus minu sõidule vastaseid. Ei saa ju neid asju alati eelarvamusega toimetada. Venelased näikse hindavat isiklikku laadi, nii ütelda kõige kõrgemal tasemel suhteid,” lausus Selter Rei jutu peale.
Paar minutit enne seitset võtsid Suure Teatri valitsusloožis istet külalised Eestist. Rahvas, kes saalis ja rõdudel parasjagu
