AAMALT
Need 56 aastat, mis on möödunud ajast, mil ma lahkusin pagulasena Tiibetist Indiasse, on tiibetlaste, kaasa arvatud minu enda jaoks rasked olnud. Üks meie rahva pärimusi, mis on aidanud meil ikka vastu pidada, õpetab, et isegi kõige hullematest asjaoludest tuleb püüda kasu lõigata. Minu puhul on kasu see, et pagulasena elatud elu on mul aidanud oma vaatevälja avardada. Tiibetisse jäänuna oleksin suure tõenäosusega leidnud end välismaailmast eraldatuna ja mul poleks olnud võimalust erinevate arusaamadega rinda pista. Nüüd on mul aga olnud õnne reisida paljudes maades, kohata väga paljusid inimesi, õppida nende kogemusest ja jagada nendega enda omi. See sobib minu meelelaadiga – mulle on vastumeelne ametlikkus, mis tekitab ainult distantsi inimeste vahel.
Inimesena võtan omaks, et minu heaolu sõltub teistest ja seetõttu on teiste heaolu eest hoolitsemine moraalne vastutus, mida ma võtan väga tõsiselt. Mõte, et inimkonna tulevikku saab mõjutada vaid palve või heade soovide abil, on ebarealistlik – selleks on vaja tegutseda. Seega on mu esimeseks ülesandeks aidata kaasa inimeste õnnele nii palju, kui see minu võimuses on. Olen ka buda munk ning minu kogemuse põhjal on kõigil religioossetel traditsioonidel potentsiaali edastada armastuse ja osavõtlikkuse sõnumit. Seega on mu teiseks ülesandeks edendada religioonidevahelist harmooniat ja sõbralikke suhteid. Kolmandaks olen tiibetlane ja kuigi ma olen poliitikast tagasi tõmbunud, on mu jätkuvaks mureks teha kõik mis võimalik Tiibeti inimeste abistamiseks ning selleks, et säilitada meie budistlikku kultuuri ja Tiibeti looduskeskkonda, mis on mõlemad hävimisohus.
Olen väga õnnelik, et mu kauaaegne sõber Dan Goleman on kirjutanud selle raamatu, milles ta uurib ja kirjeldab minu tegevust mitme viimase aastakümne jooksul. Ta on kogenud kirjanik, kes huvitub aktiivselt teadusest, mis käsitleb meie siseelu ja suhestumist välismaailmaga. Mul on temast palju abi olnud. Ulatuslike teadmiste tõttu on ta käsitlusviis selge, mis kajastub ka selles raamatus.
Usun, et eesmärk – et me toetaksime üksteist suuremal määral ja oleksime õnnelikumad inimesed, kes elavad koos rahulikumas maailmas – on midagi sellist, mille saavutamiseks me oleme võimelised. Kuid selleks tuleb meil näha asju laiemalt ja pikaajalises perspektiivis. Muutus meis endis ja maailmas, kus elame, ei saa toimuda ühtäkki, see nõuab aega. Ent kui me katset ei tee, siis ei juhtu ka mitte midagi. Kõige tähtsam sõnum, millest lugejad loodetavasti aru saavad, seisneb mõistmises, et selline muutus ei leia aset valitsuste või ÜRO tasandil tehtud otsuste põhjal. Tõeline muutus leiab aset siis, kui inimesed muudavad end väärtushoiakute põhjal, mis on kõigi humaansete eetiliste süsteemide, teadusavastuste ja tavamõistuse keskmes. Seda raamatut lugedes palun teid meeles pidada, et inimolenditena, kellele on antud imepärane intelligentsus ja võime kasvatada endas sooja osavõtlikku südant, on igaühel meist võimalik saada osaks headuse väest.
ESIMENE OSA
MAAILMAKODANIK
I PEATÜKK TAASLEIUTAGEM TULEVIK
BRITISH BROADCASTING COMPANY edastab maailmaelu puudutavaid uudiseid ja lühilainesignaal jõuab isegi kaugesse himaalajasse, mägisesse Dharamsala piirkonda ning selle mäeaheliku rüppe peitunud McLeod Ganji linna, kus elab Tenzin Gyatso, XIV dalai-laama.
Ta kuulub BBC pühendunud kuulajate hulka, tutvudes sellega juba kaugel noorusajal Tiibetis. Ta hindab väga raadiojaama usaldatavust uudiseallikana; kodus viibides paneb ta alati raadio mängima kell pool kuus hommikul, umbes hommikueine ajal.
„Kuulan iga päev BBC saateid,” ütles mulle dalai-laama, „kuulen uudistest tapmistest, korruptsioonist, kuritarvitustest, hullunud inimestest.”
BBC igapäevane epistel inimeste ebaõigluse ja kannatuste kohta on viinud dalai-laama arusaamiseni, et enamik tragöödiaid tuleneb ühestainsast puudusest: osavõtliku moraalse vastutusvõime puudumisest. Moraalsed tõekspidamised peaksid kõnelema meile kohustustest teiste ees, mitte sellest, mida me tahame iseendale, ütleb dalai-laama.
Mõelge hetkeks ükskõik millisele hommikusele uudistesaatele: see toimib baromeetrina, mis näitab, et inimkonnal puudub selline moraalne tüür. Teated saabuvad lausa negatiivsuse merena, mis meist üle uhab: küll saavad lapsed oma kodus pommitabamuse, küll surub valitsus kuskil jõhkralt eriarvamusi maha, küll hävib järjekordne looduslik ala. Uudised kõnelevad veristest hukkamistest, sissetungidest, maapealsetest põrgutest, orjatööst, loendamatuist põgenikest ja isegi tööd rügavaist vaestest, kes ei suuda end ära toita ja endale peavarju hankida. Inimeste ebaõnnestumiste loetelu tundub lõputu olevat.
Kõige selle juures tekib veider déjà vu tunnetus. Tänastes uudistes kajab vastu möödunud aasta, viimane aastakümme, viimane sajand oma uudistega. Need hädade ja tragöödiate lood on vaid väga vanade lugude praegused variandid, kõige viimased valed sammud ajaloo katkematu kulgemise vältel.
Ehkki me võime selle pika kulgemise jooksul saavutatud edu üle ka uhkust tunda, paneb hävingu ja ebaõigluse, korruptsiooni ja kohutava ebavõrdsuse jätkumine meid siiski suurt muret tundma.
Kus on need vastujõud, mille abil ehitada sellist maailma, nagu soovime?
Just sellise ülesandega kutsub dalai-laama meid tegelema. Tema ainulaadne maailmatunnetus annab talle selge teadmise, kus inimkond on valesti talitanud ja mida me saame teha selleks, et asuda paremale arenguteele – sellisele, kus ei korduks enam lakkamatud möödaniku tragöödiad, vaid kus me seisaksime silmitsi meie aja võimaluste ja proovikividega ning kus meil oleks sisemisi ressursse narratiivi muutmiseks.
Ta peab silmas väga vajalikku vastuabinõu ehk jõudu, mis oleks rakendatud headuse teenistusse – headuse väge.
Dalai-laama kehastab rohkem kui keegi teine mulle teadaolevaist inimestest sellist paremat jõudu ja on selle eestkõnelejaks. Esimest korda kohtusime temaga 1980. aastatel ning ma olen järgnevatel aastakümnetel näinud teda rääkimas-tegutsemas kümneid kordi, mil ta on ikka ja jälle väljendanud selle sõnumi mingit aspekti. Selle raamatu jaoks on ta kulutanud tunde, selgitades üksikasjalikult headuse väge nii, nagu tema seda näeb.
See vägi saab alguse vastuhakust inimese teadvuses peituvale ja negatiivsust ajendavale energiale. Dalai-laama ütleb meile, et muutmaks tulevikku selliseks, et tegu poleks enam kurva mineviku kordamisega, on meil tarvis muuta oma teadvuses kinnistunud mõtteviisi – vähendada destruktiivsete emotsioonide kaalu ning tugevdada seeläbi oma paremat loomust.
Ilma taolise sisemise muutuseta jääme niisuguste ennustatavate äkiliste reaktsioonide meelevalda nagu raev, frustratsioon ja lootusetus. Need aga viivad meid aina samadele haletsusväärsetele radadele.
Kuid positiivse sisemise muutuse puhul saab meile loomulikumaks mure teiste pärast – seega tegutsemine osavõtlikkuse ja moraalse vastutustunde ajel. See, ütleb dalai-laama, valmistab meid ette tegutsema suurema mastaabiga missioonis uue selguse, rahu ja hoolivusega. Saame siis käsile võtta sellised allumatud probleemid nagu korruptiivsed otsustajad ja justkui hoopis teises maailmas elava eliidi, ahnuse ja enesekesksed huvid meie tegusid juhtivate motiividena, võimulolijate ükskõiksuse mittevõimulolijate suhtes.
Tehes algust sellise sotsiaalse revolutsiooniga meie teadvuses, seab dalai-laama oma visioonis eesmärgiks vältida möödaniku liikumiste vajakajäämisi. Mõelge näiteks George Orwelli hoiatavalt õpetliku sõnumi peale raamatus „Loomade farm“: kuidas ahnus ja võimuhimu korrumpeeris „utoopiad”, mis pidid kukutama despoodid ja kõiki võrdselt aitama, kuid viisid tegelikult lõpuks uuesti võimu tasakaalust välja ja tekitasid ebaõiglust, täpselt nii nagu oli minevikus, mille nad pidid välja juurima.
Dalai-laama näeb meie dilemmasid omavahelise sõltuvuse objektiivi kaudu. Martin Luther King Jr sõnastas sõltuvuse olemuse järgnevalt: „Oleme kinni vastastikuse seotuse võrgustikus, kust meil pole pääsu; oleme seotud ainsa saatusega. See, mis otseselt mõjutab ühte meist, mõjutab kaudselt kõiki teisi.”
Ehkki
