õigele poole, ükskõik kui suurel määral keegi seda suudab ja mil viisil see võimalik on. Kõik koos suudame luua liikumise, nähtavama jõu ajaloos, mis kujundab sellist tulevikku, et see murrab meid vabaks mineviku ahelaist.
Meie täna külvatud seemned võivad dalai-laama arvates muuta meie ühise tuleviku kulgu. Mõned võivad kanda kohest vilja, teiste vilju saavad maitsta alles pärast meid tulevad põlvkonnad. Kuid meie ühendatud jõupingutused võivad sisemisele muutusele põhinevalt asjade seisu tundmatuseni muuta.
Sellise visioonini jõudmiseks vajalik eluteekond on dalailaamal keeruline olnud. Selle raamatu tekkeni viinud teekonnast saame rääkida alates hetkest, millest dalai-laama on järjepidevalt ülemaailmse tähelepanu keskmes olnud.
Koht on Newport Beach Californias ja kuupäev 5. oktoober 1989.
Dalai-laama siseneb ruumi fotoaparaatide klõpsatuste ja välklampide välgusähvatuste tärina saatel, et osaleda pressikonverentsil, mis on pühendatud Nobeli auhinna võitmisele, mis talle äsja teatavaks tehti.
Dalai-laama kuulis sellest vaid mõni tund varem, harjudes tasapisi alles selle mõttega. Üks reporter küsib, mida ta auhinnaks saadud rahasummaga – tol ajal umbes veerandi miljoni dollariga – teha kavatseb.
Üllatunud, et auhinnaga koos käib ka raha, vastab dalai-laama: „Imetore. Indias on pidalitõbiste koloonia, kellele ma olen ikka tahtnud veidi raha anda.” Järgmisel päeval ütles ta mulle, et esimene pähe tulnud mõte oligi see, kuidas raha ära anda – võib-olla ka nälgivatele inimestele.
Ta meenutab inimestele sageli, et ei mõtle endast kui eksalteeritud „dalai-laamast”, vaid peab end pigem lihtsaks mungaks. Ja sellisena pole tal isiklikku vajadust Nobeli preemiaga kaasneva raha järele. Alati kui dalai-laama saab kingituseks raha, annab ta selle ära.
Mäletan näiteks, kuidas San Franciscos toimunud ühiskonnaaktivistide konverentsil tehti istungite lõpus teatavaks ürituse rahaline seis (iseenesest ootamatu tegu sellise ürituse puhul). Pärast kulude tasumist jäi piletite müügist üle umbes 15 000 dollarit, ning sealsamas teatas dalai-laama kõigi meeldivaks üllatuseks, et annetab selle konverentsil osalenud puuetega noorte rühmale Oaklandist, kes olid üritusest inspireerituna otsustanud ise ka selliseid üritusi korraldada. See juhtus aastaid tagasi ja sestsaati olen näinud korduvalt, kuidas ta on heldelt ja kohe annetanud (samamoodi on ta talitanud ka sellest raamatust saadava tuluosaga).
Kõne Norrast, mis teatas, et nende suursaadik on teel, et 1989. aasta Nobeli preemia isiklikult välja kuulutada, saabus eelneval õhtul kell kümme, tükk aega pärast dalai-laama magamaminekuaega kell seitse õhtul.
Järgmisel hommikul oli dalai-laama ametis oma spirituaalsete riitustega, mis algavad umbes kell kolm hommikul ja kestavad umbes kella seitsmeni (vahepeal on paus hommikueineks ja BBC kuulamiseks)
Keegi ei julgenud neisse toiminguisse sekkuda, et teda auhinnast informeerida, seega läks teade avalikkusele välja enne, kui keegi jõudis talle uudisest teatada.
Vahepeal ütles dalai-laama erasekretär ära tohutust hulgast intervjuupalvetest maailma tippmeedia esindajatele – see huvi oli väga suur kontrast eelnevate aastatega, mil reporterid edastasid küllaltki vastumeelselt temast teateid.
Äkitselt nõudis ülemaailmne ajakirjandus teda lärmakalt taga: tundus, et iga tähtsam TV-programm ja ajaleht helistas sooviga saada intervjuud.
Ehkki telefonid pidevalt helisesid, instrueeris dalai-laama rahulikult oma sekretäri, et ta jätkaks päevaks ettenähtud üritusega, nimelt seisis ees kohtumine neuroteadlastega. Kuna dalai-laama ei jätnud kohtumist neuroteadlastega ära, öeldi palvete peale ei või lükati kokkulepped edasi. Pressikonverentsi sai lisada dalailaama päevaplaani alles õhtupooliku lõpuks.
Selleks ajaks olid sajad reporterid ja fotograafid jõudnud kohaliku hotelli tantsusaali, mis muutus käigupealt pressikonverentsi pidamise kohaks. Kogunedes rüselesid fotograafid parimate pildistamiskohtade pärast esiridades – see nägi juba välja nagu rüselus ragbimängus.
Paljud reporterid olid kiiruga värvatud läheduses asuvast Hollywoodist, mis pakkus infot filmitööstusest, ning nemad olid harjunud hoopis teist tüüpi kuulsustega. Siin olid nad vastamisi inimesega, keda ei erutanud ei kuulsus ega raha ja kes polnud ka eriti innustunud mõttest, et temast maailma ajakirjanduses kirjutatakse.
Ajastul, kui nii paljud tunnevad kohustust teavitada teisi igast oma liigutusest ja söömaajast, väljendavad eespool nimetatud seisukohad radikaalset positsiooni. Te pole maailma kese – tundub, et dalai-laama olemus ise ütleb meile seda –, seega ärge nii hirmsasti muretsege, jätke ülemäärane enesega tegelemine ja vaigistage need mina-kõigepealt-ambitsioonid, et saaksite mõelda ka teistele.
Vaadakem või tema reaktsiooni Nobeli auhinna saamisele. Juhtusin olema ta pressikonverentsil, kuna olin just lõpetanud kolmepäevase osavõtliku tegutsemise teemalise dialoogi vahendamise dalai-laama ning rühma psühhoterapeutide ja ühiskonnategelaste vahel.
Intervjueerides teda New York Timesi jaoks päev pärast auhinnast kuulmist, küsisin veel kord, mis tunded tal sellega seonduvad. Oma „katkendlikus” inglise keeles – nii ta seda nimetab – ütles ta: „Mina ise ei tunnegi eriti midagi”. Selle asemel oli ta rahul nende inimeste eduka tegutsemisega, kes olid vaeva näinud, et talle auhind saada – reaktsioon, mis tähistab dalai-laama traditsioonis mudita’t, rõõmu tundmist teiste rõõmust.
Ja siis see vallatu sõnavada. Piiskop Desmond Tutu, tema kalliks peetud sõber, tundub eriti osav valla päästma seda lõbusat, üleannetut tahku dalai-laama olemuses. Kui need kaks on koos, siis aasivad ja naljatlevad nad nagu väikesed poisid.
Ent ükskõik kui oluline pole sündsustunne, mida üritus nõuab, tundub, et dalai-laama on alati naeruks valmis. Mäletan üht hetke kohtumiselt teadlastega, kus ta enda kulul nalja heitis (nagu ta seda sageli teeb). Tal oli varemgi paljudel kordadel olnud selliseid kohtumisi teadlastega ja ta ütles mulle, see meenutas talle üht vana Tiibeti lugu jetist, kes püüdis koopaoravaid.
Jeti oli end sisse seadnud koopaoravate pesa sissekäigu juurde ja kui üks koopast välja kargas, sööstis jeti teda haarama, püüdis ta kinni ja toppis enda istumise alla. Kuid iga kord kui jeti uue koopaorava järele haaras, pidi ta üles tõusma, ja varem kinni püütud koopaorav lippas minema.
Just nii on lood ka kõigi teadusega seonduvate õppetundidega minu mälus, ütles dalai-laama naerdes.
Siis meenub mulle kord, kui dalai-laama ootas kolledži külgtiivas, kus tema ja rühm teadlasi pidid maha pidama arutelu. Koosoleku sissejuhatuseks oli kuulajaskonnale mõeldud a capella laul keskkooliõpilaste koori esituses. Ent kui koor laulmist alustas, siis kõndis uudishimulik dalai-laama üksinda tühjale lavale, kõrgudes võlutult laulva koori kohal.
See oli hetk, mis ei mahtunud stsenaariumi – teadlased ja ülikooli ametnikud, kes olid valmistunud teda ametlikult tervitama, seisid segaduses lava taga. Ent kõigist sõltumatu dalai-laama seisis seal, vaadates säravail silmil lauljaid – ta ei pannud tähelegi kuulajaskonda, kes vaatas säravail silmil teda ennast.
Ühel kokkusaamisel, mis oli mõeldud vaid kutsetega külalistele, istus paarkümmend tegevjuhti pika konverentsilaua taga, dalai-laama laua otsas. Rääkimise käigus maabus istungit dokumenteerima palgatud fotograaf ühel hetkel põrandale dalai-laama tooli kõrval, klõpsutades tohutut fotokaamerat.
Dalai-laama peatus lause keskel, vaatas lõbustatult alla fotograafi poole ning tegi talle ettepaneku, et ta pikali heidaks ja veidikeseks tukastaks. Vestluse lõpus tegi sama fotograaf üsna ametliku grupifoto dalai-laamast koos tähtsate
