alt="Levin" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>Eessõna
Selle raamatuga tahaksin ma esmajoones pöörduda oma kallite põlvkonnakaaslaste ehk nö vanema generatsiooni poole.
Kas teile ei tundu vahel nii nagu minule, et meie elu ja tööd üritatakse otsekui maha salata, meie saavutuste najal iseendal särada lastes isegi vahel meie nimed maha vaikida? Jätta mulje, nagu alanuks elu täielises Eesti Vabariigis tühja koha pealt. Alles siis, kui pudenevad sambad ja satuvad ohtu sümbolid, leitakse otsekui maa alt üles väärikas eas professorid, suurte kogemustega insenerid või teised auväärses eas asjatundjad, kelle olemasolu niisama kunagi ei märgata. Seepärast tahangi ma oma elu lugu jutustades näidata, kuidas me nägime vaeva ja töötasime terve elu selle nimel, mis oli meile tähtis ja kallis ning kuidas me söandame veel kõrgeski eas seista oma tõekspidamiste eest.
Mul on väga hea meel, et omi mälestusi on lugejatega jaganud juba paljud Eesti lastearstid. Arst seeniorina meenutan minagi, kuidas aastatega muutus mu arusaam meditsiinist, kuidas ma uut nähes vaimustusin kuid ometi tõdesin, et meditsiin üksi pole kõikvõimas vaid inimene peab õppima ise ennast aitama ning kasutama haruldasi võimeid ja ande, mida loodus on talle heldelt kinkinud. Me lõime seepärast koos kolleegidest mõttekaaslastega lapsesõbraliku haigla ja humaanse ravi põhimõtted, nüüd aga aitan inimestel individuaalse toitumise kaudu ennast ise aidata.
Meie lastehaigla kunagised patsiendid on tänu meie põlvkonna pingutustele ja tööle tänapäeval kõik ju palju tervemad ja tublimad kodanikud ning paremad maksumaksjad, kelle töö annab meile nüüd võimaluse pensionipõlve nautida.
Selle raamatu pühendan ma oma vanematele, kes andsid mulle elu, päästsid mu Siberis, aitasid üle elada sõjajärgsed aastad ning suunasid haridusteed. Kuigi võimeid sain ma neilt keskpäraselt, andsid nad mulle töökuse ning mis kõige tähtsam, teravad hambad, et võidelda oma tõe ja õiguse eest. See raamat on ka mu kallile abikaasale Dinale, kes juba üle 40 aasta on minu kõikvõimas tagala.
Tänan kõiki häid kolleege Tallinna Lastehaigla 9. osakonnast, kellega koos töötatud aastad ei unune. Kahe suurepärase peaarsti, dr Jadviga Kreegi ja dr Merike Martinsoni ees aga kummardun maani, sest nendeta poleks meie unikaalset lastehaiglat nõukogude ajal sündinud ega oleks see taasiseseisvumisel maailmatasemel raviasutuseks muutunud. Soojad tänud ka tublidele töökaaslastele individuaalse toitumise programmi radadelt, samuti suurepärastele, siiratele ja julgetele inimetele, keda olen oma elus kohanud ja kes on kujundanud minu teed.
Tänan TEA Kirjastust ja eelkõige Silva Tomingat selle eest, et minu lugu raamatuks sai, ning autorit, kes teab nüüd minust rohkem kui ma ise.
Andku Jumal Teile kõigile tervist!
Sirgumine
Sõja jalus sündinud
Oma kõige varasemas lapseea mälestuses pikutan ma, seljas tilluke nööpidega jakike, jalas sipukad, muinasjutuliselt ilusas titevankris. Üks põsk pehmelt pitsäärisega padjal, teine surisevalt sooja päikese poole, õõtsun ma tasakesi kaasa vankri lükkamise taktis ja hingan väikeste sõõmude kaupa sisse oma imelist idülli.
Võib-olla polegi see päris mälestus, vaid hiljem kuuldud juttude mõjul kokku pandud kujutluspilt. Sündimise aeg on mul selline, et kui mu elu looteeas kulges veel Eesti Vabariigis, siis 17. augustil 1940 noore juudi pere esimese lapsena Valgas ilmale tulles ootas mind ees juba nõukogude sõjaväeline võim. Ema jutustas hiljem, kuidas ta veidi enne mu aastaseks saamist ühel kenal juulipäeval linnapargis jalutades ja vankrit lükates korraga nägi, kuidas inimesed ümberringi nagu nõelatult sagima hakkasid: pingil päevasoojas peesitajad kargasid püsti, tüdrukutirtsud jätsid keksukasti sinnapaika, väiksemad põnnid kahmati liivakastist sülle ning kõigil hakkas korraga kohutavalt kiire.
Sosinal või valjult, kuidas keegi, anti üksteisele teada, et Saksa armee ületas Iklas Eesti piiri ning võib olla vaid tundide küsimus, millal nad jõuavad Valka. Meie nagu teistegi juudi peredeni jõudis salasõnum, et Valga jaama veereb üks eriline vagun, millega kõik kohalikud juudid, kes seda soovivad, toimetatakse sõja jalust ära Siberisse, evakueeritakse Nõukogude tagalasse. Kodus peeti kiirelt aru ja minu vanemad otsustasid minna. Tollest minekust meenutas ema sageli just seda, kui ta kibedaid pisaraid valades pidi mu imeilusast lapsevankrist välja tõstma ja kuidas me seejärel, kõige hädavajalikumad pambud ühes, loomavaguniga Siberi poole teele asusime.
Vanaisa ja onu kaasa ei tulnud ning neist nagu ka teistest Valka jäänud juutidest ei kuulnud me enam kunagi. Ma pole jälgi ajanud, kelle käe läbi, millal ja kus nad hukati. Ainult üksikud Valka maha jäänud juudi lapsed, keda head eesti pered enda juures peitsid, pääsesid minu teada eluga sellest järgmise poole aasta jooksul toime pandud tapatööst, mille lõpuks saadi 1942. aasta jaanuaris raporteerida, et terve Eesti on judenfrei.
Mu Iisraelis elav onutütar on võtnud uurida meie päritolu, seepärast tean, et suguvõsa on elanud siinmail Valgast Vilniuse või isegi Minskini alates 17. sajandist. Vaarisa Jodel, võiks öelda, et meie suguvõsale alusepanija, oli olnud Liivimaal rabi. Valgas, mis enne II maailmasõda oli peale Tallinna, Tartu ja Pärnu arvestatav juudi keskus, elas ja tegutses mõjukas juudi kogukond. Sealt on pärit näiteks trompetist Abi Zeider ja mõned teisedki Eestis hiljem tuntuks saanud juudid.
Minu vanaisa pidas mittejuutide silmis igati tüüpilist juudi ametit, ta oli nimelt kaupmees. Päris edukas, tänu millele said lapsed korraliku hariduse. Ema ja isa töötasid ühele sugulasele kuulunud riideäris, mille hoone on Valgas tänapäevalgi veel püsti. Ema teadis jutustada, et kui baaside lepingu aegu esimesed Vene sõjaväelased Valka ilmusid, käisid ohvitseride prouad poes kanga- ja rõivakaupa uudistamas, eriti aluspesu, millega nad suurt midagi peale hakata ei osanud. Mu emast, kes valdas vene keelt ning oli elava loomuga hea suhtleja, kujunes neile omamoodi moekonsultant ja stilist, kes ühe või teise peenema pesueseme otstarvet selgitas. Ka hiljem Siberis käisid kohalikud külanaised ema pool imetlemas, kuidas too Eestist tulnud kena naine riietub. Siberlannad ei teadnud rõivastumisest eriti muud, kui et hommikul tõmbasid kleidi selga ja kõik.
Lapsevankrist Siberisse
Siberisse sõitu ma ise muidugi ei mäleta, sest olin ju alla-aastane. Kui rong Trans-Siberi raudteed pidi Kurgani oblasti Petuhhovo küla jaama jõudis ja vagunitäis evakueerituid välja valgus, jäädi jaamaesisele platsile kohmetult passima, mis nüüd edasi saab. Kuidagi jaotati pikast sõidust ja teadmatusest räsitud tulijad laiali peredesse, kes meid enda juurde võtsid. Meiega jagati sööki ja jooki, nii palju kui kellelgi seda oli. Mingit vahet ei tehtud, kas tegu oli oma pereliikme või kauge kostilisega. Olen hiljem rääkinud paljude Siberis käinud inimestega, ka nendega, kes ei läinud vabatahtlikult, vaid küüditati. Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda neid, kellel on kohalikest siberlastest halbu mälestusi. Sealne rahvas oli lahke, leplik ja sooja südamega.
Ometi ei kujunenud elu Siberis meile kergeks. Ema polnud kunagi varem lehma lüpsnud, loomi talitanud ega osanud maatöid peaaegu üldse. Kõike tuli õppida otsast peale. Isa mobiliseeriti Punaarmeesse, meie jäime tädi ja lapseootel emaga omapead. Väikevend Osher, kes peagi sündis, suri. Suremas olin ka mina. Olin haigestunud ägedasse kopsupõletikku, kuid ravimeid, ka kõige tavalisemaid, polnud kusagilt võtta. Ema kogus kokku kõik oma kaasavõetud kuldehted ja peenema pesu ning läks nendega oblastikeskusesse Kurganisse kaupa tegema. Oma kraami eest õnnestuski tal vahetuskaubana ravimeid ja paranemiseks vajalikke toiduaineid hankida. Nende abil poputas ta mu vähehaaval elule tagasi. Sirgusin nagu lapsed ikka joostes ja mängides, ainult emast hoidsin teiste lastega võrreldes kiivamalt kinni. Mäletan, kuidas ma kolme- või nelja-aastasena ühel hommikul vara üles ärkasin ja ema hõikasin, aga teda polnud. Piilusin õue, ikka ei olnud. Paljajalu ja öösärgi väel, murest ja jooksmisest hingetu, kahlasin mööda metsa ning hüüdsin, muudkui hüüdsin, kuni lõpuks seal ta oli –
