paar päeva enne jõule. Linnas valmistuti juba uut aastat vastu võtma, sest jõulupühi ei peetud. Töökohaotsingutega tegin algust kohe. Lehtedes töökuulutusi minu mäletamist mööda ei avaldatud ning kõige lihtsam tundus ise linna haiglatele tiir peale teha. Uralsk, praeguse nimega Oral, oli umbes 200 000 elanikuga Lääne-Kasahstani nimelise oblasti pealinn, kus elas tervelt kolmandik selle poolkõrbese ja stepise oblasti elanikest. Vaatamata ühisele piirile Venemaaga, moodustasid oblasti elanikest ligi 70 % kasahhid, suuruselt järgmine rahvusgrupp olid venelased ning teistest rahvustest elanikke nägin vaid üksikuid. Ühtegi kohalikku eestlast ei juhtunud ma Kasahstanis veedetud seitsme aasta jooksul mitte kordagi kohtama.
Haiglaid, kust tööd otsida, polnud linnas kuigi palju: üks linna alluvusega lastehaigla ja üks väikese lasteosakonnaga raudteehaigla. Kõige suurema, oblasti keskhaigla lasteosakonna juhataja jutul käisin muidugi ka. Tolles osakonnas töötasid ainult naised. Enamasti vanemas eas soliidsed daamid, sekka ka mõni noorem nägu. Tõesti, mitte ühtegi meespediaatrit polnud selles haiglas veel nähtud. Haigla ise oli hiiglasuur, oblasti keskhaigla ikkagi, kuhu toodi kokku kogu Lääne-Kasahstani raskemad haiged. Oblasti territoorium oli üle saja tuhande ruutkilomeetri, mis on kokku õige mitu Eestit, elanike arv jäi aga Eesti omale alla. Keskhaigla teeninduspiirkond oli seega üüratult suur ning vastavalt sellele oli suur ka haigla lasteosakond. Osakonna juhataja andis mulle kohe meie kohtumise alguses mõista, et neil oleks üht meesarsti hädasti vaja küll. Kõige kaugemaid väljakutseid tuli teenindada lennukiga (haigla juurde kuulus väike aviojaam) ning osakonna naistohtrid polnud eriti vaimustuses pikkade sõitude tõttu hiliste tundideni venivatest tööpäevadest. Kõndisime temaga läbi staadionimõõtu hoovi peaarsti kabineti poole ja kogu tee ta muudkui jutustas, kui head on arstide töötingimused ning millised suurepärased võimalused teadustöö tegemiseks mulle avanevad. Ma tõesti uskusin teda, sest igale arstile, eriti algajale, on töötamine suure koormusega haiglas erineva patoloogiaga haigetega ideaalne võimalus end üles töötada ja erialaselt areneda.
Keskhaigla peaarst Semjon Aronovitš Tjomkin võttis mu lahkesti vastu. Päris mu kodu ja pere kohta ning taipas muidugi, et olen juut nagu temagi. Semjon Aronovitš oli üles kasvanud ning hariduse omandanud Kasahstanis. Arstina oli ta korralikku karjääri teinud ning tänu erakordsetele organisaatorivõimetele tõusnud keskhaigla peaarstina erialase ametiredeli tippu. Nii kasahhid kui ka kohalikud venelased hindasid teda väga. Kahjuks suri ta juba 53-aastaselt, kuid sellele vaatamata jõudsin ma temalt väga palju õppida. Mäletan, et küsisin üsna varsti pärast tööle asumist, kui raske on tema arvates ühel juudil kultuuriliselt sedavõrd erineva rahva hulgas arstina usaldust võita. Ta vaatas mind rahuliku elutarga muigega, mõtles väheke ning lausus: „Tead, Adik, sündides ja surres tuleb juut olla, aga elada tuleb inimesena inimeste seas. Kui sa seda meeles pead, saad hakkama.” Nende sõnade paikapidavust on elu mulle hiljem korduvalt tõestanud. Aga meie esimese kohtumise lõpuks teatas ta lakooniliselt: „Olgu, tööle ma su võtan, aga tea, et rabada tuleb kõvasti ja ühtegi tööd ära põlata ei tohi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
