ei armastanud. Ainult poetas vahel moka otsast, et eks see Eesti korpus üks Punaarmee trahvirood ja kahuriliha oli, muidu poleks ju nii palju mehi hukkunud.
Pood, kus ema-isa Valgas enne müüjatena töötasid, oli muidugi laiali lammutatud ja juudist omanik 1941 Siberisse küüditatud. Meie koduse mööbli ja muu varanatukese olid head inimesed silma alt ära pannud ning selle kogusime tükkhaaval taas kokku. Isa oli nüüd Suure Isamaasõja invaliid, uue võimu silmis usaldusväärne isik, kellele võis usaldada juhtivaid ameteid. Temast saigi Valga sauna direktor ja linna võõrastemaja juhataja ühes isikus. Saun ehitati isa juhtimise all korralikult üles ning minu teada tegutseb see tänase päevani.
Edasi ei kulgenud tema karjäär enam nii libedalt. Stalinlike ümberkorralduste tuhinas otsustasid kohalikud võimud 1951. aastal määrata isa kolhoosi esimeheks. Eestlastel oli kunagi selline kahesõnaline anekdoot – juut kolhoosnik –, mille peale kõik naersid. Isa ei teadnud põllumajandusest muidugi mitte midagi. Pealegi oli ta invaliid, kelle üks käsi oli küünarnukist kõver ja kange. Tänapäeval osatakse niisugust puuet leevendada, aga toona ei saanud ta vigase käe tõttu isegi kodus kõrvalise abita hakkama. Mis siis veel rääkida kolhoosist. Mäletan, kuidas ema õhtuti nuttis ja isa murelikult vaikis. „Ei” ütlemine oleks tähendanud võimudele vastutöötamist ja julgeolekuorganite huviorbiiti sattumist. Nii ta siis otsustaski mitte vastu punnida ja läks „oma” kolhoosi kusagile Puka kanti vaatama. Küllap levis uudis kiiresti, sest keegi vihane talumees oskas tema tulekut õigel ajal ja õiges kohas varitseda. Tugeva kondiga mees kargas isale kallale ja üritas teda kirvega maha lüüa: „Kuradi juut, ma sulle näitan kolhoosi!” Võimudele sai muidugi selgeks, et isast sundkollektiviseerijana asja ei ole, ning tal võimaldati koguni Valgast ära Pärnusse kolida. Kodu tuli lõplikult maha jätta. Head tuttavad ja kommunaalministeerium aitasid leida Pärnus uue eluaseme, mis oli tol ajal väga suur asi, sest korterit üürida nagu praegu olnuks seadusevastane ning seetõttu võimatu. Pärnusse me aga kolisime ning sealses 1. keskkoolis jätkus teadlikum osa mu Valgas alguse saanud kooliteest.
Keelte paabel
Ütlen ausalt, et ma küpsesin hilja. Mõned lapsed teavad juba koolis väga täpselt, kelleks nad suurest peast saada tahavad. Mina selliste asjade peale isegi ei mõelnud, sest mul oli koolis kõvasti tegemist ainuüksi hakkama saamisega. Paljus oli süüdi mitmekeelne keskkond, milles ma kasvasin: Siberis olles harjusin kõnelema vene keelt, ema ja tädi rääkisid kodus saksa keelt, ema ja isa omavahel ivriiti ning osa sugulastega räägiti läti keelt. Valgas ja Pärnus olid mu mängukaaslased enamikus eestlased, kellega lobisesin eesti keeles, ja seepärast otsustasin koos sõpradega minna eesti kooli. Mu kaks pärast sõda sündinud nooremat venda, kes sõbrustasid rohkem vene poistega, läksid hiljem vene kooli. Kõik see kokku oli üks suur keelte paabel, mis muutis minu jaoks eestikeelses koolis õppimise, eriti humanitaarainete omandamise väga raskeks.
Kõige hullem oli muidugi kirjutada klassikirjandit, mida tol ajal tihti nõuti. Niipea kui järjekordne teema tahvlile kirjutati, kummardusin minagi, nägu mõtlik, klassikaaslaste kombel joonelise vihiku kohale, kuhu tunni lõpuks pidi vähemalt kahe lehekülje jagu soravat teksti ilmuma, aga tegelikult tundsin oma tühja vihikulehte põrnitsedes peaaegu füüsilist piina. Samasugune tunne valdas mind siis, kui mõnel isiklikul teemal, näiteks kuidas ma pühapäeva veetsin või isaga kalal käisin, klassi ette jutustama kutsuti. Ma sain ju aru, et olen teistsugune, ja häbenesin hirmsasti. Ka kõik pähe tuiskavad suurepärased mõtted hakkasid otsekohe viltu kiskuma, kui neid sõnadeks ja lauseteks ritta sättima hakkasin. Eesti keelt ma ju soravalt rääkida oskasin, aga sõnavara ja väljendusoskus olid teistega võrreldes puudulikud ning vahel ütlesin asju päris huupi. Laua või lauda peal, mine metsa või metsale, päike tõuseb või hoopis loojub – need läksid mul ühtelugu segi. Ülejäänud lapsed ei saanud aga aru, miks ma vahel nii imelikult räägin. Hirmust õpetaja halvakspanu ning klassikaaslaste pilkamise ja naeru ees olin ma alailma pingul kui vedru, väsisin kiiresti ja ei suutnud kõike, mida läbi võeti, jälgida ega lõpuni selgeks teha. Ma tundsin ennast lausa invaliidina, kes pole teiste lastega võrdväärne. Lapsevanematele tahan seetõttu küll südamele koputada, et sama tunnevad kõik lapsed, kes pannakse kooli, mille õppekeelt nad hästi ei oska, või kes peavad alustama oma haridusteed välismaal võõra keele keskkonnas. Enne niisuguse otsuse langetamist peab lapsel olema üks keel perfektselt selge. Klassikaaslased, kellega me tänaseni iga viie aasta tagant kokku saame, kinnitavad tagantjärele küll, et polnud ma nii vilets õpilane ühtigi, et me kõik olime ühtemoodi laisavõitu, kuid tegelikult olin ma neist ikka kehvem küll. Probleeme oli koolis aga teisigi.
Range koolikord
Rõõmsameelsed tugeva närvikavaga lapsed tundsid end koolis tõenäoliselt hästi nagu kalad vees, aga minule, ülitundlikule, oli karm ja range koolikord vastumeelne. Kas või too lakkamatu ülekooliline sotsialistlik võistlus, mida õpetajad võtsid täie tõsidusega. Iga liigutust ja tegu valvati ja mõõdeti. Püüdlikkuse ja tubliduse eest anti plusspunkte, iga eksimust ja üleastumist karistati miinusega, mis kanti klassi punktiarvestusse. Kindlasti sai miinuse kirja kas või selle eest, kui kogu vahetunni koridoris ringiratast ei jalutatud, jäädi kusagile seisma või aknast õue vahtima. Jooksmine, tõuklemine ja rüselemine olid kraad kangemad süüteod ning vastavalt sai ka kopsakamad miinused. Tundidest minemahiilimine või kempsus tikkudega vahelejäämine oli aga juba distsipliinirikkumise kõrgem pilotaaž, milleni minu tase muidugi ei küündinud. Mind karistati peamiselt selle eest, et ma tunnis kätt „lohakalt” tõstsin ehk kui vastamiseks ülestõstetud käsi polnud reeglitekohaselt täisnurga all konksus ega küünarnukk puudutanud lauaplaati. Eks katsuge ise sellises asendis püsida! Mina olin vaba hing ning kool rõhus mind, muutis kinniseks ja pani vaikselt nurgas redutama.
Õpetajatega läbisaamine oli omaette ooper. Muidugi oli väga palju toredaid õpetajaid ja võib-olla ei olegi enam ilus neist asjust rääkida, sest paljusid õpetajaid pole ju enam elavate kirjas. Aga minu rist ja viletsus oli inglise keele tund, kus õpetaja, hüüdnimega Kondimutt, mind piinas nagu kuri Baba-Jagaa. „Levin, mis sul viga on?”. „Võta leht paberit, sinule on eraldi tunnikontroll!” „Mis totrusi sa, Levin, jälle räägid?” Kui ma täiskasvanuna hakkasin huvi tundma psühholoogia vastu, sain aru, et asi polnud minus ega teistes, keda ta kiusas. Tolle naise kodune elu oli sassis ja ta tõi oma mured kooli kaasa, et neid õpilaste peal välja elada. Mina oma kartliku loomu ja ebakindla olekuga olin hea märklaud, kellele ta iga veerandi lõpus otsekui suurest armulikkusest rahuldava hinde tunnistusele välja pani. Keelt õpetas ta aga hästi, sest vanemates klassides, kui inglise keele tunde andis teine õpetaja, sain ma paugupealt paremad hinded ja ka ülikoolis olin kõvemate keeleoskajate seas.
Hõbehall kuurort
Nii nagu tänapäeval on Pärnu soomlaste puhkuseparadiis, olid minu kooliajal puhkajateks juudid. Ka meie pere üüris suviti välja üks-kaks tuba ja selle eest teenitud raha aitas talve jõukamalt üle elada. Kogu Pärnu tegi nii. Varasuvel saabusid hallipäised vanaemad või guvernandid väikeste lastega, veidi hiljem liitusid nendega emad-isad – ülikoolide professorid, literaadid, muusikud, teadustöötajad – ühesõnaga Moskva ja Leningradi intelligents. Neile meeldis jalutada Pärnu parkides ja mere ääres, osta turult puhtaid värskeid toiduaineid, turgutada tervist Eesti tuntud headuses piimatoodetega, nautida linna elavat kultuurielu ning seda kõike nende jaoks taskukohase hinnaga. Kogu nõukogude aja oli Pärnu armastatud kuurort hallipäiste juutide seas, kellel polnud vaja liiga ergast päikest ega action’it. Küllap tuli asjale kasuks ka eestlaste neutraalne ja salliv hoiak, milles ei lahvatanud juudiviha. Kõvahäälset juutide kirumist ikka kostis, sest puhkajate võrra olid kauplustes ja kohvikutes järjekorrad pikemad ning Pärnu turul toidukaupade hinnad Eesti kõrgeimad. Aga ometi kuulusid puhkajad linna loomuliku elurütmi juurde ja nende saabumine tähistas suvehooaja algust. Kui toimusid kontserdid või suuremat tähelepanu äratanud maleturniirid, räägiti ikka, et meie David Oistrahh, David Bronstein või Mihhail Tal. Kui 2009. aasta novembris lehest lugesin, et Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov tuli Eestisse äkkvisiidile korvpalliklubi CSKA
