see venelane sõprade juures redutama, sest tema toa uksel oli märk, et tuba on hõivatud. Kui ta enne mingit eksamit toas õppida üritas ning nigeerlasest playboy semud muudkui sisse-välja voorisid ja pärisid, millal too koju tuleb, siis ühele ta lõpuks südametäiega kärataski: „Ei ole, ei tule! Uvezli v zoopark.” Sellest piisas, et tema õpingutele kriips peale tõmmata.
Poliitilise korrektsuse mõõdustikus võis meid muidugi süüdistada rassismis, aga minus pole küll kunagi rassiviha olnud ja instituudis tekkisid konfliktid ikkagi protestiks selle vastu, et üliõpilasi ei koheldud võrdselt. Me pidime välistudengeid, ka kõige lollimaid neist, kohustuslikus korras eksamitelt läbi vedama. Kui mina eksamile läksin, oli mul alati kaks hoolealust kaasas: grusiinlanna, keda abistasin sellepärast, et ta mulle alati raha laenas, kui ma hätta jäin, ja araablane, kes oli mulle määratud. Kõigepealt vihtusin valmis nende piletite vastused ja siis vaatasin, kuidas oma eksamipunktid ette valmistada sain. Ei taibanud ma siis ega mõista ka nüüd, miks pidi neist välismaalastest, kellele õppimine kohe üldse kontimööda ei olnud, just diplomeeritud pediaatreid vorpima. Ma tõesti loodan, et mõned neist kodumaale naastes ei hakanud lapsi ravima.
Tagasi vaadates
Kadestan natuke Tartu ülikooli haridusega arste, kes üksteise tegemistega on hästi kursis ja tihti kokku saavad. Möödunud aastal sai meie kursusel lõpetamisest 40 aastat ja sel puhul toimus Peterburis kursuse kokkutulek. Kõik juba pensionieas, kohale olid tulnud vähesed. Väljastpoolt Venemaal kokkutulekutel eriti ei käida ja ka venelasi jääb aina vähemaks. Tol korral oldi kuidagi eriti rusutud ja kurvad. Muidugi, Venemaa pension on uskumatult väike ning kokkutuleku 1000-rublane (u 300 krooni) osavõtumaks käis paljudele üle jõu. Isegi neile, kes õppejõuna veel ametis olid. Nende palgaga, mis on keskmiselt 9000–10 000 rubla ehk umbes 3000 krooni kuus, oli osalemine päris kallis ettevõtmine.
Rahvast oli seega hõredalt ja õhkkond minoorne. Seepärast pöördus õhtujuht minu poole ning ütles: „Adik, tule ja ütle midagi positiivset.” Nii ma siis tõusin ja pöördusin nende poole: „Kuulge, sõbrad. Ma ei saa teie pessimismist aru. Te ärge norutage ja kurtke kogu aeg. Mõelge hoopis nii, et meie oleme üks kõige õnnelikumaid põlvkondi ajaloos. Me oleme üle elanud suure sõja. Me ei sõdinud ise, aga meie vanemad tõid meid oma hoolega sellest kõigest elusalt välja. Me oleme üle elanud stalinismi, me oleme näinud, kuidas inimene jõuab kosmosesse, me nägime esimesena, mis on televiisor, nüüd on meil Internet ja mobiiltelefon. Me oleme väga õnnelikud inimesed. Tõesti. Mu abikaasa alati imestab, kui suure entusiasmiga ma klõpsutan arvuti taga, pean kirjavahetust üle maailma, loen ja ütlen ise sõna sekka mõnes minu meelest olulises asjas. See kõik, mida me oleme näinud ja läbi elanud, on ju vapustav.” Nad kuulasid, naeratasid, aplodeerisid ja läksid koju ehk veidi rõõmsamal meelel, hoolimata sellest, et välja teenitud pensioni eest ei jaksa nad iga kord isegi toasooja arveid maksta. Kõigele sellele vaatamata on meie elu arstina, mis minul algas Kasahstanis, meenutamist väärt.
Kasahstanis
Tööle määramine
Minu elus järgnes nüüd üks tähtis sündmus teisele. Olin abiellunud ning peagi seisis ees määramine esimesele töökohale lastearstina. Lõpetasime instituudi armsa abikaasa Dinaga ühel ja samal kevadel, kuigi tema oli selleks ajaks lõpetanud ka aspirantuuri ning tal oli instituudi suunamiskomisjonilt tööle määramise paber juba taskus. Põhja-Kaukaasiast pärit tüdrukuna oli ta tööle suunatud Kasahhi NSV-sse Uralski Põllumajandusinstituuti, kus andekat geneetikateadurit ootas paljutõotav õppetool ja noorele spetsialistile eraldatud korter. Seaduse järgi oli tal asjade korraldamiseks ja ametisse asumiseks aega sügiseni. Kõrgkooli suunamiskomisjoni määratud töökohal pidi kohustuslikus korras olema vähemalt kaks-kolm aastat. Tööpuudust kogenule tundub see ehk õnnistusena, toona aga tekitas meelevaldne ja võimukas suunamiskomisjon kõhedust ning tööle määramise süsteemi võis vabalt võrrelda kohustusliku armeeteenistusega: kindel väeliik, väeosa ja kasarmu ning kõrvalehiilimise eest tiriti tribunali ette nagu desertööri. Perekonnaseisult vallalistele kehtis seadus täies ranguses. Abieluinimesest lõpetaja võis sundsuunamisest pääseda tingimusel, et ta siirdub koos abikaasaga tolle elukohta. Sel juhul muidugi tuli töökoht endale kohapeal ise välja kaubelda.
Meie soov oli oma tulevik tingimata Eestiga siduda. Kuna olin õppinud Leningradis vabariikliku lähetusega, pidin mina nagu ka kõik ülejäänud sama lennu estonskije natsionalnõje kadrõ siirduma kohe pärast lõpetamist tagasi Eestisse töökohustust täitma. Et teada saada, kus ja kuidas, pidin tegema esimese käigu Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi peapediaatri dr Aleksei Varese juurde. Seltsimees Vares kehastas suunamiskomisjoni ühemehelist institutsiooni kõigile väljaspool Eestit kõrghariduse omandanud lastearstidele. Juuksed viksilt kammitud ja pediaatridiplom mapi vahel, tundsin end ministeeriumi küüritud treppe ning poonitud koridore mõõtes üsnagi enesekindlalt. Hinnete poolest seisin lõpetajate pingereas heal stardijoonel ning lootus saada töökoht mõnes korralikus pealinna haiglas näis enam kui reaalne. Teisi võimalusi ma isegi ei kaalunud, sest abikaasal polnud väljaspool Tallinna võimalik geneetikuna tööd leida. Kujutlesin juba elavalt, kuidas me Dinaga kahekesi kusagil äärelinna väikeses õdusas korteris õhtuti teed joome ja muljetame, kui toredasti minu tohterdatud lapsukesed paranevad ning millise innuga verivärsked tudengid mu targa ja ilusa abikaasa loenguid konspekteerivad.
Vaatasin vabariigi peapediaatri kabinetis üle läikiva poleeritud laua talle uljalt otsa ning püüdsin ta näoilmest välja lugeda, kuidas mu liisk on langenud. Seltsimees Vares, kõrge riikliku vastutuse ja tähtsate probleemidega koormatud mees, oli oma ülesannete kõrgusel. Leebel ilmel kuulas ta mu selgitused ja soovid ära, seadis käed vaheliti ning lausus rahuliku, mõõdetud häälega: „Teie, Levin, lähete Kilingi-Nõmmele.” „Aga minu pere, meie plaanid?” Puhkes ootamatult äge sõnavahetus. „Mida mu abikaasa seal väikeses Eesti linnas oma esmaklassilise geneetiku. haridusega peale hakkab? Läheb tööle sidejaoskonda? Kauplusesse müüma?” ei jätnud ma järele. „Teie lähete tööle Kilingi-Nõmmele ja jutul lõpp! Esialgu üheks aastaks, siis vaatame.” Tõusin ning kabinetist väljudes tundusid mulle ministeeriumi koridorid kõledad, vastutulijate näod kaamed ja trepid steriilsed nagu haigemajas.
Vaevaline algus
Kui ma augustis, nagu suunamisdokumentides kirjas, Kilingi-Nõmmele jõudsin, tutvustati mulle kohe olukorda sealsel töörindel. Linnakeses oli ette nähtud neli pediaatrikohta, mis kõik olid täitmata. Millegipärast polnud ükski lastearst sinna pikemalt pidama jäänud ning mulle terendas kohustus rabada korraga nelja eest. Algajale arstile pole paha perspektiiv üle pea töösse sukelduda, pealegi kuulus ametikoha juurde korter. Minu suureks kurvastuseks aga Dinale linnakeses sobivat tööd ei leidunud. Seepärast otsustas ta vastu võtta oma suunamise Uralski Põllumajandusinstituuti ning põrutas minu juurest ära Kasahstani. Lõpuks oli see meie ühine otsus, sest pärast pikki õpinguaastaid ei oleks oma erialasse tõsiselt kiindunud noor teadur leppinud mandumisega kusagil suhkrut kaaludes või ümbrikkudele templeid lüües. Isegi armunutele nagu meie olnuks see liiga kõrge hind.
Täitsin nüüd oma poolpoissmeheelu ainult tööga ja igal vabal hetkel rippusin telefonitoru küljes või kirjutasin Dinale kirja. Internetiajastu oli ju veel aastakümnete kaugusel. Sügisel hilja, kui üle kogu Nõukogude Liidu algas üliõpilastel koolivaheaeg ning ka õppejõud said vahepeal tööst priiks, sõitis Dina mind Kilingi-Nõmmele vaatama. Uitasime ringi ja kahetsesime lahusolekut. Käisime ja vaatasime linnakeses kõik kohad veel kord üle, ega kusagil mõnd tööotsa ole, mis Dina erialaga natukenegi sobiks, kuid tulemusteta. Puhkus sai läbi ja mind ootas taas ees üksildase töönarkomaanist arsti põli: pikk pime viirusterohke talv, vitamiinivaeguses kevad ja kes teab veel milline suvi. Ei olnud see elu ega midagi. Enne veel, kui Dina ärasõiduks pakitud kohver kinni klõpsas, olime langetanud tähtsa otsuse: lahuselamine meile ei sobi ning minul tuleb Dina juurde Kasahstani
