Pea meeles, et kõige ilusamad asjad maailmas on kõige kasutumad.
KRIMINAAL
Riidepanek oli alati pärastlõuna kõige keerulisem osa.
Kutsel Valentino Villasse oli kirjas, et riietus on poolpidulik, aga just see „pool” tegi asja keeruliseks. Nagu ilma peota õhtu tekitas see „pool” liiga palju valikuvõimalusi. Isegi poiste jaoks oli see keeruline, sest see võis tähendada pintsakut ja lipsu (teatud tüüpi kraega võis ka lipsu ära jätta), või üleni valget ilma pintsakuta riietust (kuid ainult suvistel pärastlõunatel), või mitmesuguseid mantleid, veste, frakke, kilte või väga korralikke kampsuneid. Tüdrukute jaoks oli valikuid plahvatuslikult rohkem nagu alati Uute Ilusate linnas.
Tally peaaegu et eelistas pidulikke või õhtuülikonnapidusid. Riided polnud küll nii mugavad ja peod läksid lõbusaks alles siis, kui kõik purju jäid, aga vähemalt ei pidanud nii palju mõtlema, mida selga panna.
„Poolpidulik, poolpidulik,” kordas ta, silmad libisemas üle avatud garderoobi, mille pöördstange nõksatas Tally juhuslikele silmahiire klikkidele kuuletuda püüdes edasitagasi, nii et riided kõikusid puudel.
„Mis sõna see üldse on?” küsis Tally. „Pool?” See kõlas imelikult tema suus, mis oli eelmisest õhtust justkui vatti täis.
„Pool sõnast,” vastas tuba end ilmselt nutikaks pidades.
„Arvata oli,” pomises Tally.
Ta vajus tagasi voodile ja vahtis lakke ning tundis, kuidas tuba õige kergelt ringi käib. See ei tundunud õiglane, et ta pidi ühe sõna pärast nii palju muretsema. „Tee, et see kaoks,” ütles ta.
Tuba sai valesti aru ja libistas garderoobile seina ette. Tallyl polnud jõudu selgitada, et tegelikult pidas ta silmas pohmakat, mis lösutas tema peas nagu ülesöönud kass, pahur ja raske, ja keeldus paigast nihkumast.
Tally oli eile Perise ja teiste Krimmidega uisutamas käinud. Nad olid proovinud uut liuvälja, mis hõljus Nofretete staadioni kohal. Jääovaal, mida hoidis üleval tõstemehhanismide võrgustik, oli piisavalt õhuke, et paistis läbi, ning seda hoidis läbipaistvana terve hord väikesi jäämasinaid, mis sööstsid uisutajate vahel ringi nagu närvilised vesikirbud. Otse selle all olevalt staadionilt lastav ilutulestik pani liuvälja helendama justkui pöörase värviklaasi, mis iga hetke tagant värvi muutis.
Kõik pidid benjijakke kandma, juhuks kui keegi peaks läbi vajuma. Seda ei juhtunud kunagi, aga loomulikult pani mõte sellest, et maailm võib iga hetk su jalge all praksatades kokku vajuda, Tally rohkelt vahuveini jooma.
Zane’il, kes oli põhimõtteliselt Krimmide liider, hakkas muidugi igav ja ta valas kogu pudeli sisu jääle. Ta ütles, et alkoholi jäätumistemperatuur on madalam kui veel, nii et mõni võib läbi jää vajuda ja ilutulestikku lennata. Siiski polnud ta maha valanud piisavalt palju šampanjat, et see täna hommikul Tally pead oleks säästnud.
Tuba tegi erilist häält, mis tähendas, et keegi Krimmidest helistas.
„Tšau.”
„Tšau, Tally.”
„Shay-la!” Tally upitas end küünarnukile. „Mul on abi vaja!”
„Pidu, jah? Ma tean.”
„Mida see poolpidulik tähendama peaks?”
Shay naeris. „Tally-wa, sa paned täiega mööda. Kas sa ei saanud sõnumit?”
„Millist sõnumit?”
„See tuli mitu tundi tagasi.”
Tally vaatas oma liidessõrmust, mis oli endiselt öökapil. Ta ei kandnud seda kunagi öösiti – vana harjumus ajast, mil ta oli inetu ja pidevalt välja hiilis. See lebas seal ja vilkus kergelt, magamise ajaks hääletuks pandud. „Ma just ärkasin.”
„Igatahes, unusta pool-mis-iganes. Nad muutsid ürituse kostüümipeoks. Me peame endale riietuse välja mõtlema!”
Tally vaatas kella – natuke puudus viiest. „Misasja? Kolme tunniga?”
„Jah, ma tean. Ma ei suuda enda oma välja mõelda. See on nii alatu. Kas ma võin sinu juurde tulla?”
„Palun tule.”
„Viie pärast?”
„Ikka. Too hommikusööki. Tšau.”
Tally lasi peal padjale tagasi vajuda. Nüüd keerles voodi nagu hõljuklaud, päev alles algas ja niitis ta juba jalust.
Ta libistas sõrmuse sõrme ja kuulas vihaselt sõnumit, milles öeldi, et kedagi ei lasta tõeliselt erksa kostüümita sisse. Kolm tundi, et midagi normaalset välja mõelda ja kõigil teistel oli juba edumaa.
Mõnikord tundus, et oleks palju lihtsam olla tõeline kriminaal.
Shay järel tuli hommikusöök: vähiomlett, röstsaiad, kartulipannkoogid, friteeritud maisitõlvikud, viinamarjad, šokolaadimuffinid ja Verised Maryd. Seda kõike oli rohkem kui pakk kalorikustutajaid suudaks ära hävitada. Ülekoormatud kandik võbises õhus, kui seda kandev tõstemehhanism värises nagu pisike, kes esimest päeva kooli läheb.
„Kuule, Shay? Kas me läheme laevadena või midagi?”
Shay itsitas. „Ei, aga sa olid üsna kehva häälega. Ja sa pead õhtul vormis olema. Kõik Krimmid tulevad kohale, et sind sisse hääletada.”
„Tore, vormis,” ohkas Tally ja vabastas kandiku ühest Verisest Maryst. „Vähe soola.”
„Pole probleemi,” ütles Shay, kraapis kokku omletil oleva kalamarja ja segas selle joogi sisse.
„Fui, kalane!”
„Kalamari sobib kõigega.” Shay võttis veel ühe lusikatäie ja pistis selle suhu, sulges silmad ja mälus väikesi kalamune. Ta keeras sõrmust, et muusika mängima panna.
Tally neelatas ja jõi veel Verist, mis vähemalt peatas toa pöörlemise. Šokolaadimuffinid hakkasid isuäratavalt lõhnama. Siis asus ta kartulipannkookide kallale. Siis omlett. Ehk proovib ta isegi kalamarja. Hommikusöök oli söögikord, millega Tally püüdis kõige enam looduses veedetud aega tagasi teha. Tubli hommikune õgimine tekitas temas tunde, et tal on olukorra üle kontroll, justkui võiks maitsete tulv kustutada kuid kestnud hautiste ja SpagBoli söömise.
Muusika oli uus ja pani tema südame kiiremini põksuma. „Aitäh, Shay-la. Sa oled täielik elupäästja.”
„Ikka, Tally-wa.”
„Kus sa siis eile olid?”
Shay naeratas, nagu oleks ta pahandust teinud.
„Mida? Uus poiss?”
Shay raputas pead ja pilgutas silmi.
„Sa ei teinud ometi uut oppi?” küsis Tally ja Shay itsitas. „Tegidki. Nädalas ei tohi ju üle ühe opi teha. Sa oled nii paha!”
„Kõik on kontrolli all, Tally-wa. See oli kohaliku tuimestusega.”
„Kuhu?” Shay näos tundus kõik samamoodi olevat. Kas tulemus oli pidžaama all peidus?
„Vaata lähemalt.” Shay pikad ripsmed välkusid uuesti.
Tally
