kambana ringi liikuda. Nad olid kõik riietunud suurte silmadega kärbesteks, mis oli vähemalt loogiline.
Ühtegi teist Krimmi kostüümide möllu hulgas ei paistnud ja Tally hakkas kahtlema, kas nad pole äkki ära läinud, et mitte tema poolt hääletada. Paranoilised mõtted hakkasid teda piinama ja talle tundus, et näeb pidevalt kedagi teda pimeduses jälitamas, rahva hulgas peidus, aga kogu aeg tal kannul. Iga kord, kui ta ümber pöördus, kadus hall siidkostüüm silmist.
Tally ei saanud aru, kas see oli poiss või tüdruk. Tundmatul oli mask – hirmuäratav, kuid kaunis, julmad hundisilmad hõõgusid hämarate ja vilkuvate peotulede valguses. Plastmassist nägu äratas midagi Tallys, valusa mälestuse, mis jõudis mõne aja pärast kohale.
Siis mõistis ta, mida kostüüm kujutas – Eriolukordade agenti.
Tally nõjatus vastu külma kivist seina, kui talle meenusid hallid siidürbid, mida erilised kandsid, ja kurjad, kuid ilusad näod, mis neile anti. See vaatepilt pani tal pea ringi käima nagu alati, kui ta looduses veedetud aega meenutas.
Selle kostüümi nägemine siin Uute Ilusate linnas ei olnud loogiline. Peale tema ja Shay ei olnud peaaegu keegi erilisi üldse näinud. Enamike jaoks olid nad kõigest kuulujutud ja linnalegendid, keda süüdistada, kui midagi veidrat sündis. Erilised varjasid end hästi. Nende ülesandeks oli valvata linna väliste ohtude eest nagu sõjaväelastel ja nuhkidel roostekate ajal, kuid ainult tõelised kriminaalid nagu Tally Youngblood kohtusid nendega isiklikult.
Sellegipoolest oli keegi väga korraliku kostüümi teinud. See keegi pidi olema kunagi erilist näinud. Aga miks ta Tallyt jälitas? Iga kord, kui Tally kuhugi pööras, oli ta seal, liikus kohutava ja kiskjaliku graatsiaga, mida Tally mäletas hirmsast päevast, mil teda Londoni varemetes taga aeti, päevast, mil nad tulid talle järele, et teda linna tagasi viia.
Ta raputas pead. Mineviku meenutamine tõi alati esile nõmedad mälestused, mis ei sobinud omavahel kokku. Loomulikult polnud erilised Tallyt jahtinud. Miks nad peaksidki? Nad päästsid ta, tõid ta tagasi koju pärast seda, kui ta oli linnast lahkunud, et Shayd otsida. Mõte erilistele pani Tallyl alati pea ringi käima, aga see tuli kõigest nende julmadest nägudest, mis olid loodud hirmutama, samamoodi nagu tavaliste ilusate vaatamine tekitas alati hea tunde.
Ehk ei jälitanud see tüüp üldse teda; ehk oli neid rohkem kui üks, ehk oli mõni klikk ühtemoodi riides ja neid oli igal pool, aga jäi mulje nagu oleks üks neist tema järel luuranud. See mõte tundus palju vähem hullukstegev.
Ta jõudis teistele järele ja viskas nendega nalja, kuni nad teisi Krimme otsisid. Aga ühe silmaga jälgis Tally hämaruses liikuvaid kogusid ja tasapisi veendus ta, et see polnud mingi klikk. Seal oli alati ainult üks kogu, ta ei rääkinud kellegagi ja luuras selgelt. Ja kuidas ta liikus, nii graatsiliselt…
Tally püüdis end rahustada. Eriolukordadel polnud mingit põhjust teda jälitada. Ja polnud just eriti loogiline, et üks eriline tuleks kostüümipeole iseendana.
Ta sundis end naerma. Tõenäoliselt mängis talle vingerpussi mõni teistest Krimmidest, keegi, kes oli sadu kordi Shay ja Tally lugusid kuulnud ja teadis kõike Eriolukordade kohta. Kui see nii oli, siis oli täiesti tobe sellise asja pärast kõigi ees endast välja minna. Mõistlikum oli võltserilisest mitte välja teha.
Tally vaatas oma kostüümi ja mõtles, et ehk ajavad Londoni riided teda veel rohkem endast välja. Shayl oli õigus – vana käsitsi tehtud kampsuni lõhn meenutas aega linnast väljas, päevi täis kontimurdvat tööd ja end soojendades lõkke ääres veedetud öid. Nendega segunesid mälestused inetutest vananevatest nägudest, mille peale ta siiani vahel öösel karjudes üles ärkas.
Londonis elamine oli Tally korralikult segadusse ajanud.
Keegi teine ei maininud seda kogu. Kas nad kõik mängisid kaasa? Fausto muretses, et tema säraküünlad põlevad ära enne, kui teised Krimmid neid näevad. „Vaatame, kas nad on mõnes tornis,” ütles ta.
„Vähemalt saame neile tõelisest hoonest helistada,” nõustus Peris.
Shay turtsatas ja suundus lähima ukse poole. „Ma olen kõigega nõus, kui siit nõmedast kivihunnikust välja saan.”
Pidu voolas niikuinii välja ja vajus laiali ümber iidsete kivimüüride. Shay juhtis neid suvalise peotorni poole läbi kobara mesilastaruparukate, mille ümber tiirles igaühel oma metsmesilaste süsteem, mis koosnes tegelikult kollaseks ja mustaks värvitud mikro-tõstemehhanismidest.
„Nad pole suminale pihta saanud,” ütles Fausto, aga Tally sai aru, et ta oli nende kostüümidest vaimustuses. Säraküünlad Fausto juustes hakkasid särinal kustuma ja inimesed vaatasid teda arusaamatu pilguga.
Peotornist helistas Peris Zane’ile, kes ütles, et Krimmid on kõik üleval. „Sul oli õigus, Shay.”
Neljakesi trügisid nad lifti, kus olid veel kirurg, trilobiit ja kaks purjus hokimängijat, kellel oli tegemist, et hõljukuiskudel püsti püsida.
„Korista see närviline ilme oma näolt, Tally-wa,” ütles Shay tema õlga pigistades. „Küll sa sisse saad, ära muretse. Sa meeldid Zane’ile.”
Tally suutis naeratuse näole manada ja mõtles, kas see võib tõsi olla. Zane küsis temalt alati inetuaja kohta, aga seda tegi ta kõigiga, ahmis oma kuldselt helklevate silmadega Krimmide lugusid. Kas ta tõesti pidas Tally Youngbloodi eriliseks?
Oli selge, et keegi pidas, sest kui liftiuksed sulgusid, märkas Tally halli siidi graatsiliselt läbi rahvamassi liikumas.
VARITSEJA
Enamik Krimmidest oli tulnud puuraiduritena, seljas flanellsärgid ja nende all täispuhutud musklid, käes võltsketassaed ja šampanjaklaasid. Oli ka lihunikke, mõned suitsetajad, kes olid ise endale võltssigaretid teinud, ja timukas, kellel rippus õlal suur silmus. Zane teadis väga palju ajaloost ja oli tulnud mingi diktaatori abilisena, kes polnudki täielikult moesoolikata – üleni liibuvate mustade riietega ja ergas punane käeside ümber käsivarre. Ta oli käinud kostüümi jaoks operatsioonil, et huuled kitsamaks ja põsed aukuvajunuks teha, ning nii nägi ta natuke erilise moodi välja.
Nad naersid kõik Perise kostüümi üle ja püüdsid Faustot uuesti süüdata. Kuid neil õnnestus kõigest mõned juuksekiharad põlema panna ja sellest tuli täiega nõmedat lõhna. Tally ja Shay kostüümidele pihta saamiseks kulus neil mõni pinev hetk, aga peagi kogunesid teised Krimmid nende ümber isetehtud kampsuni karedat materjali puudutama ja uurisid, kas see ajab sügelema. (Ajas küll, aga Tally raputas pead.)
Shay seisis Zane’i ligi ja pani ta oma uut silmaoperatsiooni märkama.
„Kas sinu arust on need ilu-tegevad?” küsis ta.
„Ma annaksin 50 milli-Helenat,” ütles ta.
Sellele ei saanud keegi pihta.
„Milli-Helena on piisav kogus ilu, et saata teele täpselt üks laev,” seletas Zane ja kõik vanemad Krimmid naersid. „50 on päris hästi.”
Shay naeratas, Zane’i kiitus pani ta näo särama nagu šampanja.
Tally püüdis ergas olla, kuid mõte teda varitsevast kostümeeritud erilisest oli nii peapööritust-tekitav. Paari minuti pärast põgenes ta peotorni rõdule, et täita kopsud värske külma õhuga.
Torni külge oli seotud paar kuumaõhupalli, mis hõljusid nagu tohutud mustad kuud taevas.
