ei saanud ennast täna õhtul kokku võtta, enne kui ta saab teada, kes see on, Krimm või eriline või suvaline uus ilus. Ta pidi teada saama, miks keegi teda Eriolukordadega narritab.
Tally põikles valgete mantlite vahel ja põrkus nagu kummipall läbi paksudeks riietunud kliki, sest nende polsterdatud kõhud panid ta korduvalt keerlema. Ta komistas üle hokimeeskonnaliikmete, kes tuigerdasid oma libedatel hõljukuiskudel nagu pisikesed. Halli siidi välgatused õrritasid Tallyt pidevalt paari sammu kaugusel tema ees, aga rahvast oli tihedalt ja kõik liikusid ja selleks ajaks, kui Tally oli torni keskele jõudnud, oli kogu kadunud.
Kui Tally heitis pilgu tuledele liftiuste kohal, nägi ta, et lift sõidab üles, mitte alla. Võlts-eriline oli ikka veel siin, kusagil tornis.
Siis märkas Tally tagavaraväljapääsu ust, see oli erkpunane ja peal suur hoiatussilt, et selle avamine paneb tööle alarmi. Ta vaatas uuesti ringi, kuid ikka polnud halli kogu näha. Kes tahes see ka polnud, ta pidi mööda treppe põgenema. Alarmid saab välja lülitada; ta oli seda isegi inetuna tuhandeid kordi teinud.
Tally sirutas väriseva käe ukse poole. Kui sireen tööle hakkab, vahivad kõik teda ja sosistavad ning samal ajal tulevad valvurid ja evakueerivad torni. See oleks tõeliselt ergas lõpp tema karjäärile Krimmina.
„Hea Krimm küll,” mõtles ta. Ta oleks üsna nõme kriminaal, kui ta aeg-ajalt alarmi tööle ei paneks.
Ta lükkas ukse lahti. See ei teinud ainsatki häält.
Tally astus trepikotta. Uks sulgus tema taga ja summutas peomelu. Ootamatus vaikuses kuulis ta, kuidas tema süda rinnus taob, ja ta hingamine oli tagaajamisest veel ebaühtlane. Muusika tundus ukse alt sisse tungivat ja pani betoonist põrandad värisema.
Kogu istus trepil paar astet kõrgemal. „Sa jõudsidki kohale.” See oli poisi hääl, mida mask kergelt summutas.
„Kuhu ma jõudsin? Peole?”
„Ei, Tally. Uksest sisse.”
„See polnud ju lukuski.” Ta püüdis vaadata läbi kalliskividega kaunistatud maski silmade. „Kes sa oled?”
„Kas sa ei tunne mind ära?” Ta tundus tõeliselt imestunud, nagu oleks ta vana sõber, keegi, kes kannab pidevalt maski. „Kelle moodi ma välja näen?”
Tally neelatas ja ütles vaikselt: „Eriolukorrad.”
„Väga hea. Sa mäletad.” Tally kuulis poisi häälest, et ta naeratab. Ta rääkis aeglaselt ja ettevaatlikult, nagu oleks Tally idioot.
„Muidugi ma mäletan. Kas sa oled üks nendest? Kas ma tunnen sind?” Tally ei suutnud meenutada kedagi erilistest; tema mälus sulasid kõigi nende näod üheks julmaks, kuid ilusaks häguks.
„Aga vaata järele.” Kogu ei liigutanud, et maski ära võtta. „Lase käia, Tally.”
Äkki taipas Tally, mis toimub. Kostüümi äratundmine, selle tagaajamine, alarmiga uksest sisenemine – see oli kõik tuleproov. Mingisugune värbamine. Ta istus seal ja ootas, kas Tally julgeb temalt maski ära võtta.
Tallyl oli tuleproovidest kõrini. „Hoia minust eemale,” ütles ta.
„Tally…”
„Ma ei taha Eriolukordade heaks töötada. Ma tahan lihtsalt Uute Ilusate linnas elada.”
„Ma pole…”
„Jäta mind rahule!” hüüdis Tally, käed rusikas. Tema hüüatus kajas betoonseintelt vastu ja hetkeks valitses vaikus, nagu oleks see neid mõlemaid üllatanud. Peo muusika hiilis aralt ja summutatuna läbi trepikoja.
Lõpuks kostis läbi maski ohe ja poiss sirutas välja käe rohmaka nahast kukruga. „Mul on sulle midagi. Kui sa selleks valmis oled. Kas sa tahad seda, Tally?”
„Ma ei taha sinult…” Tally hääl kustus. Altpoolt kostusid summutatud helid. Mitte peolt. Keegi tuli trepist üles.
Nad mõlemad liikusid korraga ja vaatasid üle käsipuu alla. Kaugel all nägi Tally halli siidi ja käsipuust kinni hoidvaid käsi – 5-6 inimest tulid uskumatult kiiresti trepist üles, nende samme oli vaevu kuulda, sest peomuusika summutas need.
„Hiljem näeme,” ütles kogu püsti tõustes.
Tally pilgutas silmi. Poiss lükkas Tally eest ja oli tõelisi erilisi nähes selgelt ehmunud. Kes ta siis oli? Enne kui tema käsi ukselingini jõudis, tõmbas Tally tal maski peast.
Ta oli inetu. Tõeline inetu.
Tema nägu polnud ligilähedanegi paksude peoks tehtud suurte ninade ja pilusilmadega inetute nägudele. Mitte pelgalt liialdatud näojooned ei teinud teda teistsuguseks – kõik oli teistmoodi, nagu oleks ta mingist täiesti teistsugusest materjalist. Tally täiuslik silmanägemine tajus paari sekundiga iga haigutavat poori, juhuslikke pusasid juustes, segase näo kriipivat ebasümmeetriat. Tema nahk hakkas kihelema, nähes neid puudusi, teismelise habemetüükaid, korrigeerimata hambaid, vinne otsaesisel. Ta tahtis eemale tõmbuda, hoida vahemaad enda ja selle õnnetu, räpase ja haiglase inetuse vahel.
Aga millegipärast teadis ta tema nime…
„Croy?” ütles ta.
KUKKUMINE
„Näeme, Tally,” ütles Croy, maski tagasi kahmates. Ta kiskus ukse lahti ja peomüra tungis trepikotta, kui ta sellest sisse tormas. Tema hall kostüüm kadus rahvahulga sisse.
Tally lihtsalt seisis, kuni uks kinni vajus. Ta oli liiga hämmeldunud, et liigutada. Nagu ka oma vana kampsunit, mäletas ta inetust täiesti valesti: Croy nägu oli palju hullem kui tema mälupilt londonlastest. Tema vildakas naeratus, tuhmid silmad, see, kuidas tema higine nägu oli punane ja ärritunud sealt, kus mask vastu seda surus…
Aga siis prantsatas uks uuesti kinni ja kajade vahel kuulis Tally samme, mis ikka veel tema poole tõusid. Tõelised erilised olid teel üles ja esimest korda terve päeva jooksul läbis tema pead selge mõte.
Jookse.
Ta tõmbas ukse lahti ja sööstis rahva hulka.
Lifti uksed avanesid parajasti ja Tally takerdus Looduslike klikki, kes olid kaetud kollaste ja punaste hilissügiseste lehtedega. Tallyl õnnestus püsti jääda, põrand oli mahaaetud šampanjast kleepuv ja ta märkas uuesti halli siidi.
Croy suundus rõdu ja teiste Krimmide poole.
Ta kihutas poisile järele. Tally ei tahtnud, et keegi teda luuraks, tema pidusid rikuks ja mälestustega mängiks, kui tema peaks lõbutsema. Ta pidi Croy kätte saama ja keelama tal end jälitada.
See polnud Inetuküla ega London – tal polnud mingit õigust siin olla. Tal polnud õigust tema minevikust siia tulla.
Ja oli veel üks põhjus, miks ta jooksis – erilised. Piisas vaid nende vilksamisi nägemisest, et iga tema keha rakk oleks valvel. Nende ebainimlik kiirus oli talle vastik, nagu vaataks ta prussakat üle taldriku sibamas. Croy liigutused võisid ebaharilikena tunduda, tema londonlase enesekindlus lihtsalt paistis silma peol täis uusi ilusaid, kuid erilised olid täiesti teine liik.
Tally paiskus rõdule just siis, kui Croy rõduäärele ronis ja hetkeks ebakindlalt kätega vehkis. Siis saavutas ta
