sosistasid: „Ma kuulan sind. Sa võlud mind.” Nad keskendusid vaid Tallyle, kes oli täiesti üksi Shay tähelepanu hiilguses.
Shayga oli see veel imelikum, sest Tally oli tundnud teda ka inetuna, enne kui ta selliseks opereeriti.
„Veel lähemalt.”
Tally hingas sügavalt sisse, tuba hakkas uuesti ringi käima, aga heas mõttes. Ta viipas akendele, et need veidi rohkem valgust sisse laseksid, ja päikesevalguses nägi ta uusi lisandusi. „Oo, ilu-tegev.”
Shay mõlemat pupilli ääristasid kaksteist pisikest rubiini, suuremad kui ülejäänud siirdatud kalliskivid, ja helkisid pehmelt ning punaselt smaragdroheliste iiriste ümber.
„Ergas, eks?”
„Jah. Aga oota… Kas need all vasakul on teistsugused?” Tally kissitas silmi. Üks kalliskivi kummaski silmas näis vilkuvat justkui väike valge küünal vaskjas põhjatuses.
„Kell on viis!” ütles Shay. „Saad aru?”
Tallyl läks hetk aega, et meenutada, kuidas linna keskel asuvalt suurelt kellatornilt aega vaadata. „Aga siis on seitse. Kas kell viis ei oleks paremal all?”
Shay turtsatas. „Nad käivad vastupäeva, totu. Muidu oleks täiega igav.”
Tally puhkes naerma. „Oota. Sul on silmades kalliskivid? Ja need näitavad aega? Ja veel tagurpidi? Kas see pole veidi liiast, Shay?”
Tally kahetses kohe, et oli seda öelnud. Ilme, mis varjutas Shay nägu oli traagiline ja kustutas seda hetk varem valgustanud sära. Puudus vähe, et ta nutma puhkeks, aga ilma paistes silmade ja punase ninata. Uus opp oli alati hell teema, peaaegu nagu uus juukselõikus.
„Sulle ei meeldi,” ütles Shay vaikselt ja süüdistavalt.
„Muidugi meeldib. Ma ju ütlesin, täiega ilu-tegev.”
„Päriselt?”
„Täiesti. Ja see on lahe, et nad vastupäeva käivad.”
Shay naeratus oli tagasi ja Tally ohkas kergendatult, kuid ei suutnud uskuda, et ta nii käituda võis. See oli täpselt selline viga, mida uhiuus ilus teeks, ja teda oli juba kuu aega tagasi opereeritud. Miks ta ikka veel lollusi rääkis? Kui ta õhtul sellise märkuse teeb, võib mõni Krimm tema vastu hääletada. Piisab ühest vastuhäälest.
Ja siis oleks ta üksi, peaaegu nagu põgenedeski.
Shay ütles: „Äkki me peaksime kellatornidena minema, minu uute silmade auks.”
Tally naeris ja teadis, et see nõme nali tähendab, et talle on andeks antud. Lõppude lõpuks olid nad Shayga palju koos läbi elanud. „Kas sa oled Perise ja Faustoga rääkinud?”
Shay noogutas. „Nad ütlesid, et peame kõik kriminaalideks riietuma. Neil on juba mingi mõte, aga see on saladus.”
„Täiesti nõme. Nagu nemad oleksid mingid pahad poisid. Inetutena hiilisid nad ainult välja ja käisid võib-olla paar korda teisel pool jõge. Nad ei käinud isegi kunagi Londonis.”
Just sellel hetkel sai laul läbi ja Tally viimane sõna kajas ootamatus vaikuses. Ta püüdis mõelda, mida öelda, aga vestlus lihtsalt haihtus nagu ilutulestik öötaevasse. Järgmine laul ei tahtnud kuidagi pihta hakata.
Kui see viimaks juhtus, tundis ta kergendust ja ütles: „Krimmide kostüümid ei tohiks midagi keerulist olla, Shayla. Meie oleme siin kaks kõige suuremat kriminaali.”
Shay ja Tally veetsid nii kaks tundi – lasid augul seinas neile kostüüme visata ja proovisid neid selga. Nad mõtlesid röövlite peale, aga ei teadnud, milline üks röövel välja peaks nägema. Kõikides vanades seinaekraani röövlifilmides ei näinud pahad sugugi Krimmide moodi välja, pigem olid nad nõmedad. Piraatidel olid palju kenamad riided, aga Shay ei tahtnud oma ühe uue silma peal sidet kanda. Jahimeestena minek oli veel üks mõte, aga augul seinas oli mingi teema relvadega, isegi võltsrelvadega. Tally mõtles kuulsate diktaatorite peale, aga enamik neist osutusid meesteks ja väga moevabadeks.
„Äkki me peaksime olema roostekad?” ütles Shay. „Kooliajal olid nad alati pahad.”
„Aga minu arust nägid nad üsna meie moodi välja. Ainult inetumad.”
„Ma ei tea, me võime puid langetada või naftat põletada või midagi.”
Tally naeris. „See on kostüüm, Shay-la, mitte eluviis.”
Shay laiutas käsi ja ütles veel midagi, püüdes ergas olla. „Me võiksime tubakat suitsetada? Või autodega sõita?”
Aga auk seinas ei andnud neile ei sigarette ega autosid.
Sellest hoolimata oli lõbus Shayga koos aega veeta, riideid selga proovida ja siis turtsatada ja itsitada ja kostüümid ümbertöötlusse saata. Tallyle meeldis, kuidas ta uutes riietes välja nägi, isegi kui need olid tobedad. Osa temast mäletas veel endist elu, kui peeglisse vaatamine oli valus – silmad liiga lähestikku, nina liiga väike ja juuksed pidevalt krussis. Nüüd seisis tema vastas keegi imekaunis ja matkis iga tema liigutust, keegi, kelle nägu oli täiuslikus tasakaalus, kelle nahk säras isegi ränga pohmelusega ja kelle keha oli kaunite proportsioonidega ja toonuses. Keegi, kelle hõbedased silmad sobisid kõigega, mida ta selga pani.
Aga sellel kellelgi oli kostüümide osas väga nõme maitse.
Kaks tundi hiljem lamasid nad voodil, mis taas keerles.
„Kõik on jama, Shay-la. Miks kõik jama on? Nad ei hääleta mind elu sees sisse, kui ma mingit mitte-nõmedat kostüümi välja ei mõtle.”
Shay võttis tema käe. „Ära muretse, Tally-wa. Sa oled juba kuulus. Sul pole põhjust muretseda.”
„Sul on lihtne seda öelda.” Kuigi nad olid samal päeval sündinud, oli Shay mitu nädalat enne Tallyt ilusaks saanud. Nüüdseks oli ta juba kuu aega täieõiguslik Krimm olnud.
„See pole mingi probleem,” ütles Shay. „Igaüks, kes on koos Eriolukordadega olnud, on juba põhimõtteliselt Krimm.”
Tallyt läbistas mingi tunne, kui Shay seda ütles. Justkui värin, aga valus. „Ikkagi. Mulle ei meeldi, kui ma ergas ei ole.”
„Peris ja Fausto on süüdi, sest nad ei öelnud meile, mida nad selga panevad.”
„Ootame nad lihtsalt ära. Ja ahvime neid.”
„Nad on selle ära teeninud,” nõustus Shay. „Tahad sa juua?”
„Vist küll.”
Tally pea käis liiga kõvasti ringi, et kuhugi minna, nii et Shay saatis hommikusöögikandiku šampanja järele.
Kui Peris ja Fausto sisse astusid, hõõgusid nad üleni.
Tegelikult olid need kõigest säraküünlad, mis neil juustes ja riietel helklesid ja panid turvatuled kõikjal nende kehal vilkuma. Fausto muudkui naeris, sest see tegi kõdi. Nad kandsid mõlemad benjijakke – nende kostüüm tähendas seda, et nad olid just põleva maja katuselt alla hüpanud.
„Super!” ütles Shay.
„Viimase peal,”
