aga miks te põlete?” küsis Tally. „See pole ju krimi, kui maja tõesti põleb.”
Shay vaatas Tallyt pilguga, mis andis mõista, et ta räägib jälle nõmedusi.
„Me ei saanud ju ainult benjijakke selga panna,” ütles Fausto. „Põlemine on palju erksam.”
„Jah,” ütles Peris, aga Tally mõistis, et ta oli temast aru saanud ja oli nüüd nukker. Ta kahetses, et oli seda öelnud. Rumal Tally. Nende kostüümid olid väga erksad.
Nad kustutasid säraküünlad, et neid peo jaoks hoida, ja Shay käskis augul seinas veel kaks sellist jakki teha.
„Kuulge, see on ahvimine!” kurtis Fausto, aga tuli välja, et see polnudki oluline. Auk seinas ei teinud benjijakist kostüümi, sest mõni võis selle unustada ja kuskilt alla hüpata. Ja pärisjakki ei saanud ta teha, sest midagi nii keerulist ja püsivat pidi Tarvetest tellima. Ja Tarbed ei saatnud midagi üles, sest tegelikult ju miski ei põlenud.
Shay turtsatas. „Maja on täna täiesti nõme.”
„Kust te need siis saite?” küsis Tally.
„Need on päris.” Peris naeratas ja sõrmitses oma jakki. „Me varastasime need katuselt.”
„Nad ikkagi on Krimmid,” ütles Tally ja hüppas voodilt alla teda kallistama.
Kui Peris tema käte vahel oli, ei tundunud enam, et pidu võib jama olla, või et keegi võiks tema vastu hääletada. Poisi suured pruunid silmad vaatasid Tally omadesse ja ta tõstis ta üles ja kallistas kõvasti. Tally oli end inetuna alati Perisele nii lähedasena tundunud, koos tegid nad tempe ja kasvasid üles. Oli eriti ergastav nüüd niimoodi tunda.
Kõik need nädalad, mil Tally looduses eksles, tahtis ta vaid koos Perisega ilusana siin Uute Ilusate linnas olla. Oli täiesti rumal olla õnnetu täna või mõnel teisel päeval. Asi oli ilmselt liigses šampanjas. „Igavesti parimad sõbrad,” sosistas Tally Perisele, kui see ta maha pani.
„Kuule, mis see on?” küsis Shay. Ta oli sügaval Tally kapis ja otsis ideid. Ta tõstis üles vormitu villase riidetüki.
„Ah see.” Tally lasi Perise ümbert lahti. „See on mu kampsun Londoni ajast, mäletad?” Kampsun nägi veider välja, mitte selline nagu tema mäletas. See oli räpane ja oli selgelt näha, kus erinevad tükid olid kokku õmmeldud. Londoni asukatel polnud auke seinas – nad pidid ise endale asju tegema, ja selgus, et nad polnud selles just kõige osavamad.
„Kas sa ei saatnudki seda taaskasutusse?”
„Ei. See on imelikest asjadest tehtud. Auk ei saa seda vist kasutada.”
Shay tõstis kampsuni nina alla ja nuusutas seda. „Oo. See lõhnab Londoni järele. Lõkked ja see hautis, mida me alati sõime. Kas sa mäletad?”
Peris ja Fausto läksid ka nuusutama. Nad olid käinud linnast väljas ainult klassiekskursioonil Roostes Varemete juurde. Nad polnud kindlasti käinud nii kaugel kui London, kus kõik pidid päev otsa midagi valmistama ja ise endale toitu kasvatama (ka tapma) ja kõik jäid inetuteks ka pärast kuueteistkümnendat sünnipäeva. Isegi surmani.
Loomulikult polnud Londonit enam olemas, tänu Tallyle ja Eriolukordadele.
„Kuule, ma tean, Tally!” ütles Shay. „Lähme õhtul londonlastena!”
„See oleks täiega kriminaalne!” ütles Fausto, imetlus silmis.
Kõik kolm vaatasid Tally poole, nad kõik olid sellest mõttest vaimustatud ja kuigi Tallyt läbistas järjekordne vastik värin, teadis ta, et oleks rumal mitte nõustuda. Ta teadis ka seda, et sellise täiega erksa kostüümiga nagu londonlase kampsun, ei saanud juhtuda, et keegi tema vastu hääletab, sest Tally Youngblood oli sündinud Krimm.
PIDU
Pidu toimus Valentino Villas, Uute Ilusate linna vanimas hoones. See lookles jõe ääres ja oli kõigest paarikorruseline, kuid selle kohal kõrgus sidemast, mida oli peaaegu poole saare peale näha. Sees olid seinad päris kivist, nii et toad ei rääkinud, kuid villal oli pikk suurte ja vapustavate pidude ajalugu. Valentino elanikuks saamise järjekord oli vähemalt lõputu.
Peris, Fausto, Shay ja Tally jalutasid otse läbi lõbuaedade, mis olid juba täis peole suunduvaid inimesi. Tally nägi inglit kaunite sulgedest tiibadega, mis pidid olema tellitud juba mitme kuu eest, ja see oli täiega petmine, ning kampa uusi ilusaid paksude kostüümidega ja maskidega, mis tekitasid neile kolmekordsed lõuad. Peaaegu alasti piduliste kamp olid riietunud eel-roostekateks. Nad tegid lõkkeid ja lõid trumme ja tekitasid nii oma erapeo, sest seda tegid peolised alati.
Peris ja Fausto muudkui vaidlesid selle üle, millal end uuesti põlema süüdata. Nad tahtsid efektselt siseneda, aga samas oma sädet teiste Krimmide jaoks hoida. Kui nad villa lärmile ja kumale lähemale jõudsid, läks Tally üha närvilisemaks. Londonlaste kostüümid ei tundunud enam erilistena. Tallyl oli seljas tema vana kampsun ja Shayl selle koopia, seljas olid neil seljakotid, jalas kulunud püksid ja isetehtud välimusega jalanõud, mida Tally oli seinale kirjeldanud, sest ta mäletas, kuidas keegi neid Londonis kandis. Eheda räpasuse tagamiseks olid nad oma riideid ja nägusid mullaga hõõrunud, mis oli teel peole väga ergas tundunud, aga nüüd tundsid nad end lihtsalt räpastena.
Uksel olid kaks valvuriteks riietunud valentinolast, kes hoolitsesid selle eest, et keegi ilma kostüümita sisse ei saaks. Kõigepealt peatasid nad Fausto ja Perise, kuid puhkesid naerma, kui nad end põlema süütasid, ja juhatasid nad edasi. Shay ja Tally peale kehitasid nad õlgu, kuid lasid nad sisse.
„Oota, kuni teised Krimmid meid näevad,” ütles Shay. „Nemad saavad pihta.”
Neljakesi liikusid nad läbi rahvamassi ja kostüümide sasipuntra edasi. Tally nägi lumememmesid, sõdureid, pöidlamängu tegelasi ja terve ilusate komitee jagu näopilte kandvaid teadlasi. Hullumeelsetes kostüümides ajaloolisi tegelasi tervest maailmast tuli vastu iga nurga peal ja see meenutas Tallyle, kui erinevad olid kõik siis, kui inimesi oli veel liiga palju. Paljud vanematest uutest ilusatest olid tänapäevastes kostüümides: arstid, valvurid, ehitajad või poliitikud – kelleks tahes nad pärast keskmise ilusa operatsiooni saada lootsid. Kamp tuletõrjujaid püüdis naerdes Perise ja Fausto leeke kustutada, kuid neil õnnestus neid vaid vihale ajada.
„Kus nad on?” küsis Shay muudkui, kuid kivist seinad ei vastanud. „See on täiesti mööda. Kuidas inimesed siin elavad?”
„Minu arust kannavad nad kogu aeg kaasas käsitelefone,” ütles Fausto. „Me oleksime pidanud neid küsima.”
Asi oli selles, et Valentino Villas ei saanud inimesi lihtsalt küsides kutsuda – toad olid vanad ja rumalad, nii et kõik oli nagu väljas. Edasi kõndides pani Tally käe vastu seina ja talle meeldis, kui külm oli vana kivi. Hetkeks meenutas see talle asju looduses – karedaid, vaikivaid ja muutumatuid. Tal polnud tungivat soovi teisi Krimme üles otsida. Nad vaataksid kõik teda ja mõtleksid, kuidas hääletada.
Nad käisid mööda rahvast täis koridore ja piilusid tubadesse, mis olid täis vanaaegseid astronaute ja seiklejaid. Tally luges kokku viis Kleopatrat ja kaks Lillian Russellit. Ta nägi ka paari Rudolph Valentinot; tuli välja, et villa sai oma nime ühe roostekate aja loomuliku ilusa järgi.
Mõned klikid olid kõik ühesugustes kostüümides – spordimeeskonnad hokikeppide ja hõljukuiskudega, Väänlejad olid haiged kutsikad, kellel olid
