elasin üsna linnajao servas, tuli mul mitme peatuse ulatuses vaadata ühesuguse asetusega ühesuguseid maju, mis pealiskaudsemal pilgul võis vähekogenud inimest tõesti lootusetult eksitada. Esimesel aastal oli minugagi paar korda juhtunud sedasi, et läksin vales peatuses maha ja hakkasin vales mikrorajoonis oma kodu otsima. Sellesarnased situatsioonid olid juba paar aastakümmet andnud ainet ja leiba paljudele humoristidele, aga ka dramaturgidele ja koguni traagilise sulega proosameestele kogu maakeral. See teadmine oli minu isiklikke eksikäike mu enda silmis kõvasti leevendanud. Paaril juhul vale ukse taga kohmitsenud, olin alati märganud enne liigtõsist situatsioonimuudatust oma viga ning seejärel õige tee üles leidnud. Muide, nagu igas teises linnas või linnaosas, oli meilgi liikvel kaks või kolm lugu, kõige markantsem neist rääkis purjus mehest, kes pöörases armukadedushoos lõhkus maha oma arvatava kodu ukse, mis aga, nagu hiljem selgus, kuulus hoopiski ühele tähtsale miilitsaohvitserile.
Mina aga olin aja jooksul kogemusi omandanud, mälu treeninud, olin ammu veendunud, et ega need mikrorajoonid nii lootusetult üht nägu polegi, tuleb ainult osata ümbrust vaadelda, orienteeruda, ennast kokku võtta. Näiteks seisis ühes bussipeatuses kahe müügiavaga ajalehekiosk, teises aga harilik. Või teine näide: minu maja läheduses seisis juba kaks aastat puldaniga kaetud, ent ratasteta sõiduauto, teistes rajoonides säärast tundemärki polnud. Ühe kaupluse ees kasvasid täies elujõus ploomipuud, teise ees aga männid. Ja nii edasi. Kui nii võtta, siis on valge mees ajapikku täiesti võimeline isegi hiinlasi üksteisest eristama, asi see siis mõne mikrorajooniga hakkama saada.
Veidi hiljem asusin bussis istujate kuklaid loendama. Sain kokku kolmteist kukalt. Sel kellaajal oli südalinna poole sõitvates bussides lahe. Kõik inimesed istusid omaette, oma neutraalsust ja sõltumatust rõhutades, kõik nad olid tüdimuseni kogenud tipptundide kitsikust ja trügimist. Sõitjate seas oli vaid üks paar, kaks keskealist inimest, aga nemadki istusid teineteise kõrval jäigalt ja neutraalselt. Keegi ei rääkinud midagi. Bussijuht, kes pidanuks peatusi teadustama, eelistas samuti vaikida. Kahinal avanesid uksed järjekordse peatuse juures, minust astusid mööda kolm vaikivat inimest, kolm uustulnukat – kaks omavahel võõrast, koguni vist eri rahvusest tütarlast, ja umbes minuvanune mees. Kui minu pealagi oli hakanud ilmutama alles esimesi kiilanemise märke, siis see mees oli ilmselt juba mõnda aega kiilaspea olnud. Tõsi, tal oli ilusa kujuga laup, mis vihjas vaimsusele. Aga mind häiris see, et tal oli seljas täpselt samasugune helebeež suveülikond nagu minulgi. Jäin teda tahtmatult põrnitsema. Üsna kindlasti pidi mu tunnetes seejuures oma osa mängima ebamehelik edevus, aga mis parata, kui ma pidasin tõepoolest ülekohtuseks või vähemalt tarbetuks kokkusattumuseks asjaolu, et õhtuses bussis, kus koos juhiga viibis kõigest kaheksa meesterahvast, sõitis kaks täiesti ühtemoodi riietatud kodanikku.
Erinevalt teistest ei võtnud see mees, see kiilaspea, istetki. Võib-olla tahtis ta varsti välja minna. Mingu aga, mingu rutem, mõtlesin ma vaenulikult. Aga ei, kiilaspea toetus minust meetri kaugusel õlaga vastu tugiposti ja hakkas taskutes tuhnima. Algul tegi ta seda aeglaselt ja hajameelselt, aga pärast seda, kui ta oli ükshaaval läbi uurinud kõik pintsakutaskud (neid oli viis, nagu ma teadsin) ja seejärel ka kolm püksitaskut, muutus ta ilme, vaimset laupa moonutas mõru püstikriips, ta liigutused said uue hoo, ta revideeris oma taskud uuesti üle. Mõistsin, et tal polnud sõidutalonge, ta oli need kas ära kaotanud või maha unustanud. Nii piinlik kui see ka polnud, sain mõneks lühikeseks hetkeks täieliku rahulduse: paras sulle, pane aga veel teise mehe esindusülikond selga, oleksid sa oma igapäevases kuues välja astunud, ei peaks sa siin talonge otsima, laupa kibrutama, sest küllap seal igapäevakuue taskus su talongid ongi!
Piletita reisijat – sest kes ta muu enam ikka oli! – jälgis nüüd juba mitu inimest, mõni vargsi, mõni avalikult kaela käänates. Tajusin, et mu pilk on juba ammu pealetükkiv olnud, ja pöörasin veidi pead. Aga nii, et mul jäi siiski võimalus võõra edasist käekäiku jälgida.
Meie linnaosa lõppedes keeras buss tööstusrajooni, seejärel ühte väiksemasse aedlinna, kus kitsaid tänavaid äärestasid mitut masti aiad ja tarad, kus kargasid kähedalt haukudes hiiglaslikud koerad, kus suurte õunapuude okstel võis aimata head saaki. Sedaaegu tuhnis piletita reisija juba kolmandat ringi oma taskutes. Teda seirasid kaassõitjate kinnised ja väheütlevad pilgud. Bussis oli väga vaikne.
Mõtlesin, et mees võiks tegelikult ju minu poole pöörduda, mul oli veel mitu talongi tagavaraks, ühe oleksin ma kindlasti talle loovutanud. Olin nüüd tema vastu leebemaks muutunud. Ega siis tema selles süüdi olnud, et me ühtemoodi välja nägime, temagi oli selle ülikonna ostnud pahaaimamatult või oli see ta naise valitud nagu minulgi, ning ta oli selle tänasel õhtupoolikul pannud selga samasuguse enesetunde ja enesestmõistetavusega nagu minagi.
Aga kiilaspea ei pöördunud ei minu ega kellegi teise poole. Miks pidin minagi tema tegudesse sekkuma? Mees teab, mis mees teeb. Viimast korda taskuid kobanud, kehitas ta õlgu, püstkriips süvenes veel pisut, mees andis saatusele alla, haaras toekalt käsipuust pea kohal ja jäi aknasse vahtima. Nüüd jälgisid teda juba kõik sõitjad, kes avalikult, kes piilumisi.
Ja juba olimegi südalinna jõudnud. Meie linn polnud ju kuigi suur.
Esimeses südalinnapeatuses väljus mitu inimest, peale aga tuli üksainus, see oli heleda habemega ja prillidega noormees. Ma teadsin millegipärast kohe, et see mees on kontrolör. Heitsin tahtmatu kiirpilgu piletile oma higiste näppude vahel. Jah, see oli alles, ma polnud seda ära kaotanud, seega olin ma lojaalne kodanik. Kartsin transpordikontrolöre. Nende töömeetodid hirmutasid mind. Eriti rongide; nägi see jube välja, kui nad mitmekesi eri vaguniotstest lähenesid, turskete turjade ja tugevate biitsepsitega mehed, nad olid metoodilised ja halastamatud. Mina ei söandanud mingi hinna eest üheski transpordivahendis piletita või talongita sõita. Ma ei teadnud, mida tehakse trahvitutega, kuhu neid mõnikord viiakse. Olin sel põhjusel paaril korral isegi jalgsi südalinnast koju kõmpinud. Viimasel ajal aga olin harjutanud ennast alati talonge ette varuma ja neid kõikvõimalikesse taskutesse torkama. Kuigi mind ei olnud kogu elu jooksul ühtegi korda trahvitud, tundsin ma transpordikontrolli mingi kuuenda meelega alati ära. Nii nüüdki. Kuigi sisseastunud habemik kuulus väliste näitajate järgi pigem loominguliste töötajate, meremeeste või arstide hulka. Aga midagi selle inimese prilliläigatuses, midagi tema teravas pilgus ütles mulle eksimatult, kellega on tegemist.
„Teie piletid,” ütleski habemik varsti. Ja alustas minust, uurides umbusklikult mu muserdatud talongi. Aga ei, kõik oli õige, talong polnud võltsitud, see oli trükitud riiklikus korras, mind tuli rahule jätta, õige talong oli ka minu ees istuval vanemal naisel. Aga kiilaspeal, kes kandis samasugust suveülikonda nagu minagi, oli peos kaks rublalist. Kontrolör vaatas talle otsa, muigas ühe suunurgaga, ütles „nii” ja võttis taskust trahviraamatu. See „nii” oli ainuke sõna terve sõidu vältel. Ja seegi kõlas pigem mingi tehnilise helina. Rohkem ei rääkinud keegi midagi. Kontrolör täitis kviitungi ja andis selle piletita reisijale. Kiilaspea andis rahapaberid vastu. Kontrolöri kõhnal kaelal tuksles tugev sooneke. Ent ta valitses ennast. Ta ei pidanud tugevamaid karistusmäärasi otstarbekaks. Piletita reisija pealael sätendas higipiisk. Üksainus, aga väga suur. Kired olid tagasihoitud ja vaevumärgatavad. Bussis oli äärmiselt vaikne. Järgmises peatuses laksid kontrolör ja piletita reisija teineteise järel tagauksest välja. Üks vasakule, teine paremale. Kõik vaatasid neile vaikides järele, kõik pidasid oma mõtted endale.
Ja minul oli tunne, nagu oleks selles bussis juhtunud midagi märksa enamat kui ühe hajameelse mehe trahvimine.
Väljusin lõpp-peatuses. Kohe selle vastas seisis meie linna suurim kinoteater. Selle afiššidelt vaatas vastu ühe kuulsa koomiku unepaistes nägu. Astusin järjekorda ja ostsin pileti.
Kuna seansi alguseni oli veel tükk aega, siis ostsin ühe ajakirja, jäätise ja läksin kino taha kidurate paplitega puiesteele. Istusin sirelipõõsa varju pargipingile, lugesin ajakirja, näksisin jäätist ja vaatasin üksikuid möödujaid. Mõne sammu kaugusel seisis sinine suveniirikiosk, kus meie linna vanu lossivaremeid
