kogu vett ammutanud. Ajasin oma asja sedapuhku ära, meel aga jäi murelikuks.
Kohvivesi hakkas kahisema. Gaasileeki silmitsedes tuli mulle äkki pähe, et mis siis, kui ka gaas äkki mingil põhjusel minu pliidini ei ulatuks. Siis poleks mul ei vett ega tuld. Ja kui ka elekter lõplikult lakkaks mind abistamast, siis sureksin ma lihtsalt välja. Hukkuksin, hääbuksin, mõtlesin ma melanhoolselt. Varem või hiljem, aga möödapääsmatult.
Tassitäis kohvi tõstis siiski natuke tuju. Süütasin uue sigareti, see maitses juba normaalselt. Mis muud, rinnutasin taas aknalauale, haarates teise tassi kohvi käeulatusse.
Päev oli alanud. Vaatasin talle nõutult vastu.
Halli taeva all ei tundunud mu vaateväli enam sugugi säärase müsteeriumtühja võõra planeedina kui unetuil öödel. Näe, taamal tumendasid maised metsad ja libajad künkakuplid, tõsistena seisid liigendatud veepinnad, järved ja järvekesed; kas ei sadanud seal silmapiiril seisvatel voortel juba leiget vihma? Ja kuigi kogu see maaliline ning meelirahustav maastik, mis moodustas mu vaatevälja fooni, oli praegu sume ja kuidagi kinnine, pilvisest ilmast märgistatud, oli see siiski täiesti ühemõtteline tükk elavat loodust, mis koosnes mullast, liivast, kividest, hapetest, savist, veest, puudest, rohust, samblast, lilledest, puhtast õhust, lindudest, jänestest, ahvenatest, põdrakärbestest. See kõik seal kaugel oli kuidagi väga loomulik. Sama loomulik tundus nüüd ka see, et mingisse selle elava looduse soppi pidi jääma ka üks linn, üks neist tuhandeist inimeste peatuspaikadest siin maa peal, siin sellel koduplaneedil. Antud juhul oli tegu meie linnaga, ma olin siin elanud üle seitsme aasta, ja hetkel ei osanud ma ühtki teist kohta rohkem omaks pidada kui seda. Ja ime, siin selle linna ühes servas seisis kuuekorruseline kivitahukas, mille katuse alla mahtus kõige muu kõrval kaks tuba, köök, esik, klosett, vannituba, panipaik; korter, kust upitas välja üks äbarik rõdu, ja näe, kõik see oli kokku pandud otsekui ainult selleks, et olla koduks, pelgupaigaks, kõige loomulikumaks elukohaks mulle ja mu perele. Mulle ja mu perele… Juba kolm aastat. Ja näe, otse mu köögiakna alla jäi üks nelja risttahukaga piiratud tinghoov, kus kasvas paar mändi, kus seisid mõned prügikonteinerid, mõned autod, veel need või teised detailid. Mis selles siis ikka nii ebaloomulikku? Mis siis ikka, kui inimkond on viimastel aastakümnetel valinud just säärase ühiseluvormi, kooseksisteerimisvõimaluse, on püstitanud lõputu hulga ühesuguseid risttahukaid, – kus ma siis veel olema peaksin, üks inimkonna keskpäraste näitajatega ja võimetega liige? Keskmised võimed, keskmised teadmised, kekmine elulugu… Ela oma kuuendal korrusel ja vaata aknast kaugeid järvesilmi.
Rüüpasin kohvi ja muigasin mõrult. Pane tähele, mees, see kõik lõpeb pahasti, kogu su kodukootud mõttetarkus pluss unetud ööd, ütlesin ma endale. Mis mul viga peaks olema, mis ma targutan? Ah, see tuleb madalrõhust, harjumatust situatsioonist ja küllap sellestki, et nägu jäi pesemata, ütlesin ma endale.
Tahtsin juba akna juurest lahkuda, kui märkasin äkki otse enda all trepikoja ees seismas kaht meest. Ülalt vaadates on inimesi väga raske ära tunda. Näed ju ainult pealage, õlgu ja kinganinasid. Naiste puhul veel rinnapartiid. Aga praegu arvasin paljakukiilu ja mõne liigutuse järgi ära tundvat oma õhtuse külalise Allan Rüütli. Teist meest ma ilmselt ei tundnudki. See oli keegi noor habemik.
Mehed ajasid juttu. Tundus, et tõttamatult, tuttavlikult, asjalikult. Mul oli äkki tunne, nagu oleks meenunud midagi ammuilma unustatut. Midagi sooja ja südamlikku, midagi suvest ja lapsepõlvest. Ei tea, millest see tuli, ei tea. Sest tegelikult ei näinud ma ju midagi muud kui seda, et kaks meest ajasid juttu.
Otsekui minu pilku tajudes tõstis üks meestest pea ja viipas mulle. Jah, see oli Allari Rüütel. Viipasin talle rutakalt vastu. Nagu poisike, keda märksa vanem sõber on tulnud õue kutsuma. Aga kas mind kutsutigi? Mulle ainult viibati. Aga aitas sellestki.
Lükkasin akna ettevaatlikult kinni ja otsustasin siis, et lähen ostan ajalehed, pärast seda aga käin tiiru kaupluses ja toon endale mõned pudelid mineraalvett. Või limonaadi. Või õlut. Sest mine sa tea, kuidas see asi kujuneb, millal saabub santehnik.
Esikus kohmitsedes kuulsin äkki koridorist kostvaid hääli. Neid oli sealt ennegi kostnud, aga mitte kunagi kolme aasta jooksul polnud ma neile tähelepanu pööranud. Need hääled ei puutunud mingil määral minusse. Kõik need olid võõrad tulemised ja minemised. Kõik need viivuks süttinud ja kohe samas kustunud naerud. Ägedad hõiked. Liftimürinad.
Nüüd jõudsid minuni kaks naisehäält. Üht arvasin ma tundvat.
„… teil ka?”
„… pole vaadanud.”
„… palun vabandust.”
Kõik. Ja klõpsatasid uksed, ja lukustusid sneprid, ja koridor tardus taas oma algolekusse, jahedasse, hämarasse, neutraalsesse umbvaikusse. Mina aga seisin ebaloomulikku poosi tardununa edasi. Mu ninasõõrmed olid millegipärast pärani. Ma olin millegipärast ärevil – ma tajusin üle kogu keha oma südamelööke. Ma nohisesin valjult.
Ei – ma ootasin. Mida?
Ah jah, ah jah. Taipasin. Muigasin. Läksin magamistuppa ja võtsin naise panipaigast paki sigarette.
Sest äkki…
Jah, ning kohe samas heliseski uksekell. Südamest käis läbi veider jõnksatus, ma tõttasin avama.
Koridorihämaruses seisis mu naaber, Ivi Schmidt 21. korterist.
„Oo? Teie? Palun, astuge sisse.”
„Ei, ei, mis te nüüd,” ütles ta ja astus esikusse. „Ei, ei.”
Korraks tundus, et situatsioon on viimse detailini sama. Tal oli seljas seesama hommikumantel, ta juuksed langesid samamoodi seljale ja laubale, ning alahuul oli niiske ja poikvel, ja esik täitus silmapilkselt mingi kallihinnalise lõhnaõli rafineeritud aroomist, aga ei, ma tajusin, et mu külalise pilk oli tuhm, ta hääl oli murelik, ja seejärel märkasin imestusega, et tal oli käe otsas suur sinine emailämber, millele oli kaks punast tomatit peale joonistatud. Ämber? Milleks see ämber, mõtlesin ma heitunult.
Siin linnaosades elades polnud ma vist ühtegi ämbrit näinud. Prügipanged välja arvatud.
„Aga mul on nüüd jälle esikus valgus,” ütlesin ma kohtlaselt.
„Aga minul pole vett,” ütles Ivi Schmidt õnnetult. „Kas te ei laenaks mulle natuke?”
„Ah sedaviisi…” hakkasin ma juuksetutti siludes nämmutama. „Astuge edasi… Või ei… Vett laenata… Imelik ütlemine… Teate, mulle tundub, et see… Teate, imelik küll, aga ka minul pole eilsest õhtust saadik tilkagi vett. Mul pole isegi joogivett, ausalt! Kuulge! Mis nüüd selgub? Ma arvasin, ei see on mingi väike tõrge, ummistus või midagi sarnast, mõtlesin esmaspäeval santehniku kutsuda ja kogu lugu… Aga nüüd… Kuulge…”
„Jah. Jaa, muidugi,” ütles Ivi Schmidt sellise häälega, nagu oleks ta minus väga pettunud.
Meie pilgud kohtusid. Tal oli väga murtud ilme, sealt vaatas vastu siiras ahastus. Kas tõesti ainult veepuuduse pärast? Aga miks ka mitte. Naiste jaoks on veel elus veelgi olulisem koht kui meestel. Veeprotseduurid, kümblused, küürimised, pesupesemine moodustavad nende elust tõsise protsendi. Naised tahavad peaaegu lakkamatult midagi pesta, ennast või rõivaid kasida.
„Ma siis lähen,” ütles Ivi Schmidt.
„Aga äkki teete ühe suitsu?” küsisin ma umbse häälega.
„Kuidas, palun?” Ta vaatas mind
