ma endale.
Aga ei, mõtted kippusid juba jälle liiga kiiva. Süütasin sigareti, ja et midagi teha, toimetada, mõtteid peletada, avasin järsu liigutusega külmkapi ukse. Olin küll juba tükk aega tagasi lõplikult veendunud, et midagi joodavat seal ei leidu. Aga janu oli muutunud juba alandavaks. Ja ilmselt just janu läbi teritunud pilk märkas äkki kalakonservide ja juustutüki taga pooleliitrist purki marineeritud kurkidega. Pugesin õlast saadik jäiselt õhkuvasse kappi ja võtsin purgi välja. Avasin selle kähku ja rüüpasin üle serva jääkülma teravat marinaadivedelikku. See lõhnas vängelt ja huvitavalt. Mu huulte vastas mükslesid kurgid nagu uudishimulikud kalakesed. Keelele jäi mahlakas sibulakild. Nina all tuhatoosis tossas sigaret. Siis sai esimene janu otsa. Mu sisikond oli natuke aega jahmunud ja tulitas, aga ma olin siiski endaga rahul. Olin alandusest väljapääsu leidnud. Heitsin valamu suunas üleoleva pilgu. Mulle tundus, nagu oleksid kraanitilad väheke löödud olnud. Võtsin oma sigareti, lõin aknapooled valla ja seadsin ennast aknale rinnutama.
Köögiaken avanes neljast majast piiratud nelinurga poole, mida võis nimetada tinghooviks või tingväljakuks. Siin-seal põlesid üksikud aknad. Siin-seal kumasid harvad tänavalaternad. Nende paistel helkisid sõiduautode read. Kõik autod olid äravahetamiseni sarnased, õigupoolest oli neid seal küll mitut marki ja mitut värvi, ent pilvisel ööl läksid nüansid kaduma. Veel seisid seal tinghoovil mõned prügikonteinerid, kuhu paari maja elanikud viisid oma prahi ja söögijäätmed (minu majas oli prügišaht), seal seisid mingid raamid ja kangid, mõnikord harva lepsus majade vahel kellegi pesu, seal oli laste liivakast, seda tarvitasid ennekõike ümbruskonna koerad ja kassid. Veel kõrgus ühes platsiservas ebamäärane karkass, mis võis algselt olla näiteks korvpalliväljaku otsalaud. Nüüd oli ta otstarve ununenud, ta lihtsalt seisis ja vananes. Ühe maja seina ääres seisis telefoniautomaat, aknad katki. Teadsin, et ka automaat ise on alalõpmata lõhutud. Muud ma seal nelinurgal ei teadnud olevat, välja arvatud kaks kidurat mändi ja võililledesse kasvanud muru.
Väljas oli väga vaikne. Liinibussid olid ammu liikluse lõpetanud. Teiste majade taha jääval magistraaltänaval ei kostnud vähimatki elu ega liikumist. Jah, paaris-kolmes aknas põles tuli, aga nendeski polnud näha elu ega liikumist. Tuled põlesid otsekui omapead, isetahtsi, mingit oma salajast missiooni, sisimat vajadust silmas pidades. Prügikonteinerite juurest libises mööda mitu madalat varju. Need olid kassid. Ma ei näinud neid, ma ainult aimasin…
Kaugel silmapiiril, kus päevavalgel võis näha künkaid, metsi, mitmest veesilmast koosnevat järvistut, sähvatas korraks midagi tuhmi ja punakat. Oli see äike? Tulekahi? Suurtükk? UFO? Ma ei teadnud. Aga see sähvatus süvendas tunnet, mida olin varemgi unetuil öil aknal rinnutades tundnud. See veider võõristus… Otsekui oleksin ma sattunud mingile võõrale planeedile, kus puudub – või peaaegu puudub – orgaaniline elu, ja see planeet koosneb ennekõike kandilistest moodustistest, liikumatutest ja liikuvatest, suurtest, väikestest ja keskmistest risttahukatest, majadest, autodest ja prügikonteineritest, mina aga olen sel planeedil esimest tundi ja täiesti üksi, ma ei tea, mida kõigest nähtust arvata, kuidas kõigesse sellesse suhtuda, kuidas siit vajaduse korral minema saada. Sedagi ei tea ma, kuidas suhtuda kandiliste moodustiste vahel hiilivatesse ja aeg-ajalt võikalt häälitsevatesse varjudesse – on need loomad, robotid, tsiviliseeritud olendid või miraaž? Ja mul on janu, ja silmapiiril sähvatab kosmilise äikese vastukuma.
Kurku kerkis äädika maitse. Marinaad oli üles sulanud, marinaad näitas kihvu. Sellega võis pead parandada, aga mitte janu kustutada. Ka sigaret maitses äkki võõras ja ohtlik. Viskasin selle käest – punane tuluke lendas kukerpallitades alla, pillutas sädemed laiali ja hääbus siis pimedusse.
Pea valutas.
Ja janu piinas.
Häda ajab härja kaevu, ütlesin ma endale. Samas sähvas pähe üks kahtlase väärtusega idee. Aga mis parata, tuli sellest kinni haarata. Võtsin kopsiku ja puhta purgi. Iseennast häbenedes läksin klosetti ja avasin veekasti kaane. Kast oli poolest saadik vett täis. Ammutasin kopsikuga vett ja sulgesin silmad. Silmad kinni, jõin pika janu. Vesi oli loomulikult kõlblik, kuigi leige ja roostene. Aga see oli siiski vesi. Mulle meenus mingi ammunähtud film (kõrb, kaev, vaenulikud rühmitused selle ümber), mul hakkas piinlik, ma elasin siiski küllalt suures linnas, üks väike veevärgihäire poleks tohtinud mind nii kaugele viia. Aga mis parata, inerts jätkus, instinkt oli saanud turgutust, täitsin liitrise purgi veega ja viisin selle kööki.
Mis saab siis, kui…?
Aga ei, ma ei tahtnud enam selle asja peale mõtelda.
Kõik tundus niigi vilets.
Pärast seisin veel natuke aega esikus peegli ees. Lamp valgustas mind tuhmilt ja kiretult. Selle lambi oli parandanud (vahetanud) võõras inimene. Nüüd võisin siin seista ja jälle ennast silmitseda. Ma ei teinud ühtki grimassi. Peeglist vaatas vastu kõhn ja murelik mehenägu, kortsud tavalisest sügavamad, heledad ja õige kergelt laines juuksed higised, hõredad, peadligi. Lõuapärad olid nukilised, lõug ise pikk, kolju suurevõitu (mu mütsinumber oli 60). Õlad längus, parem vasakust kõrgemal. Ma paistsin oma tegelikust east mõned aastad vanem välja. Mitte alati. Nüüd aga eriti.
Jah, see olin mina, Udo Munak. 1 m 69 cm pikk, 64 kg raske, vererõhk tavaliselt 80/120, lugemisprillid (mida ma peaaegu ei tarvitanud) +0,5 ja +0,75, suus 28 enam-vähem tervet ja 2 võltshammast. Miks ma siiski nii üksildane olin? Tõstsin käed ette. Miks? Ei tea, ei tea. Mu käed olid närvilised ja soonilised. Nõrgad ametnikukäed.
6
Ja siis oli juba laupäev. Oli hommik, ma ärkasin rasketest sammudest, mis suundusid diagonaalis üle mu pea, üle magamistoa lae, üle kuuekorruselise maja katuse. See oli vist Saatus, kes kõndis läbi mu une, raudsaapad jalas.
Küünitasin käekella järele. See polnudki seisma jäänud ja näitas üheteistkümnendat tundi. Ajasin ennast küünarnukkide najale, põrnitsesin oma kõhnu harali varbaid ja mõtlesin nendele käsitamatutele sammudele. Võib-olla olin ma neid ainult ette kujutanud, unes näinud?
Tõusin, süütasin harjumuse vastaselt sigareti, hakkasin köhima. Köha käes rappudes libistasin pilgu üle toa, üle riidekapi, üle pruunide kardinate, üle korratu riidepuntra toolil. Kõik tundus nii tühine ja nukker. Üks sokk oli millegipärast hoopis teises toanurgas.
Lükkasin kardinad valla. Taevas oli veelgi hallim ja tumedam kui eile.
Astusin vannituppa ja seisin seal tükk aega ebamäärase tundega, nagu peaksin ma midagi meelde tuletama. Aga pea kumises, peas oli tühjus. Mis muud, pigistasin hambaharjale pastat ja torkasin harja suhu. Keerasin kraani lahti.
See vaikis osavõtmatult.
Niisiis, ikkagi! Just seda ma olingi tahtnud meelde tuletada ja kontrollida.
Sülgasin pasta välja, koperdasin kööki, meel viril, avastasin siis purgitäie roostekollast vett, selle päritolu tegi tuju veel halvemaks, aga midagi polnud parata, ku-adi ku-at, kirusin ma omaette, niristasin pool klaasi vett, läksin ja loputasin suu puhtaks, veel tükk aega püsis igemetes torkiv õhetus. Magamistoas riideid selga ajades tundsin, et olen räpane ja vastik. Mul oli äkki hirmus palju endaga pistmist. Oma lõhnade, määrdunud käte, tusase hingega.
Mõtlesin järele ja tõmbasin jalga korralikud teksased, selga suureruudulise sooja särgi. Loomulikult polnud mul päeva suhtes veel mingeid plaane. Üks oli kindel – situatsioon polnud laua taha istumiseks soodus. Pesemata silmadega kirjatööd ei tehta. Puhtad ja kahisevad riided olid vaid väike enesepettus.
Siis läksin taas kööki. Eks see üks uimane koperdamine mööda korterit oli, mis muud. Poole purgist kohvikannu valanud, gaasi süüdanud, jäin mõtlema, mis mu
