kolleege polnud suutnud seda usaldust minult lõplikult röövida. Mis muusse puutus, siis nohik, nagu olin, tundsin ennast poes enamasti ikka anonüümse ja seega võrdse kodanikuna. Umbes samuti nagu saunaski. Eriti meie uues linnaosas polnud tutvuste skeem ja ühiskondlikud redelipulgad veel kuigi märgatavad. Teinegi kord seisin ühises vorstisabas mõne punahuulise vingus prouaga, kelle naaritsakrae ja kuldkõrvarõngad avaldasid sügavat sisimat vastuhakku säärasele alandusele… Ei, ei, üldiselt meeldis mulle kaupluses käia. Sealt tõin peale kraamikottide kaasa terve rea muljeid ja mõttehakatusi.
Nüüd aga astusin kaupluse suunas üsna ähmaste plaanidega. Midagi oli teisiti, midagi rippus õhus. See nagu polnudki tavaline poeskäik, see oli… vee järele minemine.
Tõsi, veel polnud ma suutnud tabada ühtki konkreetset ähvardavat ennet; laial asfaltrajal, mis kaupluse poole suundus, kõndisid harilike kinniste ilmetega kaaslinlased, kaasmikrorajoonlased, aga mida lähemale ma eesmärgile jõudsin, seda enam arvasin ma kuulvat ühesisulisi repliike, märkusi, oletusi, vaidlusi. Ent ma ei jälginud seda kõike siiski täie tähelepanuga.
Mu püksitaskust kiikasid välja värsked ajalehed, nende seas ka linnaleht, mille spordiveerud olin kohe kioski juures üle vaadanud. Nagu selgus, oli mu naine kaugel Musta mere ääres võitnud kaks partiid järjest ja asunud kommunaaltöötajate kabeturniiril juhtgruppi.
Loomulikult pidanuks asjade säärane käik mind rõõmustama. Rõõmustaski natuke, miks mitte. Linn, kus minagi hulk aastaid olin elanud, võis mu naise üle uhkust tunda. Tema oli siin sündinud, kasvanud, siin silmapaistvaks kabemängijaks arenenud. Tema edul (kui ta muidugi samas vaimus kavatses jätkata) võis isegi linna spordiajaloo jaoks pöördeline tähendus olla. Tõsi küll, meie linnas oli mitu edukat spordiala, enamik neist torkas rohkem silma kui tagasihoidlik kabemäng. Meie linnas austati väga üht minevikukuulsust, olümpiameest klassikalises maadluses, hetkel tegid ilma kolm jalgratturit, viis või kuus kergejõustiklast, siin edendati kardisõitu, vibulaskmist, kujundujumist ja uudse alana karatet. Minu naise edu aga võis innustada linnaisasid ka kabele suuremat tähelepanu pöörama, võib-olla viimati kabesektsioonile uue klubiruumi võtmedki üle andma – kabetajad olid senimaani kannatlikult kasutanud üht väikest tagatuba maleklubis. Sinna tagatuppa oli pikkadeks õhtuteks kadunud ka Taimi…
Aga isiklikult olin ma siiski natuke häiritud. Mitte ainult sellepärast, et ma mängisin kabet nagu hajameelne koolipoiss. Ma aimasin midagi muud – et kõik need turniirid, kuhu pärast suhtelist edu hakatakse kutsuma mu naist, ei toimu (vähemalt esialgu) sugugi meie linnas. Ja et siis tuleb mul alalõpmata üksinda või tütre seltsis kodus istuda. Jah, nagu nädala jooksul oli selgunud, ei saanud ma üksiolekuga kuigi hästi hakkama. Üksiolek traumeeris mind. Kui aus olla, tundsin ma naise järele puudust, tundsin puudust koguni ta torisemiste ja sussilohistamiste järele, rääkimata siis perekonnaelu meeldivamatest külgedest. Ma olin selle naisega piisavalt harjunud. Ja ma olin arvanud, et tunnen teda üsna hästi. Aga nüüd selgus, et ma ei tundnud teda üldse, näiteks polnud ma selle peale tulnudki, et kabemäng võib teda nii põhjalikult hõivata. Eriti viimasel aastal oli asi tõsiseks läinud. Naise kulmude vahele oli tekkinud kabekorts, pidevast mängulaua silmitsemisest oli kergest ja aimatavast lotikesest lõua all välja kasvanud kabelott. Lõunast saadud napid andmed kinnitasid veel kord, et ta oli kaheliselt võimekas. Jah, mõtlesin ma meheliku piiratusega, milleks paganaks on kõrgema haridusega naisel, pesupunkti juhatajal, pereemal vaja veel mingeid erakordseid kabevõimeid?
Mõtlesin kõigele sellele, mul hakkas isegi natuke kurb. Ma olin oma naisega harjunud, seda esiteks, ja mine tea, äkki ma koguni armastasin teda? Tõsi, me polnud väga ammu sel teemal rääkinud. Olime tudengipõlves kokku leppinud, et armastame teineteist ja seepärast tuleb meil abielluda, edaspidi suhtusime asjasse rahulikumalt. Aga nüüd, nüüd soovisin korraks väga, kõigest hingest, et küll oleks hea, kui Taimi jätaks selle kahtlase väärtusega kommunaaltöötajate kabeturniiri ja tõttaks esimese lennukiga koju, et aidata mul üle elada kõiki neid ebamääraseid raskusi, muresid, katsumusi, mis näisid meie linnale ja seega loomulikult ka minule kusagilt lähenevat nagu tume rahepilv.
Ei ta tuleks, mõtlesin ma mõrult, isegi kui ma telegrammi saadaksin. Tema maailmapilt on ratsionaalne ja kombatav, minu katsumused ja raskused pigem oletuslikku laadi.
Ja siis äkki meenus mulle naaber 21. korterist. Tema õnnetu ja kaitsetu pilk. Ta kirev ämber. Ta kahisev hommikumantel. Ja veel mitmed asjad, mingid aiad, mingid rippsillad…
Ma koguni seisatasin. Kuidas said niisugused asjad nii kõrvuti pähe tulla? Mis õigusega?
Aga sadakonna sammu kaugusel seisis meie kvartali suur selvekauplus. Sääraseid oli meie linnajaos mitu tükki. Kõik nad olid ehitatud ühesuguse projekti järgi. Vahetegemiseks oli neile antud puuviljade nimed. Meie kauplust nimetati „Pirniks”. Teadsin, et olid olemas ka „Õun”, „Kirss”, „Ploom”, võib-olla veel mõni kauplus.
„Pirni” ümbruses tumendas rahvahulk. Madala katuse kohal lamas hall taevas. Katusel kiirgasid oranžid tähed – „PIRN”. Neoontuli oli millegipärast sisse lülitatud.
Samas poe kõrval seisis meie linna kõige kõrgem hoone, 12-korruseline punastest tellistest elumaja. Viimaseid korruseid paisutas ja moonutas mingi hiigelgranaadi sarnane moodustis. See oli veetornelamu, nagu neid oli paljudesse linnadesse silmailuks ehitatud.
Vaatasin üles. Tundusin endale väga väike ja murelik. Veetorn, mõtlesin ma. See on praegu vist tühi. Joogiveejärv pingutab asjatult, survepumbad töötavad tühja. Avarii, mõtlesin ma.
Siis sukeldusin rahvasumma.
Müügisaali ees lookles järjekord nagu laupäeviti ikka. Võtsin oma koha sisse, lülitusin välja. Seisin, nihkusin edasi, ulatasin korve, kuulatasin, vaatlesin.
Ja ammu enne seda, kui ma saali pääsesin, olin saanud üsnagi põhjaliku pildi toimuvast. Veest oli ilma terve meie linnaosa. Kõik teised rajoonid elasid nagu ikka, kasutasid köögikraane, vanne ja tualettruume. Lühidalt, tegu oli keskmise avariiga, viga aga avastamata.
Et kõike seda teada saada, ammutada, oli vaja mõningaid kogemusi. Meie linnas elasid enamasti vaiksed, kinnised ja väärikad inimesed. Vähemalt jäi neist määravalt säärane mulje. Võõraid ei tülitatud. Harva, kui kauplusejärjekordades tekkisid tülid. Needki olid pigem sordiinsed mõttevahetused. Paanikat polnud ma kunagi näinud. Vaid mõni riiakalt purjus mees võis teinekord tasakaalu rikkuda. Praegugi seisis järjekord tavalisel moel, soliidselt, natuke solvunult ja väga tõrjuvalt. Vaid üksikud repliigid, ohked, sosinad, mokaotsast poetatud lühiküsimused, mokaotsast antud lühivastused, mingi ebamäärane sahin, selle sahina omapära, koloriit või mis, mõni elavam või närvilisem pilk, mõni tormakam žest – ning kõigest sellest oli mulle kui kogenud vaatlejale juba enam kui küllalt. Seisin vaikselt, põrnitsesin mingit ebamäärast punkti, ei seganud oma pilguga mitte kedagi, olin nagu enamik, olin nagu kõik teisedki. Ning imasin samal ajal endasse infot. Tõsi küll, üht-teist olin kuulnud juba ennegi, oma maja ees.
Lõpuks olin müügisaalis. Märkasin silmanurgast, et vasakule jäävad külmletid (liha, vorst, linnud, juust, kala, soolakurgid) olid hüljatud. Kõik kiirustasid ühes suunas. Seal oli juba hulk inimesi ees. Mulle tuli vastu mehi ja naisi, ostukorvid pudeleid täis. Õlu, mineraalvesi, limonaad, piim, mahl… Aga veel enne, kui jõudsin midagi otsustada, märkasin vastutulijate nägudel kibedust. Pettumust. Nende korvid olid pooltühjad. Vaid mõni suur mahlapurk. Kohe samas nägin, kuidas kaks laomeest lükkasid oma kangide abil müügisaali kastivirna. Püüdes vältida kedagi riivamast, kiirendasin sammu. Laomehed rihtisid kastivirna paika. Kohe tulid teised mehed ja tõid uue virna. Kahte lehte hargnes ka rahvahulk, veel üsna rahulik, veel üsna talitsetud, ent siiski täis otsustavust saada nii ja nii mitu pudelit joodavat vedelikku, täis otsustavust mitte jääda januseks. Viimased sammud kastide poole tegin ma kergelt, hõljuvalt, otsekui poolunes, aga mitte see
