tõsteti tühjaks jäänud kastid kõrvale. Seisin, ootasin oma võimalust. See jõudiski viimaks kätte. Avastasin, et minu ees lamas viimane kast, selle põhjas kaks tolmust mineraalveepudelit. Pudelite külge oli kleepunud laaste. Mul oli natuke piinlik, mõtlesin sellele, et mu selja taga oli veel hulk inimesi, võib-olla kuluksid need kaks pudelit kellelegi teisele palju rohkem ära (paljulapseliste perede emad, invaliidid, väikesepalgalised teenistujad, maohaiged, vanakesed, koolilapsed), aga siis sirutasin käe ja haarasin ühe järele. Silmanurgast jõudsin märgata, et teine pudel oli juba kadunud. Mis siis ikka, aitab mulle ühestki, mõtlesin ma, küll päev toob selgust, niikuinii pean ma kusagil sööklas või kohvikus ära käima, küll ma seal oma janu kustutan, sellest ühest pudelist aitab mulle kodus küll ja küll, – aga siis tundsin, et mu pudel avaldas vastupanu nagu õnge otsa sattunud kala, ma tõstsin nördinud pilgu ja nägin jahmatusega, et pudeli teisest otsast hoidis kahe kõhna käega kinni keegi kenasti riietatud vanem naine, jah, tal oli seljas korralik kostüüm ja isegi ta huuled olid natuke värvitud. Need huuled! Need olid kõvasti ja tuttavlikult kokku pigistatud, niimoodi pigistas oma õhukesi huuli kokku ka mu ema, niimoodi pigistasid huuli kokku paljud mu sünnimaa naised, enamasti need, kes olid jõudnud ikka, mil elu hakkas neile pakkuma üha vähem üllatusi ning üha enam laiduväärseid külgi. Ei tea, kust ma selle võtsin, aga millegipärast olin sügavalt veendunud, et see vanem daam pole kunagi varem mineraalvett joonud, või vähemalt mitte säärast mineraalvett, mida transporditakse kahtlaselt tolmustes kastides laastude sees, mida veetakse sisse jumal teab kui kaugelt. Tegin veel ühe jõuetu ja formaalse katse. Ma ei saanud ju oma pudelist ilma vastupanuta loobuda. Äkki hakkab sel naisel piinlik? Mine tea, võib-olla tal oligi piinlik, võib-olla oli tal lausa pisarateni häbi, aga ma ei näinud ta pilku, ma tundsin, et ta ei lasknud pudelit lahti. Ja kohe samas nägin ta silmi – need olid heledad, neis oli vesine jonn ja ahastus ja vihkamine, ja siis ma mõistsin, et kui ma kohe pudelit ei loovuta, hakkab see naine karjuma, ja et sellest appihüüdmisest võib alguse saada täiesti ootamatu ja ettenägematu ahelreaktsioon, mis võib lõppeda minu või tema lintšimisega. Või vähemalt sellega, et keegi meist kihutatakse igaveseks ajaks kodusest kauplusest välja. On hetki, mil näed asju ääretult lootusetutes toonides. Uneta ööd on sääraste hetkede kõrval pisiasi. Lintšimine väljasaatmine, mäss, rahvusvaheline skandaal, mõtlesin ma paaniliselt ja ütlesin siis nõrkeva häälega: „Palun, see on teie pudel.” Naise kramplik hoiak lõdvenes, ta näis otsekui mingist letargiast välja astuvat, muisutas huuli, torkas siis pudeli võiduka liigutusega oma korvi, kus suureks jahmatuseks nägin veel nelja või viit samasugust. Enne kui jõudsin reageerida, marru minna, oma õigused maksma panna, kadus vana naise sirge selg rahvasumma, ja kohe samas tekkis massis mingi uus liikumine, mingi uus puhang või vool, enam ei jäänud ma pikalt mõtisklema, oli tulnud tegude aeg, ma haarasin uuest kastist viis pudelit, pistsin korvi ja tõttasin kassa poole. Aga ei, mitte keegi ei kavatsenud mu saaki ära röövida. Mis hammaste taga, see oma. Mis korvis, see kõhus. Söönud hundi rind on rasvane. Hirv ojal joob ja rõõmus tema meel. Ja nii edasi. Olin uhke, olin võidukas. Aga siis vaatasin ringi ja täitusin. Asi polnud siiski liiga hull. Asi polnud tegelikult üldse hull. Üks vana naine oli mind viinud eksiarvamusele. Kaupluses käis küll tavalisest vilkam, üldjoontes aga siiski täiesti tsiviliseeritud asjaajamine. Keegi ei karjunud kellegi peale, rääkimata näiteks rusikanäitamisest või pussivälgutamisest. Kust ma olin siiski selle katastroofitunde võtnud? Närvid, närvid, mis muud. Neurootiline loomus, kiindumus halbade ennete vastu. Ning üksindustunne. Mul hakkas ebamugav, et olin ühe poolsõgeda eide pärast lasknud ennast nii kaugele viia, et olin mingi hetke vältel jõudnud teha inetuid üldistusi nii oma rahva kui ka terve inimkonna kohta.
Sellele vaatamata oli mul kõva janu.
Enne kassaneiu ette astumist heitsin pilgu oma korvi.
Selgus, et olin üsna pimesi saanud viie pudeli õlle omanikuks. Hm? Jah, muidugi, ega mul olnud mahti vaadata, mida haarasin. Kõik haarasid. Aga kui õlu, siis õlu. Õllest ma tavaliselt ei hoolinud – nüüd neelatasin januselt.
8
Kuhu läheb janune mees, kui tal on mõni pudel õlut? Poenurga taha. Tõsi, ma polnud veel kunagi kaupluste nurgatagustes janu kustutamas käinud, ma ei teadnudki, kus siin see kõige õigem nurk asub, üldse suhtusin ma säärasesse liigloomulikkusse teatava vastumeelsusega, mis see ikka muud oli kui alkoholi tarvitamine avalikus kohas. Teisalt olid küll ka kohvikud ja restoranid avalikud kohad… Aga jah, minu meelest sobisid poetagused januringid rohkem külakohtadesse, seal sisaldasid nad muu kõrval koloriiti ja rahvalikku huumorit, linnaoludes muutus seesama situatsioon minu meelest natuke räpaseks ja taunitavaks.
Nüüd aga minetasin lihtsalt ja kergelt kõik oma korraliku inimese eelarvamused. Neid nagu poleks üldse olnudki. Niisiis ikkagi eriolukord, katastroofi eelõhtu?
Nii või teisiti, torkasin neli pudelit kotti, ühe võtsin pihku ja hakkasin ringi vaatama. Kohe märkasin kaht meest, kel samuti õllepudelid peos. Nad siirdusid kindlal sammul kindlas suunas. Astusin neile järele.
Mul oli ju janu.
Ja niimoodi leidsingi ennast viivu pärast tõesti kaupluse nurga taga, hoopis uues ja tundmatus maailmas. Siin seisis, labürint tühjadest kastidest, paar meetrit kõrge ja hubaseid käike ning soppe täis. Peaaegu igas sopis seisid kahe-kolmekaupa võõrad mehed. Kõik jõid õlut. Ei, märkasin ka paari veinipudelit. Veel märkasin, et õllejoojatel oli enamasti murelik ilme ning nende lõuad olid karvased, need, kes veini trimpasid, tundusid mulle enesekindlamate ja siledamatena. Labürindi kohal lainetas tasane jutukõma.
Ma olin sellest kõigest natuke üllatunud, aga ka kohkunud. See oli minu jaoks hoopis uus ja avastamata maailm. Võib-olla käis säärane ilmsüütus mu meheau pihta? Seisin nõutult, pudel peos, kolt käes, ega osanud midagi peale hakata. Lootsin siiski, et minuga ei juhtu midagi halba ja et üsna pea saan ma alandava janutunde kustutatud, et siis siit kiiresti jalga lasta. Siin labürindis oli võimalik koguni ära eksida. Jah, janu kustutada, ja siis koju, koju. Kodus panen ülejäänud pudelid külmkappi ja vaatan, mis edasi saab.
Labürindi kohal seisis hall taevas. Kusagilt lõi ninna tubakalõhn. Hakkasin saamatult pudelisuud vastu üht kastiserva nühkima. Mu abitud ametnikukäed tõmbusid tulutust tegevusest krampi. Selgus, et ma olin võimetu ilma abivahendita pudelit avama.
„Anna siia, mis sa sest potist piinad, raisk,” ütles keegi koleda käriseva häälega. Võpatades tõstsin pilgu. Minu kõrval seisis turd habemik, ta juuksed olid sarjus, ta silmaalused olid paistes ning kollakad, kõigi märkide järgi oli see mees alkohoolik. Vaatasin veel kord ja tundsin ta siis ära. See oli mu koolivend Valerian, kes oli lõpuklasside aegu minu sünnilinnas elanud, käinud koguni minu paralleelklassis. Tuli meelde seegi, et ta oli tegelikult siit linnast pärit. Tollal aga oli ta lühikese ajaga muutunud üle kooli tuntud kujuks, ta oli spordipoiss, pillimees ja huligaan. Ma polnud teda oma tosin aastat kohanud ja tundsin ta absoluutselt muutunud välimusest hoolimata ära ainult tänu ehmatusele. Kui ta mulle peksa tahab teha, mõtlesin ma nüüd ähmiga, siis ütlen, et ta on ikkagi mu koolivend.
Aga ei, ta ei ilmutanud erilist agressiivsust. Ka ei paistnud ta mind ära tundvat. Igatahes ei näidanud ta seda kuidagi välja. Ja üldse, kas ta mind üldse teadiski? Mina polnud kooliajal ei spordipoiss, pillimees ega ka huligaan. Mina olin tema jaoks olnud ilmselt harilik hall kuju, tuupur, teadusepanija.
Nüüd võttis ta mu pudeli, hammustas sellelt osavasti korgi pealt, sülitas selle välja nagu päevalilleseemne ja ulatas mulle avatud pudeli.
„Säh, pane, raisk.”
„Aga teie ise? Mul on ääretult piinlik, ma…”
„Ah, mis sa siin pikalt mölised, see on sinu õlu. Kui sa mulle ühe lõuatäie jätad, käib küll,” ütles Valerian. Või see, keda ma temaks pidasin.
Mul oli janu, ma mõtlesin
