tuhatoosiks.
19 Xargoni ümbertegemine
Saan mõnikord oma sõprade Maxi ja Shelbyga reedel pärast kooli kokku. Oma arust töötame me arvutimängu kallal, aga oleme seda teinud kaks aastat ega ole valmis saamisele sugugi lähemal. Suuresti seepärast, et kuna meie kõigi oskused meie konkreetsete valdkonade osas aina paranesid ja me saime targemaks, siis peame kõik tehtu kõrvale heitma ja otsast peale alustama, sest vana materjal osutus lapsikuks ja ebaprofessionaalseks.
Max on liikumapanev jõud. Tema jääb minu juurde kaugelt kauemaks, kui mu vanemad teda näha tahaksid, sest ehkki just tema on meie kolmikust arvutifriik, on tema enda arvuti paras saast. See jookseb kokku juba siis, kui öelda sõna „graafika“ sellest meetri kaugusel.
Shelby on meie ideedekuninganna. „Ma usun, et olen loo lahenduse välja nuputanud,“ ütleb ta sel õhtul. Nagu ta ütleb peaaegu iga kord, kui me mänguga tegeleme. „Ma arvan, et pean piirama tegelaste biointegreeritud relvastust. Muidu on kõik lahingud üksainus veresaun ja see on igav.“
„Kes ütleb, et veresaunad on igavad?“ küsib Max. „Mulle meeldivad veresaunad.“
Shelby vaatab abiotsivalt minu poole, aga otsib abi valest kohast.
„Mulle tegelikult ka meeldib,“ lausun talle. „Küllap see on meeste värk.“
Shelby jõllitab mind altkulmu ja viskab mulle mõned leheküljed uute tegelaste kirjeldusi.
„Visanda tegelased ja tee neile piisav kaitsevarustus, et iga hoop poleks kohe surmav. Eriti Xargonile. Mul on temaga suured plaanid.“
Avan oma visandiploki. „Kas me ei pidanud sellega lõpu tegema, kui meie jutt hakkab kõlama nagu mingitel nohikutel? Tänane jutuajamine näitab, et see hetk on käes.“
„Mis sa nüüd! See hetk oli juba eelmisel aastal,“ rõhutab Shelby. „Kui sa oled nii alaarenenud, et kardad debiilikute sildistamist, lase jalga ja me otsime uue kunstniku.“
Mulle on alati meeldinud viis, kuidas Shelby ütleb inimestele täpselt seda, mida mõtleb. Mitte et meie vahel oleks kunagi midagi romantilist olnud või saaks olema. Usun, et see on meie mõlema puhul eos surnud. Me meeldime teineteisele selleks liiga palju, et piinlikult seotud olla. Pealegi on meie kolmepoolne sõprus tulusam. Näiteks saame Maxiga Shelbylt uurida tüdrukute kohta, kes meile meeldivad. Ja avame Shelbyle mõne noormehe tagamaid, kes talle meeldib. Kõik see toimib liiga hästi, et jändama hakata.
„Kuulge,“ ütleb Shelby, „see pole meie elu, see on ainult hobi. Me lubame seda endale mõne päeva kuus. Mina näiteks ei tunne, et see mind sotsiaalselt pärsiks.“
„Jah,“ sõnab Max. „See on nii, sest sind pärsivad paljud muud asjad.“
Shelby virutab talle sellise obaduse, et juhtmeta hiir lendab Maxi käest üle toa.
„Kuule!“ hüüatan mina. „Kui see katki läheb, lasevad vanemad mul selle kinni maksta. Neile meeldib isiklik vastutus.“
Shelby silmitseb mind jahedalt, peaaegu altkulmu. „Ma ei näe, et sa joonistaksid.“
„Äkki ma ootan inspiratsiooni.“ Aga olgu selle loomingulise virgutusega kuidas on, ma hingan sügavalt sisse ja loen tema tegelaste kirjeldusi. Siis vaatan joonistusploki tühja lehekülge.
Häda tühja ruumiga viiski mind kunsti juurde. Ma näen tühja karpi ja pean selle täis panema. Ma näen tühja lehekülge ega saa seda niimoodi jätta. Tühjad lehed kisendavad, et pasa oma peast sinna paneksin.
Hakkan kritseldama. Kritseldustest saab visand, visanditest tulevad detailid ja neist saavad „tööd“. Või „šedöövrid“, kui olla tõeliselt pretensioonikas nagu mõned lapsed minu kunstiringis, kes kannavad isegi barette, justkui oleks nende ajud nii loovad, et vajavad silmapaistvamat katet kui mõnel teisel. Minu „šedöövrid“ on peamiselt koomiksid. Manga ja muu, aga mitte alati. Viimasel ajal on mu kunst muutunud järjest abstraktsemaks, justkui tõmbaksid jooned minu kätt, mitte vastupidi. Nüüd täidab mind alustades rahutus. Tungiv vajadus näha, kuhu jooned mind viivad.
Töötan Shelby tegelastega nii püüdlikult kui suudan, aga olen kärsitu. Kui mul on käes üks värvipliiats, kibelen seda käest panema ja uut haarama. Näen jooni, mida tõmban, aga mitte tervikut. Mulle meeldib tegelasi joonistada, aga täna jookseks rõõm justkui mõtetest ette ja ma ei jõua talle järele.
Näitan Shelbyle oma Xargoni visandit, uut ja parandatud veresaunakindlat lahingmeeskonna juhti.
„Lohakas,“ ütleb Shelby. „Kui sa seda tõsiselt ei võta…“
„Olgu, aga see on parim, mida täna teha saan. Mõnel päeval ma tunnetan seda, teisel mitte.“ Ja siis ma lisan: „Äkki on asi sinu tegelaste visandlikes kirjeldustes, sellepärast on ka minu joonistused visandlikud.“
„Püüa rohkem,“ ütleb Shelby. „Varem olid sa nii… konkreetne.“
Ma kehitan õlgu. „Ja siis? Igaüks võib oma stiili arendada. Vaata Picassot.“
„Hästi. Kui Picasso mõne arvutimängu kujundab, annan sulle teada.“
Kuigi meie kooskäimised on alati parajad pusklemised ning see muudabki tegelikult asja lõbusaks, on täna kuidagi teisiti. Sügaval sisimas tean, et Shelbyl on õigus. Minu kunstilooming ei arene, see laguneb. Aga ma ei tea, miks.
20 Papagoid naeratavad alati
Kapten kutsub mind koosolekule hoolimata sellest, et olen püüdnud märkamatuks jääda.
„Nüüd oled sa hädas,“ lausub mulle navigaator, kui kajutist lahkun. „Häda, mäda, lora, jora − teada on, et ta kugistab meremehi tervenisti alla.“
See paneb mind mõtlema unenäole Valgest Plastmassist Köögis, aga unenäos pole kaptenit.
Kapteni kajut asub ahtris, päris laeva lõpus. Kapteni sõnul on see sellepärast nii, et ta saaks mõtiskleda selle üle, kus ta käinud on. Aga praegu ta ei mõtiskle. Teda polegi ruumis. Seal on ainult papagoi. Lind istub õrrel asju täis kuhjatud laua ja gloobuse vahel, millel on kogu maismaa valesti.
„Tore, et sa tulid. Tore, et sa tulid!“ käratseb papagoi. „Istu, istu.“
Ma võtan istet ja ootan. Papagoi tammub õrrel ühest otsast teise ja siis jälle tagasi.
„Miks ma siin siis olen?“ küsin temalt.
„Nimelt,“ ütleb papagoi. „MIKS sa siin oled? Või peaks küsima „Miks SINA siin oled?“ või „Miks sa SIIN oled?“
Hakkan kannatust kaotama. „Kas kapten ka tuleb? Kui ei, siis…“
„Kapten ei kutsunud sind,“ ütleb papagoi. „See olin mina, see olin mina.“ Siis noogutab papagoi pead, et osutada laual olevale paberitükile. „Palun täida küsimustik.“
„Millega? Kirjutusvahendit pole.“
Papagoi kargab lauale ja sobrab jalaga pahna hulgas. Kirjutusvahendit leidmata tõmbab tõmbab ta selja pealt sinakasrohelise sule. See langeb lauale nagu vanaaegne kirjutussulg.
„Väga nutikas,“ ütlen talle, „aga tinti pole.“
