laadalt hobuse, siis on väga huvitav jälgede järele otsustada, kas hobusel suured või väiksed, kõrged või madalad kabjad ja kas ta käies tagumise jalaga esimese jälge, temast üle või tahapoole astub. Need lihtsad tõsiasjad ei ütle uue looma kohta küll kõike, aga ometi jutustavad nad üsna palju. Peaasi, nad lasevad arvata ja oletada, ning mis oleks Villule metsas püssiga hulkudes või üksinda tööd tehes lõbusam, kui kõige tibatillukesemate tõsiasjade põhjal mõista katsuda, mis tema ümbruses sünnib. Sedasama teeb ta ka täna neid naise jalajälgi silmitsedes, nagu oleks ta mõni jahikoer, kelle nina tunneb metslooma magusat lõhna, mis ajab saba liputama või kilkama.
Villu unustab üürikeseks supeluse, ta tahab tingimata teada, kas jäljed pöörduvad järvele või lähevad nad mööda teed järvest mööda. Et kõrges nõmmes jälgedest hästi aru ei saa, siis peab Villu pisut järvenurgast mööda minema, kuni esimese sooneni, kus iga jälg selgesti näha. Sinna jõudes leiab ta küll hulk jälgi, aga mitte otsitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud ja järvele läinud. Villu ruttab sinna talle järele ja otsib järve liivasel pervel, kust vesi pisut taganenud, otsib, kuni ta leiab vanad tuttavad jäljed, välimuse järele otsustades, päris värsked jäljed.
Ta leiab ka paiga, kus mättal istutud ja jalgega niisket liiva tallatud, kuna kepi- või varjuots jooni vedanud, mis Villule veel kord näivad tõendavat, et see inimene pole siitnurga elanik. Aga ometi peab ta siinse ümbrusega tuttav olema, sest muidu poleks ta teadnud istumiseks paika valida, kust vaade järvele kõige avaram ja ilusam.
Inimese jälgedega seltsivad siin koera jäljed, värskuse poolest mõlemad üheaegsed. On veel muidki märke, mis lasevad oletada, et koera ja inimese jäljed kuuluvad ühte, et nende vahel valitseb mingisugune sõbralik side. Eriti võiks seda järeldada sellest silmapilgust, kus inimene mättal on istunud, jalaninaga liiva tonkinud ja kepiga sinna joonistanud. Siis on koer nähtavasti inimese ees seisnud, on oma nina tema põlvile pannud, on tema kätt lakkunud või see käsi on tema pead silitanud. Jah, nii pidi see olema jälgede järele otsustades.
Aga kus on koer, kel oleksid nii suured jäljed nagu siin liival? Aasta tagasi olid niisugused jäljed ainult Kõrboja Mousil, mujal polnud kuski ümberkaudu nii suurte jälgedega koera, Villu teab seda kindlasti. Aga ehk on vahepeal mõni omale uue suure koera toonud, mõni, kes hangeldamise ja viinaajamisega üleöö palju raha kokku kraapinud ja nüüd vargaid ning mõrtsukaid kardab?
Võib olla, aga varemalt olid ainult Kõrboja Mousil niisugused jäljed ja tema jälgede vastu ei saanud keegi, vast ainult isahunt. Aga kui oletada, et need on Mousi jäljed, kes on siis olnud see inimene? On ehk keegi Kõrbojale suvitama tulnud või ainult niisama muidu käima? Ega ometi preili ise kodumaile pole saabunud? Villu seisatab üürikeseks. Nagu unistus kangastub minevik. Jajah, preili ise võis see küll olla siin järve ääres, tema jälgi Villu ei tunne, ei, tema saapajälgi ei tunne Villu mitte. Küll tundis ta millalgi tema palja jala jälgi, aga siis polnud ta veel täiskasvanud inimene, siis polnudki ta veel sõna tõsises mõttes preili, oli ainult plikakene, kes armastas mööda metsi joosta, pikk pats pihal, mõnikord lahtised juuksedki tuule käes lennul. On ta ehk nüüd tõepoolest koju tulnud segaste aegade tõttu?
«Ema peaks seda teadma,» lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast, pani nad sinnasamasse paika, kus naisterahvas oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus alles jahedat võitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse mingisugust ootamatut rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni ta oli jõudnud mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatus vaevalt põlvini.
Siin seisis ta päikese paistel, pildus käsi, venitas lihaseid, ringutas kogu oma kuue jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas ta kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See hukutas meest ikka ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui hea oli, jälle kord olla vaba! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.
Järvelt koju tagasi jõudnud, oli Villu esimene küsimine emale:
«Kes on järve ääres käind?»
«Järve ääres?» küsis ema arusaamatuses vastu.
«Järve ääres ja ka teel, suurel teel, mitte meie teel, siin neid jälgi ei ole,» seletas Villu.
«Kust mina, vanainimene, tean, kes järve ääres käivad,» rääkis ema häälel ja näoilmel, nagu huvitaks see asi teda üsna vähe. «Eks seal käi kõik, nagu ikka. Mädasoo Eedi ja Kõrboja Mikk tahtnuvad tänavu kevade kiikegi jälle üles ehitada, mis sinu aegus ära lõhuti, aga Kõrboja vana põlnd luba and. Poisid küll mangund, aga vanamees olnd kui raud.»
«Mis tal siis pähe on läind, esimest kiike ju lubas,» ütles Villu.
«Öelnd poistele, et lähte riidu, et mina ei taha, et minu metsas riidlete, viimaks pistate metsa põlema. Aga poisid põle järel and, mangund ja mangund, et ega nemad riidu ei lähe, nemad viinavõtjad ei ole, muudkui andku aga luba, nemad kahekesi, Eedi ja Mikk, hakkavad kas või kiige pärast käemeheks, et riidu seal ei tule. Ja kui peaks tulema, siis lõhuvad nemad ise oma käega kiige ära. Selle peale põlnd vanamehel enam midagi vastata ja siis öelnd ta, et las Anna tuleb koju, küll tema lubab või keelab, mis nad temast vanainimesest tüütavad. Poisid küsinuvad siis, et millal preili tuleb, nemad tahavad kiike varssi üles ehitada, noh ütleme, nii nelipühiks, ning vanamees öelnd, et suurel ristipäeval, siis on Anna kodus, tulgu nad siis Kõrbojale.»
«Nojah, ma arvasin kohe, et kel muul võiks niisugused jäljed olla kui Kõrboja preilil ja vanal Mousil. Ikka elab alles? Oli juba mineval aastal teine haige, pidid ikka maha laskma, aga ei kedagi.»
«Oh, see on suusoojaks ainult nõnda rääkida!» seletas ema. «Ei va Rein seda luba. Ütleb aga, et las ta elab pealegi, kuni Anna koju tuleb, küll tema siis vaatab, mis Kõrbojal tegema peab, keda tappa, keda elama jätta.»
«Ega siis preili ometi jäädavalt Kõrbojale tule?» küsis Villu, kelle uudishimu aina kasvas. «Mis ta siin metsas tegema hakkab?»
«Ei tea mis, aga räägitakse, et tuleb. Muidu, kes teab, aga nälg ajab teised kõik Venemaa põhjast välja ja küllap näljaga maitseb ka Kõrboja leib,» arvas ema.
«Ega meil nälga ole, et sellepärast Kõrbojale peab pugema,» vastas Villu.
«Mitte just seda, aga räägitakse, preili olla haiglane, kõhnaks jäänd teine ja ei saa öösiti hästi magada,» seletas ema.
«Noh, magada võib Kõrbojal küll hästi,» naljatas Villu. «On vana Rein ise oma ea seal lõõsand ja jätkub und ehk ka preilile.»
«Ei, vana Rein tahta koha preili kätte anda, nii et preili oleks peremees ja perenaine, täiesti otsaline. Vanamees ei taha enam midagi liigutada, ütleb, et mis tema sellest saab, kellele tema seda kohta peab, kui ainuke laps mööda maad-ilma ümber ajab.»
«Ah nii!» imestab Villu. «Siis preili tahab ikka tõesti Kõrbojale tulla, tahab siia jääda? Aga ehk polegi teine enam preili, ehk on vahepeal prouaks saand.»
«Ei, ikka alles olla teine preili. Aga ega ta titeke enam ole, oleks juba ammugi teisel aeg mehelegi minna. Küllap tal juba vist hundigi hais küljes,» arvas ema asjatundlikult.
«Ega siis ometi preilidele niisukest asja külge tule,» naljatas Villu.
«Küll ikka,» lausus ema, «kõigile tuleb, olgu ta preili või maamats, kõigile tuleb viimaks hundi hais külge Nojah, sina said tänavu kevadel kakskümmend üheksa, olid mul just karjalaskmise ajal, ja tema
