oli juba siis pikk sirakas, ei tea, misuke ta nüüd peaks olema. Mõtle ometi, ema, sellest on ju üle kümne aasta aega, ja kui ma nõnda siin räägin, siis on mul, nagu oleks see alles eile või tunaeile olnd just nagu eile. Tead, ema, aeg läheb hirmus ruttu. Enne ei pand ma seda tähele, et aeg nii ruttu läheb, aga nüüd panen. Olin ikka alles poisike, olin noor, mõtlesin ei tea kuhu minna või mis teha, aga siis tuli sõda ja nüüd olengi vana.»
«Ega sa siis ikka veel vana ole,» trööstis ema, «mis siis mina pean olema, ka teen ja toimetan.»
Aga poeg surus peod lapiti palgeile ja pani pöidlaotsad lõua alla vastastikku, vahtis üksisilmi ukseesisele murule ja rääkis:
«Ei, ema, ka mina olen vana. Vangis kord, kui kruustange kinni keerasin, tundsin äkki, et noorus on mööda, ja nüüd ei saa enam sellest tundmusest lahti.»
«Eks see vangiaasta sulle ikka ühe lopsu and,» arvas ema kaastundlikult. «Et sa ka just nõnda teda pidid lööma!»
«Ära kahetse, ema, mina ise ei kahetse midagi. Tappa ei tahtnud ma teda mitte, aga nisuke siga, muudkui aga pussiga …»
Villu vaikis. Ema kolistas mingisuguste nõudega, käis paar korda üle uksepaku poja kõrvalt läbi, toimetas midagi, mida ta kalli ristipäeva pärast jätta ei võinud.
«Jah, küll on see aeg ikka ruttu läind!» imestas Villu uuesti. «Ammus see kõik oli! Ammus ostsid Kiviristid Kõrboja, ammus laskis Oskar enda maha ja jättis koha vennale!»
«Mina ei mäleta midagi nii selgesti kui seda, et nad ka Katkut tahtsid meilt ära osta ja et vanamees ei müünd, jonni pärast ei müünd, ükskõik mis hinda nad oleks pakkund.
Seda mäletan ma. Ütlesin küll tol korral vanamehele, et müü ära, pista raha tasku ja mine osta välimaal uus koht, osta parem kui see; mine ära siit metsast, mine inimeste hulka, mine teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et põleks vaja mööda männijuurikaid vankert lõhkuda, ennast ega looma vaevata. Aga vanamees oli kord öelnd, et ei müü ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda öelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»
«Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei rnüünd,» vastas Villu, «kusagil ei meeldi mul rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.»
«Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»
«Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»
«Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib olla, oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.»
«Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et temast rääkida.
«Võib, muidugi võib, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silmad kinni, kui padrikust läbi läheb.»
«Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.»
«Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikesepaistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning mõtlesin, et ka sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin teist kahest uneski!»
«Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.
«Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis. Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata hästi plaanis, meie jõeäärsed heinamaad ei and südamerahu. Nüüd on see rahu tal käes. Sina jooksid Annaga ringi ja ei jät enne kui silm peast välja, siis oli küll, siis võisid kodus istuda. Vaata, et sa nüüd ka oma teist silma peast ära ei jookse, kui Kõrboja Annat näed. Ma kardan, et jooksed.»
«Ära karda, ei jookse,» vastas Villu. «Anna on nüüd preili ja sinu poeg on ainult Katku Villu, tema pahemat silma ei taha ta enam.»
«Kui see ometi nõnda oleks!» palus ema, nagu oleks tema kartusel mingisugune reaalne alus.
3
Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud. Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu oma arvamise järele oleks pidanud ta veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata, teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viibimata tegema, oli see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista kordaseadmine.
Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda keset kesapõldu, läks mööda väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, ja mis sööti jäetud kivide pärast. Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase peremehena tundma.
Ta oli aastate kaupa mööda maad-ilma ümber kolanud, oli rauda tagunud, oli puud tahunud ja hööveldanud ja kunagi polnud ta mõelnud, et tema peaks Katkule tagasi minema omale jäädavat eluaset soetama. Aga kui vend sõjas surma sai ja kui sõja lõppedes tööleidmine ja leivateenimine kitsikuks muutus, nii et Villu ajutiseks koju pidi tulema, siis tundis ta peagi, et ka Katkul võib ära elada, et Katkul võib ehk paremini ja vabamalt ära elada kui ükskõik kus mujal maailmas.
Aga ometi ei teadnud Villu veel sel ajal, mis tähendab armastus Katku vastu, mis tähendab armastus teatud maakoha, maapinna vastu. Paik, kus ta asus, polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida mingisuguse kõrvalise tegevusega, mis ei tarvitsenud isataluga kuidagi ühenduses seista või mida oli isegi raske siduda selle metsanurgaga.
Sel ajal Villu soetas omale töökoja, kus ta võiks parandada igasuguseid tööriistu ja masinaid, sest teda huvitas tol ajal rauakeetmine või vasega jootmine, viilimine või puurimine rohkem kui pilguheitmine maapinnale tema tundmaõppimiseks ja loova töö võimaluste leidmiseks. Siis huvitas iga jalgratas, iga vokk, iga põllutöömasin Villut rohkem kui küsimus, kas ei peaks maaparandamiseks kuhugi kraavi kaevama ja kas ehk mõni kivirikas söötijäetud maalapp harimiskõlbulikuks ei sünniks teha. Villule oli siis isatalu kohaks, kus ta oma tööoskuse ja nutikusega tahtis haljale oksale tõusta, ilma et talu ise seejuures sugugi haljamaks oleks muutunud.
Siis ep see oligi, kus ta hakkas vasikaparisnikuks, käsilihunikuks, hangeldajaks, kes hulkus külast külla, perest perre ja otsis «haigeid», kes end laseksid «haneks püüda», nagu ta öelda armastas. Ja kui neid haigeid tema
