aga täna on ka teised järvel; täna olla vanal kiige kohal suur pidu, poisid, tüdrukud Põrgupõhjast ja Põldotsa külast saadik koos. Mädasoo eit teadis rääkida, et isegi Kõrboja preili luband tulla küla nooremaid vaatama. Arvavad ikka, et küllap ta viimaks üsna Kõrbojale elama asub, tuleb linnast ära.»
Aga Katku Villu ei läinud täna enam järvele, ta ei läinud sinna enam hommegi, sest ka viimsel pühal võis seal palju teisi olla, kellega tema kokku ei tahtnud saada. Tema mõtles oma mõtteid, mis poleks nagu sugugi siit metsanurga mõtted, vaid kustki mujal maailmast pärit.
«Ei sa läind eile ühtigi teiste juurde,» ütles ema Villule viimase püha õhtul. «Seal olnd palju rahvast koos, mängitud ja tantsitud.» Villu vaikis, Villu kartis rääkida, Villu kartis sõna lausuda sellest, mis teda huvitas. Aga ema ei vaikinud, ema ei võinud vaikida, tema pidi rääkima. Ka tema kartis, aga ometi ei võinud ta vaikida, vaid pidi rääkima, niisugune imelik asi oli sellega, mis ta kartis.
«Ka Kõrboja Anna olnd seal,» jutustas ema, «mängind ja tantsind teine küla poiste ja tüdrukutega. Põldotsa kooliõpetaja püüdnd ikka temaga olla ja rääkida, aga Anna põle temast suurt väljagi teind. Lihtsalt olnd teine riides, nii et põle teist teiste tüdrukute hulgas äragi tund.»
Villu vaikis, nagu poleks ta ema sõnu tähelegi pannud.
«Küsind teine sinu järele, küsind, et mis sina teed ja miks sind pidul ei ole,» jutustas ema edasi.
«Kes seda rääkis?» küsis Villu.
«Eks ikka Mädasoo eit, tema Kati oli ju ka pidul, see kuulnd,» vastas ema.
«Lõksutavad!» hüüdis Villu, sest millegipärast sai ta äkki ärritatud ja seda ärritust ei osanud ta ei varjata ega muul viisil avaldada kui poolpahases ägeduses.
«Ei nad tühja lõksuta,» lausus ema, «küll ta juba sinust rääkis, küll ta juba sinu järele küsis, mina tunnen, et ta seda tegi, teha võis. Ja mis need teised niisukesest asjast välja mõtlevad.»
«Noh, ja mis talle on vastatud?» päris Villu.
«On vastatud, et lõhub teine kiva, aina põmmutab,» ütles ema.
«Muud ei midagi?»
«Kes seda teab, kes seda räägib, aga küll nad juba ka muud preilile seletasid,» arvas ema.
«Muidugi, vangisistumine kõigepealt,» äigas Villu tusaselt.
«Küllap ka seda,» oli ema nõus.
Sellega jutt lõppeski seks korraks. Aga nüüd tundis Villu, et ta peab kuhugi minema, et ta peab ehk seal huikama, peab nõmme hüüdma, nagu otsiks ta sealt kedagi elavat või nagu ootaks ta kedagi. Ta peab ringi ümber järve tegema, peab jälgi uurima teel soonte kohal ja järve liival, ta isegi ei tea kõike, mis ta praegu peab. Aga teeb ta, mis ta teeb, täna õhtul teeb ta kõik üksinda, sest täna, viimse püha hilisel õhtul, pole enam kedagi järvel. Kõrboja preiligi sõitis õhtuse rongiga linna ja vana Mousi magab pühadeaegsest jalutusväsimusest saadud rasket und oma onnis pahnal, nii et isegi tema ei kuule, kui Katku Villu huikab järvel, nagu kutsuks või ootaks ta nõmmelt kedagi.
4
Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart – oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba jäädavalt.
Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi orjamast ja hakaku ometi kord omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja temale oleks abi, või mis peaasi perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.
«Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat õde tähendanud, kes juba mõni aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.
«Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks ja kuuleks ning kelle jalg ulataks igale poole.»
Anna oli selle peale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil, nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta omale ja ka Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainukene laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud. Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei – ka kirja ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.
«Mis muud kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab … siis ta tuleb,» lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.
«Arvad sa?» küsis Rein umbusklikult, sest tema ise polnud kordagi selle mõtte peale tulnud.
«Mis siis veel!» vastas Madli.
«Muidu mitte?»
«Eks katsu.»
Rein vaikis.
«Või nii,» arutas ta endamisi. «Tähendab – tahab juba nüüd talu oma kätte, tahab minu vabadikuks teha, tahab, et minul enam Kõrbojal midagi ütlemist põleks.»
«Mis ta siis muidu peakski siia tulema,» heietas Madli. «Põle ta tänini talutüdrukuks olnd, ega ta nüüdki, selleks hakka, saab kergemaltki leiba, tal ju keeled suus.»
«Tüdrukuks,» kordas Rein õele vastuseks. «Perenaiseks, mitte tüdrukuks.»
«Aga küllap Anna vist ikka arvab, et kui ta juba kord soo-soo, jaa-jaa Kõrbojale tuleb, siis temast varsti, siin päris teenijatüdruk saab. Usu, vend, Kõrboja teeb iga tüdruku orja- või karjatüdrukuks. Nõnda suri tema õnnis emagi siin, seda teab Anna ja sedap ta kardabki.»
Õde ootas, et vend midagi vastaks, ja kui see vaikis, küsis ta:
«Mis oleks, kui Anna tahaks mehele minna?»
«Mingu,» vastas Rein mõtlemata.
«Aga kes teda võtab, kui tal kohta põle? Põle tänini võetud, põle linnaski võetud, maal ammugi mitte. Maal tahavad kõik kohta, kohaga tükis, siis ehk küll, sest Anna põle enam tita.»
«Peale minu surma jääb ju kõik Annale, muud pärijat põle ju mul,» seletas Rein.
«Aga väimees, see Kõrboja tulevane peremees, tahaks ehk teada, millal sa sured, lased sa kaua oodata. Sinu päevades võetakse mõnikord veel teine nainegi. Või kas sa tõesti Kõrboja igale väimehele tahaksid anda?»
«Ju mu tütar ometi niisukese mehe väärt on kes Kõrbojale peremeheks kõlbab.»
«Küllap su tütar juba väärt on,» vastas Madli, «liiatigi kui tal kaasavaraks Kõrboja, aga kes teab, kelle ta valib, kui ta valima peaks. Valib korraga mõne Katku
Villu, tahad sa niisukest omale väimeheks või Kõrbojale peremeheks?»
«Kõrbojale
