>I
ÜLESTUNNISTUS
Samal hetkel kostis härra de Villefort’i hääl, kes hüüdis oma kabinetist:
“Mis on juhtunud?”
Morrel vaatas küsivalt Noirtier’le otsa, kes oli oma enesevalitsuse tagasi saanud ja näitas pilguga väikese kõrvaltoa poole, kuhu ta juba ükskord varem umbes samasuguses olukorras oli põgenenud.
Ta jõudis vaid haarata oma kübara ja pages hingeldades sinna. Koridorist kostsid kuningliku prokuröri sammud.
Villefort kiirustas tuppa, jooksis Valentine’i juurde ja haaras ta oma käte vahele.
“Arsti! Arsti!.. Härra dAvrigny!” karjus Villefort. “Või ei, ma lähen parem ise.”
Ja ta tormas toast välja.
Teisest uksest tormas välja Morrel.
Teda tabas otse südamesse õudne mälestus: talle tuli meelde jutuajamine Villefort’i ja arsti vahel, mida ta oli kuulnud selsamal ööl, kui suri proua de Saint-Méran; sümptomid, mis ei olnud küll nii hirmutavad, olid siiski samad, mis olid eelnenud Barrois’ surmale.
Samal ajal kuulis ta oma kõrvus kumisevat Monte-Cristo häält, kes oli talle vaevalt kaks tundi tagasi öelnud:
“Kui te mingis küsimuses vajate minu abi, Morrel, tulge minu juurde, ma võin palju teha.”
Kiiremini kui mõte sööstis ta Faubourg-Saint-Honore tänavalt Matignoni tänavale, ja Matignoni tänavalt Champs-Élysées’ avenüüle.
Vahepeal oli härra de Villefort jõudnud üürikabrioletiga härra d’Avrigny maja ette; ta helistas nii ägedalt, et majahoidja tuli hirmunud näoga avama. Villefort tormas trepile, ta ei suutnud sõnagi lausuda. Majahoidja tundis teda ja laskis ta sisse, hüüdes talle ainult järele:
“Kabinetis, härra kuninglik prokurör, oma kabinetis.”
Villefort tõukas juba ust või õigemini murdis sealt sisse.
“Ah teie!” hüüatas doktor.
“Jah,” vastas Villefort, pannes ukse enda selja taga kinni.
“Jah, doktor, nüüd tulin mina teilt omakorda küsima, kas me oleme üksi. Doktor, minu maja on neetud maja!”
“Mis?” lausus d’Avrigny pealtnäha jahedalt, oli aga sisimas sügavalt erutatud. “Kas teil on jälle keegi haige?”
“Jah, doktor!” hüüdis Villefort, haarates väriseva käega juustest kinni. “Jah.”
D’Avrigny pilk ütles:
“Ma ennustasin seda teile ette!”
Ja ta huuled laususid aeglaselt rõhutades:
“Kes siis nüüd sureb teie juures, milline uus ohver süüdistab meid jumala ees meie nõrkuses?”
Piinatud nuukse kerkis Villefort’i rinnast. Ta astus arsti juurde, ja haarates tal käsivarrest, ütles: “Valentine! Kord on Valentine’i käes!”
“Teie tütar!” hüüdis jahmunud d’Avrigny murelikult.
“Näete nüüd, et te eksisite,” pomises magistraat. “Tulge teda vaatama ja paluge temalt haigevoodi ees vabandust, et te teda kahtlustasite.”
“Iga kord, kui te mulle teatasite, oli liiga hilja.” ütles d’Avrigny. “Aga ükskõik, ma tulen. Lähme ruttu, vaenlaste puhul, kes teie majas tegutsevad, ei tohi aega kaotada.”
“Seekord, doktor, ei heida te mulle enam nõrkust ette. Seekord saan ma teada, kes on mõrtsukas, ja ma ei halasta talle.”
“Püüame kõigepealt ohvrit päästa ja siis mõtleme kättemaksule,” ütles d’Avrigny. “Tulge!”
Ja Villefort’i toonud kabriolett viis tema koos d’Avrigny’ga kiires traavis tagasi samal ajal, kui Morrel koputas Monte-Cristo uksele.
Krahv istus oma kabinetis ja luges murelikult sõnumit, mille Bertuccio oli talle rutuga saatnud.
Kuuldes teatatavat Morreli, kellest ta oli lahkunud vaevalt kaks tundi tagasi, tõstis krahv pea.
Nii nagu krahvile, oli temalegi selle kahe tunni jooksul mõndagi juhtunud, sest krahvi juurest naeratusega huulil lahkunud noormees tuli tagasi vapustatud näoga.
Krahv tõusis ja ruttas Morrelile vastu.
“Mis on juhtunud, Maximilien?” küsis ta noormehelt. “Те olete kahvatu ja te laup on higist märg.”
Morrel pigem vajus kui istus tugitooli.
“Jah,” ütles ta, “ma tulin ruttu, mul oli vaja teiega rääkida.”
“Kas teie perekonnas on kõik korras?” küsis krahv nii südamlikult ja heatahtlikult, et tema sõnade siiruses ei saanud ükski inimene kahelda.
“Tänan, krahv, tänan,” vastas noormees, kes silmanähtavalt ei teadnud, kuidas alustada. “Jah, mu perekonnas on kõik korras.”
“Seda parem. Aga teil on mulle midagi öelda?” sõnas krahv üha murelikumaks minnes.
“Jah, nii see on,” vastas Morrel. “Ma tulin praegu ühest majast, kuhu just surm sisse astus, ja ruttasin teie juurde.”
“Te tulete siis härra de Morcerf’i juurest?” küsis Monte-Cristo.
“Ei,” vastas Morrel. “Kas keegi on härra de Morcerf’i juures surnud?”
“Kindral laskis endale kuuli pähe,” vastas Monte-Cristo.
“Oo kui hirmus õnnetus!” hüüdis Maximilien.
“Mitte krahvinnale ja mitte ka Albert’ile,” ütles Monte-Cristo. “Parem surnud isa ja abikaasa kui autu isa ja abikaasa. Veri peseb häbi maha.”
“Õnnetu krahvinna!” ütles Maximilien. “Temast on mul eriti kahju, nii õilsa südamega naine.”
“Tundke kaasa ka Albert’ile. Uskuge mind, ta on krahvinna vääriline poeg. Aga tuleme tagasi teie juurde. Te ütlesite, et ruttasite minu poole. Kas mulle langeb osaks õnn, et teil on minu abi vaja?”
“Jah, mul on teie abi vaja, see tähendab, et ma arvasin nagu hullumeelne, et teie võite mind aidata olukorras, kus üksnes jumal võib seda teha.”
“Rääkige ikkagi,” vastas Monte-Cristo.
“Oh, ma tõesti ei tea, kas mul on õigust avaldada niisugust saladust inimkõrvadele. Ent õnnetu olukord sunnib mind, vajadus tõukab tagant, krahv.”
Morrel jäi kõheldes vait.
“Kas te usute, et ma teid armastan?” küsis Monte-Cristo, haarates noormehe käe südamlikult oma pihku.
“Te julgustate mind, ja miski ütleb mulle,” sõnas Morrel, “et mul ei tohi olla teie ees saladusi.”
“Teil on õigus, Morrel, jumal ütleb teie südamele ja teie süda ütleb teile. Rääkige mulle, mida teie süda käsib.”
“Krahv, kas te lubate mul saata Baptistini teie nimel teateid pärima kellegi kohta, keda te tunnete?”
“Mina
