selle ametlik iseloom polnud parunit sugugi vähe üllatanud, ning ta oli otsekohe nõustunud tütre sooviga ja oli tulnud esimesena salongi.
Étienne tuli oma saadikukohustuse täitmiselt peagi tagasi.
“Preili toaneitsi ütles mulle, et preili lõpetab riietumist ja tuleb õige pea,” sõnas Étienne.
Danglars noogutas, näidates, et ta on rahul. Danglars mängis seltskonna ja ka oma alamate ees heasüdamlikku abikaasat ja järeleandlikku isa: see oli osa rollist, mille ta oli endale võtnud selles tema poolt mängitavas rahvalikus komöödias. Selle ilmelaadi oli ta endale ise kujundanud ja see näis talle sobivat niisama hästi kui antiikteatris jäikadele isa kujutavatele maskidele paremal pool üleshoidev naerev suunurk ja vasakul allalangenud nutune suunurk.
Lisame aga kohe, et päris lähedaste ringis vajus ülespoole olev ja naerev suunurk allalangenud ja nutuse suunurga tasemele – nii et enamik ajast oli heasüdamlik abikaasa kadunud, loovutades oma koha jõhkrale abielumehele ja despootlikule isale.
“Mis pagana päralt see hullumeelne, kui ta tahab minuga rääkida, nagu ta väidab, ei tule lihtsalt minu kabinetti,” pomises Danglars. “Ja miks ta üldse tahab minuga rääkida?”
Ta veeretas juba kahekümnendat korda oma peas seda rahutukstegevat mõtet, kui uks avanes ja ilmus Eugénie, seljas must atlasskleit, millele olid tikitud sama värvi läiketud lilled, juuksed pidulikus soengus ja kindad käes, nagu kavatseks ta minna istuma oma tugitooli “Theatre-Italien’is”.
“Milles on küsimus, Eugénie?” hüüdis isa. “Ja milleks see pidulik salong, minu kabinetis on ju nii mõnus?”
“Teil on täiesti õigus, härra,” ütles Eugénie, andes isale märku, et ta võib istuda. “Te esitasite mulle kaks küsimust, mis resümeerivad juba ette kogu meie jutuajamise. Ma vastan siis mõlemale, kuid vastupidiselt väljakujunenud tavadele kõigepealt teisele küsimusele, mis ei ole nii keeruline. Ma valisin salongi jutuajamise paigaks sellepärast, et vältida ühe pankuri kabineti ebameeldivat muljet ja mõju. Kõik need kassaraamatud, olgu nad nii hästi kullatud kui tahes, kõik need laekad, mis on suletud nagu kindluse väravad, kõik need teab kust tulnud pangatähtede hunnikud, kirjade kuhjad, mis on tulnud Inglismaalt, Hollandist, Hispaaniast, Indiast, Hiinast ja Peruust, mõjuvad väga isemoodi ühe isa mõttemaailmale ja sunnivad teda unustama, et maailmas on midagi palju tähtsamat ja pühamat kui ühiskondlik positsioon ja komitentide arvamus. Järelikult ma valisin selle salongi, kus te näete ennast, mind ja ema õnnelikuna naeratamas kuldraamides portreedel ja igat sorti pastoraalseid maastikke ja südantliigutavaid lamburiidülle. Ma usun väga väliste muljete mõjusse. Võib olla, et ma eksin, eriti teie puhul. Mis parata? Ma poleks kunstnik, kui mul ei oleks mõningaid illusioone.”
“Väga kena,” vastas Danglars, kes oli seda tiraadi kuulanud kõigutamatu rahuga, kuigi polnud sellest sõnagi mõistnud, sest nagu kõik inimesed, kellel on vahetpidamata mingid omad asjad mõttes, oli ta püüdnud leida kaasvestleja mõtetes vastukaja oma mõtetele.
“Teine küsimus on nüüd enam-vähem selge,” sõnas Eugénie vähimagi kohmetuseta ja lausa meheliku aplombiga, mis oli üldse iseloomulik tema käitumisele ja rääkimisviisile, “ja teie paistate selgitusega rahul olevat. Tuleme nüüd esimese küsimuse juurde. Te küsisite mult, miks ma palusin seda audientsi. Ma ütlen teile selle ära paari sõnaga. Härra, põhjus on järgmine: ma ei taha abielluda härra krahv Andrea Cavalcantiga.”
Danglars hüppas oma tugitoolis ja tõstis vapustuse mõjul nii silmad kui käed taeva poole.
“Mu jumal, nii see on, härra,” jätkas Eugénie muutumatu rahuga. “Ma näen, te olete üllatunud, sest kogu selle aja vältel, kus seda väikest afääri aetakse, pole ma ilmutanud vähimatki vastuseisu, sest ma olen kindel nagu alati, et õigel hetkel võin ma oma vaba ja kindla tahtega avameelselt vastu astuda inimestele, kes pole minu arvamust küsinud, ja asjadele, mis mulle ei meeldi. Ent antud juhul rahu ja passiivsus, nagu ütlevad filosoofid, pärineb teisest allikast, see tuleneb sellest, et olles alandlik ja kuulekas tütar (kerge muie libises neiu punastele huultele), püüdsin ma teie soovi täita.”
“Ja edasi?” küsis Danglars.
“Jah, ma püüdsin kõigest hingest, ja nüüd, kus see hetk on käes, vaatamata kõigile pingutustele, mis ma tegin, et endast võitu saada, nüüd tunnen ma, et ma ei suuda teie soovi täita.”
“Aga, Eugénie,” ütles Danglars, kes oma keskpäraste vaimuannetega näis esialgu olevat täiesti juhmistunud tütre halastamatust loogikast, milles oli tunda aeglast läbikaalumist ja tahtejõudu, “mis on selle keeldumise põhjus? Põhjus?”
“Põhjus?” kordas neiu. “Oh taevake, põhjus pole selles, et see mees oleks inetum, rumalam või ebameeldivam kui mõni teine. Ei. Inimestele, kes hindavad mehi nende näo ja kehaehituse järgi, võib ta näida isegi üsna kena; põhjus pole ka selles, et ta oleks mu südamele vähem armas kui mõni teine – nii võib arutleda mõni üliõpilane, mina pean ennast sellest kõrgemal seisvaks. Ma ei armasta absoluutselt mitte kedagi, härra, te teate seda väga hästi. Järelikult ma ei näe, miks ma ilma hädavajaduseta peaksin tegema oma elu tülikaks pideva kaaslasega. Kas üks tark ei ole kuskil öelnud: “Ei midagi ülearust”, ja teisal: “Kandke kõike oma vara endaga”? Mulle õpetati neid mõlemaid aforisme koguni ladina ja kreeka keeles, esimese on öelnud, kui ma ei eksi, Phaedrus ja teise Bias. Ühesõnaga, kallis isa, elu merehädas, sest elu on meie lootuste pidev merehäda, heidan ma tarbetu pagasi lihtsalt merre, ja mulle jääb vaid minu tahe, ma kavatsen elada üksinda ja järelikult täiesti vabana.”
“oÕnnetu! Õnnetu!” pomises Danglars kahvatades, sest ta teadis pikaajalise kogemuse põhjal, kui tugev takistus oli äkki ta teele kerkinud.
“Õnnetu! Õnnetu, ütlete teie, härra! Oh ei, sugugi mitte, see hüüatus paistab mulle läbinisti teatraalne ja ülepakutud. Vastupidi, õnnelik, sest ütelge, ma küsin teilt, mis on mul puudu? Mind peetakse ilusaks, see on mõndagi väärt, et olla hästi vastu võetud. Mulle head vastuvõtud meeldivad, sest nad panevad näod särama, ja inimesed, kes on siis mu ümber, paistavad vähem inetud. Mul on küllalt hea pea ja ma olen suhteliselt vastuvõtliku loomuga, mis võimaldab mul haarata ümbritsevast elust enda omasse seda, mille leian hea olevat, nagu teeb ahv, purustades toore pähkli koore, et saada kätte selle sisu. Ma olen rikas, sest teile kuulub üks Prantsusmaa suurtest varandustest, ma olen teie ainus tütar ja teie pole sugugi nii kangekaelne, nagu me võime näha “Saint-Martini” ja “Gaité” teatrites, kus isad jätavad oma tütred pärandusest ilma, sest nad ei taha talle lapselapsi anda. Pealegi on ettenägelik seadus võtnud teilt võimaluse mind pärandusest, vähemasti osaliselt, ilma jätta, nagu ta teilt on võtnud ka õiguse sundida mind abielluma selle või teise mehega. Niisiis – kaunis, sädelev, vaimuannetega pärjatud, nagu öeldakse koomilises ooperis, ja varakas! Koik see kokku on ju õnn, härra! Miks teie nimetate mind õnnetuks?”
Nähes oma naeratavat ja lausa jultumuseni ülbet tütart, tundis Danglars vajadust jõhkralt reageerida, aga see avaldus vaid hääle tõstmises. Oma tütre küsiva pilgu all, nähes enda ees küsimusest kipra tõmbunud kauneid kulme, pööras ta ettevaatusest pea kõrvale ja rahunes otsekohe, taltsutatud mõistuse raudsest käest.
“Jah, mu tütar,” ütles Danglars naeratades, “teil on kõik need omadused, millega te äsja kiitlesite, ainult ühe jätsite te mainimata, ja ma ei hakka teile õtse näkku ütlema, millise, ma eelistan selle teie enda mõistatada jätta.”
Eugénie vaatas Danglars’i, väga üllatatud sellest, et tahetakse ära võtta üks õis sellelt ülbusekroonilt, mille ta endale nii uhkelt pähe oli pannud.
“Mu tütar,” jätkas pankur, “te selgitasite
